Vootele Veldre: reformiks õige reformiplaani?

Vootele Veldre. Foto: Praxis

Praxise tervishoiupoliitika analüütik Vootele Veldre leiab, et tööhõivereformi ettevalmistajad on jäänud hoolimata eelnõu seletuskirjas olevaist kaunisse tulevikku vaatavaist fraasidest kinni minevikku.

Töövõime (toetamise) reform, tööhõivereform, töövõimetuskindlustuse reform – need on tähistused, mida avalikkuses arutelu all olev töövõimetoetuse seaduse eelnõust rääkides vaheldumisi kasutatakse. Olles küll proloog ilmselt kõikidele neile reformidele, on täna Riigikogus esimesele lugemisele tulev töövõimetoetuse seaduse selliselt tähistamine pisut eksitav. Uus seadus likvideerib jõustumisel üksnes töövõimetuspensioni ja asendab selle töövõimetoetusega, kehtestab aktiivsusnõuded selle toetuse saamiseks, määratleb uue toetuse administreerija ja eelarverea, kust toetust makstakse, kuid sellega muutused hetkel veel piirduvad. Töövõime tegelik toetamine peaks tulema teiste eelnõude pakettidega.

Suund passiivsete hüvitisesaajate aktiviseerimisele on rahakotti vaatavas ja peatselt tööjõu nappuse käes vaevlevas väikeriigis ootuspärane. Väheoluline pole aga see, et veel piiratud perioodi vältel kehtiva töövõimetuspensioni näol on tema võimaldamise tingimusi arvestades tegu anakronismiga, rudimendiga ühest teisest ajastust. Kuigi selle hüvitise maksmist reguleerivad õigusaktid räägivad töövõimetuse hindamisest, on diagnooside ja anatoomiliste kahjustuste komplektid need, mis määravad sotsiaalministri allkirja kandvas määruses töövõimetusprotsendi, millest sõltub hüvitise saamine ja selle suurus. Näiteid sellest rakendusaktist (kaldkirjas määruse sõnastus): pöidla küüslüli või selle osa puudumine annab 10 protsenti töövõime kaotust (§15 lõike 1 punkti 1 alapunkt a), kogu pöidla puudumine 20 protsenti (§15 lõike 1 punkti 1 alapunkt c), pöidla ja veel ühe sõrme puudumine 30-40 protsenti (§15 lõike 1 punkti 2 alapunkt a) ning pöidla, II sõrme ja veel ühe sõrme puudumine 40-50 protsenti töövõime kaotust (§15 lõike 1 punkti 3 alapunkt a). Nina täielik kaotus kaotab 50 protsenti töövõimest (§6 lõige 1 punkt 1), näokolju moonde tõttu eemaletõukav välimus samuti 50 protsenti töövõimest (§3 lõike 2 punkt 3). Retooriline küsimus – on see töövõimetus, mida selles tänaseks juba enam kui 12 aastat muutumatul kujul kehtinud rakendusakti toel hinnatakse?

Rikast riiki ei saa keelata maksmast oma elanikele rahalisi hüvitisi tervisekahju tekkimise järel. Kindlasti peaks seda vastavalt ka kommunikeerima. Lähenemine, kus riigiametnik ütleb vastavustabelis näpuga järge ajades midagi inimese töövõime kohta viimase tegelikke oskusi ja võimeid arvestamata, tuleb riigis, mis on heaks kiitnud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, saata ajaloo prügikasti.

Vaadates praeguseks valminud seadusemuudatuste paketti, peab tõdema, et seaduste loojate käsitlus on hoolimata eelnõu seletuskirjas olevaist kaunisse tulevikku vaatavaist fraasidest jäänud kinni minevikku. Ikka peab inimene ise lükkama bürokraatia hammasratta käima enne, kui talle saab appi tulla. Ikka on valitud rahamaksmiseks administratiivselt võimalikult mugav lahendus. Ikka määravad inimese õiguseid rakendusautustest vürstiriikide reeglid ja piirid. Ikka peab selleks, et kohandada keskkonda, kus tervisekaoga inimene tegutseb, hankima ta endale eelnevalt sildi puudega või osalise töövõimega.

Toon ühe näite töövõimetoetuse seaduse (edaspidi TvTS) eelnõust. TvTS §7 lõige 7 ütleb , et töövõimet ei hinnata ajal, kui inimene on haiguslehel ja saab haigushüvitist. TvTS §54 lõike 9-ga muudetakse ravikindlustuse seadust (RaKs) ja pikendatakse perioodi, mille vältel saab inimene haigekassalt haigushüvitist, seniselt neljalt kuult kuuele kuule. Muutumata jäävad aga haigushüvitiste maksmise printsiibid ja kehtima jäävad RaKs-i § 61 punktid, mis keelavad tööandjal lubada haiguslehel olijat (sõltumata tema säilinud töövõimest) haigushüvitise saamise ajal tööle. Muutmata jääb ka töölepingu seaduse § 88 lõike 1 punkt 1, mis lubab tööandjal töölepingu töötajaga erakorraliselt üles öelda, kui viimane ei ole nelja kuu vältel terviseseisundi tõttu tööülesannetega toime tulnud. Tõlkides sätete koosmõju inimkeelde – olulise terviserikke tekkimisel peab inimene jääma tööelust kõrvale ja seni, kuni tema töövõime pole täielikult taastunud ja selle tõestuseks on haigusleht, ei tohiks tööandja lubada töötajat tööle naasta. Kui inimene aga neli kuud järjest ei ole tervislikel põhjustel tööülesandeid täitnud, lubab paindlikult turvaline töölepingu seadus ta lahti lasta. Kui haigusleht algas enne, kui inimese töösuhe katkeda jõudis, maksab haigekassa hüvitist kokku kuni kuue kuu vältel edasi. Sel ajal inimesel töötukassasse asja pole, sest ta on ju… ajutiselt töövõimetu ja ei saa olla valmis kohe sobiva töö leidmisel tööle siirduma. Kui haigushüvitist enam maksta ei saa ja inimese tervis ikka veel täielikult taastunud ei ole, saab töövõime kaoga inimene viimaks paluda enda säilinud töövõime hindamist. Kui töövõime on hinnatud ja on tuvastatud, et osa töövõimest on alles jäänud, on inimese päralt töötukassa juhtumikorraldaja ja teenustepakett, et aidata ta… tagasi tööle.

Kõneleda inimeste tööelu toetamisest kontekstis, kus abi hakatakse pakkuma alles hetkel, mil inimene võib olla kaotanud töö ja temast on saamas koormus riigieelarvele, on silmakirjalik. Selline möödalask seadusloomes toetab vandenõuteoreetikute hüpoteesi ja opositsiooni väidet, et seadusteloojate prioriteedid on inimeste aitamise asemel olnud kuskil mujal. Et saaksime ka tegelikult rääkida töövõime (toetamise) reformist, peaks kujundamisel olev abistamise mehhanism olema, mullu lahkunud invaliikumise grand old mani Mihkel Aitsami sõnastust kasutades, pööratud pea pealt jalgade peale. Miks ei saa Eestis loodud sisenemispunkti tööturuteenuste süsteemi ka sellisele inimesele, kel tõsine terviseprobleem, kuid oluline osa töövõimest ja ka töösuhe veel alles? Jättes alles piirangu tervisekaoga inimesele veel olemasoleva töösuhte raames realiseerida oma säilinud töövõimet ka siis, kui see tema tervist ei kahjusta, pole inimkeskset lähenemist, millest uue seaduse eelnõu seletuskirjas räägitakse. Jättes tervisekaoga inimesele pakkumata teenused, et tervisest tingitud pikki töökatkestusi ennetada, pole töövõime (toetamise) reformi, on vaid mäng semantikaga.

Palju arutelude aurust on läinud töövõime hindamise metoodika kritiseerimisele. Küsin kuidas-küsimuse asemel miks-küsimuse: Miks tervisekaoga inimese töövõimet hinnatakse? Töövõimetoetuse seaduses käsitletav töövõime hindamine on kinni kehtiva süsteemi paradigmas – esmalt tuleb inimene asetada kasti, millel olev silt ütleb, kas inimene saab toetust ja mis summas ta seda saab. Kui kast valitud ja raha liikumine otsustatud, saab hakata vaatama, kuidas inimest päriselt aidata. Mis oleks, kui hakkaks tööealise inimese pöördumisel sotsiaalkaitse asutusse hindama tema abivajadust, olgu selleks siis vajadus teenuste, abivahendite, töökoha kohandamise või asendussissetuleku järele? Kui avalik-õiguslik Eesti Haigekassa saab tervishoiuteenuse pakkujaile tasuda abivajajaile osutatud teenuste eest ilma, et arstiabi vajanu on eelnevalt täitnud ära mitu lehekülge pabereid, peab olema võimalik rakendada juriidiliselt korrektset lahendust, mis lubab ka avalik-õiguslikul Eesti Töötukassal inimesi ilma liigse paberimäärimiseta aidata.

Et oleks õigustatud rääkida tööhõivereformist, peaks kõigile neile, kes töötada suudavad ja tahavad, loodama eeldused panustada tööellu täpselt sellise tööpanusega nagu nad suudavad ja soovivad, olgu inimese töökatkestus tingitud väikelapse või puudega lähedase hooldamisest või muust ajutiselt töövõimet kahandavast või tööaega piiravast tegurist. Töötajat silmas pidavalt paindlikkuse täiendavat soosimist tööõiguses praeguseks ettevalmistatud eelnõu ja selle seletuskiri ei käsitle.

Et võiksime töövõimetuskindlustuse reformist kõneleda, võiks laual olla meetmete komplekt, mis aitab ennetada inimeste töövõime kahanemist, kuid ka realistlik valik meetmeist, mille abil tööealised saaksid maandada enda või teise pereliikme ootamatust töövõimetusest tekkida võivat sissetuleku languse riski. Seni kuni riik ja tööandjad pole kaubale jõudnud tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kujundamiseks, on laiemast töövõimekao riski maandavast kindlustusest ilmselt vara rääkida.

Kui seaduseandjate sooviks on ellu viia töövõime toetamise reform, kutsun otsustajaid üles reformi aluspõhimõtteid kujundama mitte selle järgi, kuidas võimalikult kiiresti kahandada tänaste töövõimetuspensionäride arvu, vaid disainima uue süsteemi alused, lähtudes pigem nendest inimestest, kel täna on veel töövõime 100% alles ning neist puuetega lastest, kes on alles saamas tööealiseks või hoopiski alles alustamas haridusteed. Sellist süsteemi, mis suudab tulevikus aidata kõiki äsjanimetatuid, on tõenäoliselt lihtsam kohandada sobivaks ka neile, kes on abi vajanud viimased kümme aastat ja vajavad seda ka täna ja homme.

Ülalolev tekst peegeldab selle autori isiklikku arvamust.