Kärt Juhasoo-Lawrence: kooseluseaduse valikud

Kärt Juhasoo-Lawrence Foto: Erakogu

Kooseluseaduse heakskiitmise või läbikukutamise kaudu teeb riigikogu valiku, kas tahame väljuda mõtteviisist, mis toidab paljusid tänase Eesti elu probleeme, või jääme selle truuks orjaks, kirjutab diplomaat, Eesti alalise esinduse Euroopa Nõukogu juures nõunik Kärt Juhasoo-Lawrence.

Vaidlus kooseluseaduse eelnõu üle ei ole üksnes see, mis pealt paistab. Selle all varjab end suurem hoiakuline probleem, mis mõjutab kaugelt enam kui poolte inimeste elu. Kooseluseaduse eelnõu menetlemise käigus häälekalt väljendunud tung keelata seksuaalvähemuste grupile võrdseid õigusi on tegelikult vaid ühe puu üks oks, mida ei peaks vaatlema lahus teistest hoiakuprobleemidest, mis pärsivad kogu ühiskonna arengut. Samas on see vaidlus väga hea, kuna annab meile suurepärase võimaluse eneseanalüüsiks ja mõtiskluseks, millised me ühiskonnana oleme.

Eesti kuulub Euroopa Liidu kahekümne kaheksast liikmesriigist selle ühe kolmandiku sekka, kus ei ole seadustatud ei sooneutraalset abielu ega tsiviilpartnerlust. Kaheksas EL liikmesriigis on olemas sooneutraalse abilelu võimalus ja üheteistkümnes mingil kujul tsiviilpartnerlus.

See pole juhuslik kokkusattumus, et Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituudi (EIGE) väljatöötatud indeksit vaadates leiab need samad üheksa riiki tabeli alumisest poolest, kus paikneb soolise võrdõiguslikkuse poolest vähem eesrindlik seltskond. Samuti kohtab neist üheksast nelja, kel on privileeg kuuluda mainekasse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD), selle organisatsiooni sotsiaalse sidususe uuringu raames koostatud sallivusedetabeli allotsas ning Eesti uhkelt kõige põhjas.

Need andmed illustreerivad kõigile võrdse kohtlemise pooldajatele ammu teada asjaolu,  et sallivuspuudulikkus ilmutab end mitmel väliselt erineval viisil, kuid on indiviidi tasandil enamasti esindatud samade isikute poolt ja seega olemuselt sama. Soolist võrdõiguslikkust või etnilist diskrimineerimist käsitlevad artiklid tõmbavad samasuguseid viha ja roppusi täis kommentaare ligi nagu homoteemagi. Teisisõnu – kus leidub aktiivset homofoobiat, sealt samast leiab suure tõenäolisusega eelarvamuslikku suhtumist teistesse rassidesse/rahvustesse ning rangelt defineeritud soorollide pooldamist. Viimane väljendub Eesti puhul eriti selgelt Euroopa suurimas palgalõhes ja naiste väheses esindatuses kogudes, kus tehakse kogu riigi jaoks olulisi otsuseid.  

Naiste hea haridustase ja peresisene solidaarne tööjaotus on kaks komponenti, mis hoiavad Eesti EIGE indeksis EL keskmise ligi. Suurteks allatõmbajateks on just palgalõhe ja naiste madal osalus poliitikas. Hea haridus ei konverteeru Eesti naiste puhul  tasuvaks tööks ja avalikuks usalduseks. Palgalõhe põhjuste uuring tõi välja palju omavahel põimunud komponente, millest kaalukaim oli majandussektorite sooline segregatsioon, mis omakorda on teatud spetsiifilise mõtteviisi väljenduseks.

Selle mõtteviisi kandjateks on nii mehi kui naisi, seda pärandatakse edasi põlvkonniti ja taastoodetakse koolis pedagoogide poolt. See mõtteviis paigutab mehed erakondade valimisnimekirjade etteotsa ja riigiettevõtete nõukogudesse, naised aga saadab «naiselikele» erialadele, kus samal ajal eeldatakse madalalt tasustatud tööd. Seda mõtteviisi väljendab hulk toredaid eesti vanasõnu nagu «mees on pea, naine kael» ja «püksid olgu ikka mehe jalas» jne. See sama patriarhaalseid traditsioone idealiseeriv mõtteviis möllab ka kooseluseaduse puhul, kuna samasoolised pered ei mahu range soorollide definitsiooni alla.

Demokraatlikes riikides on tavaks, et õiguste piiramine on asjakohane vaid juhul, kui need riivavad oluliselt kellegi teise õigusi. Klassikaline dilemma, mis avaldub ka Euroopa Inimõiguste Kohtus menetluses olevas kaasuses Delfi vrs Eesti, puudutab sõnavabadust vastandatuna vaenuõhutamisele.

Mõne kuu eest küttis Euroopa Nõukogus kirgi usuvabaduse vastandumine lapseõigustele – juudi tava poisslaste ümberlõikamisest põrkus lapseõiguste kaitsjate seisukohaga iga lapse õigusest füüsilisele terviklikkusele. Sellistes olukordades on seaduse abil millegi lubamine või keelamine tõelise intellektuaalse arutelu subjekt.

Kui on võimalus laiendada kellegi õigusi ilma õiguste põrkumise dilemmata, siis valib arenenud õiglustundega vaba ühiskond tavaliselt laiendamise tee. See on iseenesestmõistetav õigusloome suund riikides, mis kuuluvad lääne kultuuriruumi . Samas ideoloogiad, mis tikuvad keelama vähemusgruppidele teatud õigusi ka juhul, kui need kellegi teise õigusi ei piira – nö. lambist, kuna nägu ei meeldi - on sügavalt problemaatilised igal pool.  

Sooneutraalne kooseluseadus ei sea heteroperekonnale mingeid piiranguid. Kooseluseaduse vastane liikumine, mis kasutab perekonna kaitsmise retoorikat, on sellest teravalt teadlik – sellest ka sihilikult eksitav , õiguste riivele viitav kampaania pealkiri.  

Vaidlus kooseluseaduse ümber on pinnale tirinud meie keerukast nõukaminevikust pärit probleemi, kõvakäepoliitika ihaluse ühe avaldumisvormi, milleks on klammerdumine patriarhaalsetesse soostereotüüpidesse ja kihk oma klammerdumist kahtlastest ideoloogiatest pärinevate jõuvõtete abil üldiseks normiks raiuda.

Kooseluseaduse heakskiitmise või läbikukutamise kaudu teeb riigikogu valiku, kas tahame väljuda mõtteviisist, mis toidab paljusid tänase Eesti elu probleeme, või jääme selle truuks orjaks.

Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.