Urmas Vadi: milleks on meile vaja luuletajat?

Urmas Vadi Foto: Erakogu

Kõik, kes me midagi Juhan Liivist teame, teame, et ta oli hull. Lausa kahekordne hull. Esimeseks suurushullustus: ta arvas, et on Vene tsaari ja Koidula poeg ja et talle peab kuuluma Poola kroon.

Teiseks põdes ta jälitusmaaniat, et kõik kuulavad ja vaatavad teda ja ajavad taga, ta ei saa olla ei linnas ega maal, ei õues ega toas. Eriti aga häiris teda politsei. Liiv kujutas ette, et politseinikud on isegi tal maakodus lae peal, on puurinud läbi lae augu ja vahivad teda sealt. Huvitav, kui kiiresti läheks Juhan Liiv hulluks tänapäeva kaamerate, GPSide ja igasugu jälgimis- ja jäljejätmistehnoloogiate juures?

Mida rohkem aga selle Liivi hulluse peale mõelda, seda enam olen ma veendumusel, et Liiv ei olnud hull. Vaid ta aeti hulluks. Ja sellele on tegelikult viidanud ka mõned tema kaasaegsed. See aeg ja need olud, kuhu Liiv potsatas, olid ikka kõike muud kui Liivile ja tema luulele vastuvõtlikud. Tuglas on oma Liivi monograafias kirjeldanud väga hästi 1800. aastate lõppu, mil rahvusliku liikumise vaimustus oli vaibunud, kui talude väljaostmisbuumile järgnes masu, kui kirjanikena võtsid maad need, kes kirjutasid vaid lilledest ja liblikatest.

On selge, et Liiv, kes küsis, kui tume veel kauaks on sinu maa, või ütles, et ükskord on Eesti riik, mõjus nagu ufo. See, kuidas ja millest ta kirjutas, oli kas arusaamatu või siis polnud neid tekste kellelgi vaja. Ja see ajaski Liivi hulluks. Sest ju ta ise teadis, kes ta on. Sellel hetkel oligi ta eesti kirjanduspildis nagu Poola kuningas, keda keegi ära ei tundnud.

Muidugi oleks ülim liialdus väita, et Liiv oli kohe kirjanikuna valmis ja hea, pigem läksidki tema tekstid aja jooksul koos hulluse, vaesuse, üksinduse ja painajatega paremaks. Kronoloogiliselt on huvitav Liivi tekste vaadata. Kui tekib hullus, kaob esmalt ära pikem proosa, haiguse süvenedes lähevad luuletused järjest lühemaks, kuni lõpuks jäävad järele vaid paarirealised. Mis on ikka pagana täpsed ja lõikavad nagu nuga. Selle lühiduse põhjus oli see, et ta lihtsalt ei suutnud pikemaks ajaks end kontsentreerida.

Me võime ju oletada ja ette kujutada, kas ja mida ja kui hästi Liiv oleks kirjutanud siis, kui ta olekski saanud elada kutselise kirjaniku elu, nii nagu ta tahtiski. Ja võib kohe öelda igasugu asju, nagu näiteks, et siis oleks ta täiesti tavaline keskmine kirjanik. Või et alles siis oleks saanud avalduda tema tegelik suurus.

Kõik see on muidugi üks tühi jutt, sest on nagu on, meil on just selline Liiv, kelle tekstid on läbi kasvanud traagikast ja üksindustundest ja painajatest, nii et neid ei olegi võimalik kuidagi sealt lahutada. Kõlab suureliselt, aga Liiv oli nagu oma aja ja rahva peegel. Just nii nagu ta kirjutab, et ta on täpselt nii haige, nagu on tema rahvas.

Mida aga rahvas sellest järeldab? Kas näiteks seda, et väärtustada lasteaedades ja koolides ja ülikoolides õpetajaid? Võib-olla. Aga võib-olla me loeme vaid seda luuletust ja näeme, kui ilus luuletus see on, ja kui traagiline. Ja me vajame seda traagikat, mida kõrvalt jälgida.

Sellepärast vist luuletajaid vaja ongi, et keegi elaks läbi, sõnastaks ja kannataks meie eest. Halb on olla ise näljas ja hull ja üksik. Sellepärast vist ei kao ka kunagi see küsimus, milleks luuletajale raha, haigekassakaart või elu, kui ta on luuletaja.