Kuidas maailm uueks luua?

Ben Okri Foto: Jaan Tootsen.

Kui Aafrika üks tuntumaid kirjanikke Ben Okri oma läbimurdeteost «Näljutatud tee» (eesti keeles 1998) kirjutas, oli tal hirm naha vahel. Ta kartis, et pärast romaani avaldamist peetakse teda hullumeelseks. Et ta naerdakse välja. Selle asemel tõi Aafrika mütoloogiast ja vaimsusest läbi imbunud teos autorile juba tema 32. eluaastal Bookeri kirjanduspreemia.

Selsamal kursil jätkab Okri praeguse ajani. Ikka ja jälle esitab ta nii endale kui lugejatele küsimusi, millest suuremaid me ei leia. Miks me oleme siin? Miks oleme otsustanud jääda? Äsja ilmus eesti keeles ka tema esimene luulekogu «Aafrika eleegia».

Romaani «Näljutatud tee» peategelaseks on Aafrika mütoloogiast pärit tegelane, vaimulaps abiku. Kes ta selline on?

Ta on laps, kes on samaaegselt nii mütoloogiline olend kui päris inimene. Tavaliselt on sellised lapsed väga õrna ja ilusa tunnetusega. Nagu nad poleks loodud selle maailma jaoks. Sellised lapsed ei taha aga siia maailma väga kauaks pidama jääda. Abiku laps on müütiline selles mõttes, et sedasorti uskumuses on midagi sügavalt Lääne-Aafrika traditsioonile omast. Ta väljendab väga võimsalt ideed meie katkematust seotusest surmaga.

Teisest küljest on abiku lihast ja luust inimene. Mind hakkas see huvitama seetõttu, et mu õde oli abiku. Ja ka sellepärast, et otsisin uusi viise, kuidas edasi anda mitmeid endale olulisi asju. Kuidas väljendada uut moodi reaalsust, kuidas väljendada seda kummalist loogikat, mil moel elu eraldab teineteisest surematuse ja surelikkuse. Ja ma tahtsin avastada ka midagi, mis paneks mind uuesti tundma, mis tunne on olla mina.

Mida rohkem ma mõtlesin, seda enam mõistsin, et abiku laps on ainuke, kes näeb maailma pidevalt uuena. Talle on surm palju tuttavam koht kui elu. Surm on talle igav, samas kui elu on see, mis on põnev. Hakkasin vaatama maailma selle lapse silmade kaudu ja sealt tuli kõik muu, nii et sellest sai rännak meie ajastu hinge.

«Näljutatud tee» maailm pole kunagi paigas, vaid see muudab kogu aeg kuju.

Jah, meid kasvatatakse üles maailmas, mis on rangelt jaotatud. Tegelikult on see aga meie teadvus, mis annab ümbritsevale kuju, see, mis paneb elu kas särama või teeb ta tumedaks. Teadvus on pidev pulseerimine, pidev kiirgus, mis vormib ja kujundab kõike. Olen mõnda aega üritanud oma raamatuid kirjutada nii, et need oleksid justkui peegliks sellele, kes neid loeb. Seda sellepärast, et elu on jälle omakorda peegliks sellele, kes seda elab.

Jah, see mõte tuleb tuttav ette ka romaanist «Jumalaid hämmastades». Jäin mõtlema, kuidas seda üldse lugeda. See on justkui mõistatus, mis kutsub nuputama, mida ühe või teise asjaga öelda tahetakse. Teisest küljest aga: teie raamatutes on sageli saladustest juttu ja nii mõnigi kord tundub, et saladuste tähendus ei peitugi lahenduses, vaid saladuses endas.

Ma arvan, et kui sa ei püüaks aru saada, mis on selle taga peidus, siis oleksid sa lõpuks parajas jamas. Aga see oleks head sorti jama. Meid on õpetatud koolis, et maailmast on võimalik aru saada. Ma tegelikult ei usu, et see on võimalik.

Ma ei ütle, et me ei peaks selle poole püüdlema, aga arvata, et suudame maailma seletada, on maailma pisendamine, piiramine. Mulle on maailm lõppematu mõistatus. Sa saad ühe saladuse jälile ja selle taga on juba järgmine.

Nii et peamine retk, mille kirjanik saab ette võtta, on minna läbi valguse ja tumeduse labürintide, kus sa ühel hetkel arvad, et oled midagi mõistnud, ja hetk hiljem saad aru, et tegelikult ikkagi mitte. See on inimhinge lõppematu rännak. Meid peibutab võimalus kõike teada saada ja sellepärast vallutamegi mägesid ja läheme kuule.

Väga raske on ju leppida, et mõned asjad ongi mõistetamatud.

Jah, ma olen täiesti nõus. Meil on vaja selgeid konkreetseid asju. Tooli, millel istuda, raha, millega üüri maksta. Me tahame asju defineerida ja mõistatused tõmbavad meilt pinna jalge alt ära. Rainer Maria Rilkel on üks luuletus, kus ta räägib inimesest, kes arvab, et ta seisab kindlal pinnal, aga siis avastab, et tegelikult on ta all hoopis kalad. Just selline see tunne ongi.

Teisest küljest oleks maailm ilma mõistatusteta väga igav paik. Meie vangistatus sellesse kohta oleks täielik. Selle ilma ime seisnebki selles, et see pole vangla. See on hoopis lõputu hulk võimalusi.

Aga mis siis ikkagi sai teie õest?

Te ei unustanudki teda ära! Selleks, et abiku laps jääks siia, tuleb neid väga hästi kohelda. «Näljutatud tee» paradoks seisneb selles, et siin sünnib too poiss kannatuse ja viletsuse keskele. Ema peab siin veelgi enam pingutama, et anda lapsele põhjust elamiseks. Nii et mind huvitas see vastuolu, vastus küsimusele «Miks me elame edasi?». Miks inimesed, kes peavad niivõrd palju kannatama, üha edasi lähevad?

Minu silmis on see üks suuremaid ja fundamentaalsemaid küsimusi üldse. Kuni me pole sellele vastanud, me ei tea, mida me teeme. Me teeme seda, mida ema, isa ja ühiskond käsivad meil teha. Aga ühel hetkel peavad kõik endale selle küsimuse esitama. Alles siis muutub elamine teadvustamata harjumuse asemel teadlikuks tegevuseks.

Nii et teie õde läks ära?

Ei, mu ema meelitas teda väga osavalt. Ta meelitas eriliste jutustustega. Üks peamisi asju, mille oma emalt sain, olidki lood. Kui asjad olid väga halvasti, siis ütles ema ikka, et tulge, ma räägin teile ühe jutu. Ta rääkis kõikvõimalikke lugusid, mõned mõtles ta ise välja, teised oli traditsioonilised lood.

Need jutud olid alati võimatutest olukordadest, keerulistest valikutest, ohverdustest, rännakutest võõrastele maadele, kus tegelased jäid omapäi ning pidid üksinda leidma tee tagasi koju. Mõnel olendil oli seal kolm silma, teisel neli pead, kolmas vaatab sind nii kaua, et sul hakkab halb.

Te sündisite Nigeerias ja kolisite siis üsna pea Inglismaale. Olite 6–7-aastane, kui tulite tagasi Aafrikasse. Kas on tõsi, et keeldusite perega kaasa sõitmast ja ema meelitas teid laevale?

Jah, ta mängis mulle vingerpussi. Mu sõbrad rääkisid, kuidas Aafrikas elavad inimesed puude otsas ja igal pool on lõvid ja ma loomulikult uskusin neid. Ema ütles mulle: «Kas sa oled peast segi läinud? Kas sulle tundub, nagu ma oleksin terve elu puu otsas elanud?» «Ma ei tea,» vastasin ma, aga ütlesin ikka: «Teie minge, mina jään siia.» Ja ema vastas, et hästi, aga tule vähemalt laeva peale, et hüvasti jätta.

Läksingi laevale ja see oli hiiglaslik, vaatasin igal pool ringi. Kui hakkasin ära tulema, nägin kallast juba kaugel eemal.

Olime merel kaks nädalat. Ühel hommikul äratas ema mu üles ja ütles: «Tule, vaata, me hakkame koju jõudma.» Läksin välja ja esimese asjana nägin puid. Jõudsime üha lähemale ja ma sain aru, et puude otsas polnudki inimesi. See oli mu esimene pettumus. Teist korda pettusin siis, kui sain aru, et siin polnud ka lõvisid.

Selline käitumine oli mu emale väga tüüpiline. Ta oli suurepärane psühholoog. Ma õpin siiamaani temalt ka kirjanikuna. Sa ei saa lihtsalt rääkida lugu ja küsida siis, kas sa tahad tulla minuga koos? Mitte keegi ei taha tegelikult teekonda ise ette võtta. Me asume teele üksnes siis, kui me kas tahame midagi saada, kui me jookseme millegi eest ära või kui me ei suuda sinna midagi parata. Sellepärast olen ka «Näljutatud tee» oma emale pühendanud.  

Mida kirjutamine teile praegu tähendab? Teete te seda enda jaoks või tunnete, et seda on vaja teistele?  

Kindlasti teiste pärast. See on kummaline asi. Enda jaoks kirjutamine oleks väga isekas. Kirjutamine pole lihtsalt elukutse, see on olemise viis. See on samasugune olemise viis nagu vanadel aegadel kullasseppadel. Kullaga töötamine polnud lihtsalt üks amet teiste seas, vaid see oli rituaal, selles peitusid saladus ja vägi. See teekond oli täis initsiatsioone ja sellesse mindi aja jooksul üha sügavamale sisse.

Selles mõttes on kirjutamine mulle samasugune teekond. Ja viimaks on see ka suhe traditsiooniga, mille sees ma üles kasvasin, aga ka maailma traditsiooniga, mis meid kõiki ühendab. Kui ma kunagi alustasin, siis ütlesin, et olen kirjanik. Enam mitte. Nüüd tundub see midagi palju sügavamat, tumedamat, ohtlikumat, riskantsemat.


Ben Okri

•    Romaanikirjanik, esseist ja luuletaja Ben Okri sündis Nigeerias 15. märtsil 1959. aastal. 1970ndatel kolis ta Londonisse õppima, kus tal tuli esialgu rahapuuduse tõttu mõnikord pargipinkidelgi ööbida.

•    Esimese romaani «Flowers and shadows» avaldas 21-aastaselt.

•    Eesti keeles on Okrilt ilmunud romaanid «Näljutatud tee» (1998) ja «Jumalaid hämmastades» (2012) ning luulekogu «Aafrika eleegia» (pildil), mida esitleti kirjandusfestivali HeadRead ajal.