Jelena Skulskaja: järjekordade võlu

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Pariisis armastatakse järjekorras seista. Kell üheksa hommikul tekib järjekord ühes Champs-Élysées’ pagaripoes. Kõrval on kümneid samasuguseid ärisid samasuguse hõrgutava valikuga, aga järjekord on just selles. Sest õiget saia küpsetatakse ainult siin. Kui olete vaadanud Ilmar Raagi filmi «Eestlanna Pariisis», siis seal teeb Jeanne Moreau’ kehastatav peategelane Eestist pärit vaesele hooldajale peapesu sarvesaia pärast, mis on ostetud valest kohvikust.

Nii ongi: ükski endast lugupidav prantslane ei hakka sööma teab kust pärit saia. Aga miks seisab selles sabas inimesi igast maailmajaost, igast nahavärvist ja rassist, sarides ja džellabades, sarongides ja šervanides, peas hijab’id ja turbanid; miks hõiklevad venelased korealastega, trügides kassa juurest, tšekk näpus, müügileti juurde ning haruldane Aafrika dialekt peab kahekõnet laulva itaalia keelega?

Valitseb 30-kraadine kuumus, põrgulikult õhkavast köögist kantakse välja hulluksajavalt rasva ja tulise šokolaadi järele lõhnavaid plaate, konditsioneeri pole, me oleme kõik üksteise vastu surutud ja jälgime kõik apla pilguga müüjannat, kes kõneleb ainult prantsuse keelt. Aga nagu Bulgakov õigesti ütles, leidub hetki, mil kõik mõistavad prantsuse keelt: parfümeeriapoes, passija juures ja, võin omalt poolt lisada, pagaripoes.

Minu põlvkond veetis pool elu järjekorras. Hädavajaduse tõttu. Sest muud võimalust midagi osta, hankida, saada ei olnud. Teaduslikud uuringud on näidanud, et juba kümmekond minutit sabas tekitab inimese psüühikas traagilisi muutusi: vaibub erutus, agressioon, tekib depressiivne meeleolu, mis saadab välja suitsiidisignaali … Miks me ometi pagaripoes tungleme?

Sest me ei saa elada selleta, mis meid erutab, häirib, tüütab, endast välja viib – see on osa meie elust, meie tungidest, meie füsioloogilisest vajadusest olla ärevil ja rahulolematu.

Suures kaubanduskeskuses Pariisi Jumalaema kiriku lähedal on tasuline tualett. Selle ukse taga on pikk järjekord. Tegutseb tualeti kohta ebatavaline meeskond. Kõige enam avaldab mulle muljet piiaar-mees, kes on pannud kaubanduskeskuse tema hoolde usaldatud osas käima uskumatu reklaamikampaania.

Kogu koridor tualeti sissekäigu ees on kaetud stendidega, millel ilutsevad kõige algupärasemad ja haruldasemad tualettpaberirullid, millel on kujutatud Mona Lisat, «Einet murul», «Absindijoojaid». Paberit on kõigis vikerkaarevärvides ja igasuguse faktuuriga.

Samadel seintel ripuvad enneolematud potikaaned, mis peavad rahuldama ka kõige delikaatsema maitse peenimaid vajadusi. Neid on kaunistanud tänapäeva kunstnikud nii üksikeksemplaridena (kallid) kui ka seeriatoodanguna. Siinsamas müüakse veini, mis kaasneva teksti järgi on saanud nime keisrinna Eugénie väljaravitud põiepõletiku auks. Tualetimamsel aga kiidab mitmes keeles elavalt pottide puhastamiseks mõeldud harja, mille kujunduses on eeskuju võetud Briti kaardiväelastelt, kes teatavasti kannavad suurt karunahast mütsi. Griinpiislased on juba ammu mures nende peakatete pärast, mille valmistamine toob surma karudele, aga vaat, nüüd otsustas Prantsuse kemmerg osutada Briti kuningakojale sõna otseses mõttes karuteene, pakkudes kõigile võimalust samuseid kaardiväelasi potti toppida, et see ikka puhtusest hiilgaks.

Võiks arvata, et pikas tualetisabas seisev inimene ei lase end sihtmärgile lähenedes mitte mingi hinna eest millestki eksitada. Aga ei, vastupidi! Inimesed peavad elavalt ja autoriteetsel häälel aru, kas poliitkorrektsust silmas pidades on imetabast harja ikka ka mugav kasutada. Arvamusi on mitmesuguseid, puhkeb vaidlus.

Järjekord tardub, otsekui oleksid inimesed järsku unustanud, milleks nad siin seisavad … Ja veel üks hindamatu detail: sissepääs, võiks öelda – lausa pildigaleriist, väärt tualetti maksab ühe asemel kaks eurot. Aga kui oled selle tasunud ja suundud kabiinide poole, siis näed pärast suurejoonelist fassaadi üsna tagasihoidlikke seinu ja vaest tualetiteenindajat päevi näinud lauakese taga, millel seisab kriimuline kandik jootraha jaoks. Teenindaja silmad on suured ja kurvad ning on lausa hämmastav, et andekas piiaar-mees ei ole asetanud talle rinnale vastsündinut.

Tallinnas lõppes juba tavaliseks muutunud teatrifestival Treff, mida korraldab meie enda NUKU teater. Seekordne eeskava oli erakordselt sisutihe. Praegu tahaksin aga tähelepanu pöörata Londoni Blind Summit Theatre’i vaimustavale etendusele «Laud». Asi ei ole ainult selles ega isegi üldse mitte selles, et kolm näitlejat tegutsevad virtuoosselt ühe ja sama nukuga, kelle nimi on Mooses, kes elab laua peal ja on sellega väga rahul, pidades seda pinda kogu universumiks. Asi on eelkõige tekstis, dramaturgias, mis suunab kogu etendust.

Mooses on enesekindel: ta peab end prohvetiks ja laskub Jumalaga vaidlussegi.

Jumal: Sinu päevad on loetud, Mooses!

Mooses: Issand, no anna veel natuke olla!

Jumal: Sinu päevad on loetud, Mooses!

Mooses: No luba veel tibakenegi olla …

Jumal: Karda Jumalat, sa oled elanud juba 120 aastat!

Mooses: Kas nii sobib nüüd Jumalal rääkida?!

Mooses on filosoof: ta arutleb lõputult laua üle, mõõdab seda, uuri­b igakülgselt, imetleb selle ilu ja mõtiskleb selle lõpliku mõistetamatuse üle.

Mooses on seelikukütt: ta flirdib naissoost pealtvaatajatega ja õhutab üht neist isegi lavale tulema ning endal žestikuleerida aitama, sest Moosese parema käega tegelnud näitleja läks eemale. Saalis leidub alati naisterahvas, kes on valmis abistama vaest parema käeta jäänud mehikest. Mooses on mustkunstnik ja müstik: ta on veendunud, et võib eksisteerida ka ilma kehata näitlejate abiga, kelle kätes hakkab tegutsema kujutletav nukk, ja vaatajate võimsa kujutlusvõime varal. Tema keha puhkab vahepeal aga lauaserval.

Iseenesest vatrab Mooses sellest, millest meiegi armastame kõige enam kõnelda, milles me kõik peame end asjatundjaks ja teadjaks: me kaldume kõrvale, käime ringiratast, ei suuda keskenduda, aga teame see-eest täpselt, et oma mõistuse, kõneosavuse, tähelepanelikkuse ja teadmiste üle me nüüd kurta küll ei saa. Lõppude lõpuks oleme kõik nõus elama pähklikoorde suletuna, et vaid elada, isegi kui see elu on pelgalt uni, liiati veel košmaaridega täidetud.

Etendus käib inglise keeles, aga tõlget pole vaja isegi neile, kes, nagu mina, oskavad inglise keelt kehvasti. Mu meelest pole maailma seletamiseks tingimata sõnu vajagi, piisab juba intonatsioonist, millega sõnad kuuldavale tuuakse. Kõik saavad üksteisest kenasti aru mis tahes keeles, mistõttu juba rääkimine ise on muutunud universaalseks keeleks nagu tants, miimika, žestid.

Me kuuleme ja mõistame just seda, mida tahame kuulda ja mõista. Võtame näiteks meie Tallinna politseinikud. Nad liiguvad aeglaselt ja vankumatu rahuga, otsekui Inglise lordid halbades filmides, mööda öist linna. Või siis sõidavad autodega mõõdetud tempos. Neid ei suuda miski endast välja viia – tõelised džentelmenid! Nende ümber käib kurat teab mis: metsikult röökiv jõuk vajub kõrtsist välja, oksendab purskkaevu ja kuseb viietärnihotelli seina vastu, tänavamuusikud kolgivad trumme kella viieni hommikul, narkomaanid tõmbavad Harjumäel kanepit ja süstivad jumal teab mida, võimsate võimenditega velotaksod ei lõpeta ega lõpeta oma muusikaprogrammi …

Ma olen mõistnud, et meie väärikad politseinikud on vandaalidega ühes paadis! Sest pole midagi ebameeldivamat kui öösel rahulikult magav vanalinna elanik! Vähe sellest, et ta elab Euroopa kõige kaunimas paigas, anna talle nüüd veel rahu ja asu ka?! Linlasele unetu öö kindlustamisega suudab korrakaitsja lõpuks leppida vajadusega olla hommikuni öövahis.

Jah, kui järele mõelda, siis milline võlu küll peitub järjekordades!

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane