Edward Lucas: nõrkus või tugevus: Euroopa kindlustunde algatus

Edward Lucas Foto: Postimees.ee

Ameerika ei ole seni suutnud oma liitlasi veenda, et suhtub Euroopa julgeolekusse täie tõsidusega. Samuti ei ole senine tegevus veennud venelasi. See muudab tuleviku õige ohtlikuks, kirjutab ajakirjanik Edward Lucas (The Economist).

Esimese pilguga tunduvad Valge Maja kavandatavad abinõud Euroopa rinderiikide kindlustunde tagamiseks igati positiivne ettevõtmine. Pärast Venemaa varjatud ja varjamata tegevust Ukraina destabiliseerimisel oli niisugust kindlustunde tugevdamist vaja ja see tuligi. President Barack Obama näitas oma kolme kuu jooksul juba kolmandal visiidil Euroopasse, et Ameerika soovib ja suudab kindlustada Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO habrast kirdetiiba. Sõnaga, hästi, väga hästi tehtud.

Kahtlemata on see tervitatav. See on suurim positiivne muudatus Ameerika osalemisel Euroopa julgeoleku tagamises pärast seda, kui Clintoni administratsioon otsustas kindlalt toetada NATO laienemist. Pöördepunktina ja uue kursi märguandjana ei saa teisiti kui seda soojalt vastu võtta. President Obama lennukas retoorika tiivustas kahtlemata ka Atlandi-­ülese koostöö pooldajate vaimu.

Kuid lähemal vaatlemisel räägib Euroopa kindlustunde algatus rohkem Atlandi-ülese alliansi nõrkusest kui tugevusest.

Kõigepealt pisut konteksti. Ameerika tugevam panus langeb haledale pinnale. Euroopa ei suuda praegu ennast ise kaitsta. Tal puudub sõjaline jõud, poliitiline tahe ja finantsiline soov pidada Venemaaga tavapärast sõda või isegi rajada usaldusväärne territoriaalkaitse. Pole õieti mingit märki, et see võiks muutuda.

Üksikud NATO Euroopa liikmesriigid (Eesti, Kreeka ja Türgi) kulutavad riigikaitsele kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, mida allianss peab minimaalseks vajalikuks panuseks. Veel mõni üksik (eriti Poola oma 1,8 protsendiga) jõuab sellele lähedale. Kuid Ameerika ei lisa mitte mõningaid elemente muidu tõhusale ja täisfunktsionaalsele kaitsealliansile. Vastupidi, ta üritab turgutada majakest, mis ähvardab kokku variseda.

Teiseks on Ühendriigid püsiva kohaloleku mõttes endiselt Euroopast välja tõmbumas. Tankiväed, mis jõudsid Euroopasse Normandia dessandiga, lahkusid üle aasta tagasi. Pöördumine Aasiasse on tõelisus: Valge Maja avalduses öeldakse selgelt, et «tasakaalu muutmine» jätkub. Selle nädala avaldus kõneleb väikestest, sümboolsetest ja ajutistest, mitte suurtest, tõhusatest ja püsivatest jõududest.

Kolmandaks ei ole kirderinde tegeliku haavatavuse mõttes midagi muutunud. Sümboolsetelgi jõududel on kahtlemata suur tähtsus, aga nad on ikkagi sümboolsed. Kas Ühendriikide, Briti ja teiste riikide mehi on piirkonnas kümneid või sadu, ei ole õieti tähtis. Nad ei suuda sõjalises mõttes tegelikult midagi muuta. Nagu Ameerika, Prantsuse ja Briti brigaadidel külma sõja ajal Lääne-Berliinis, on nende ülesanne silmatorkavalt surra, mitte tegelikult võidelda. Heidutus, mida oleks vaja Balti riikide ja Poola kaitsmiseks Venemaa tõsisema sõjalise rünnaku eest, nõuaks NATO põhjalikku ümberkujundamist alates ohuhinnangutest kuni vägede siirdamiseni. See võib juhtuda. Aga seda pole seni juhtunud.

Nüüd siis konkreetsemate asjade juurde. Miljardi dollari suurune rahaeraldis, mille Valge Maja välja kuulutas, on sõjalises mõttes pisike. Möödunud aastal palus Pentagon Kongressilt üle seitsme korra rohkem Afganistani sõjaväe toetamiseks. Seni pole ka presidendi Euroopa kindlustunde algatus sentigi kulutanud – seda alles palutakse Kongressilt. Seda võib pidada administratsiooni püüdeks lükata vastutus enda õlult ära. NATO liitlaste kaitsmine on USA sõjaväe põhiülesanne, mitte miski, mis nõuaks ühekordset spetsiaalset rahasüsti Kongressilt (kus see satub pealegi parteipoliitika tõmbetuultesse). Kui president Ronald Reagan tuli vastu kantsler Helmut Schmidti soovile tugevdada Ameerika keskmaa-tuumarakettidega varustatud jõude Euroopas, ei läinud ta Kongressi ette ega palunud lisaraha. Ta lihtsalt tegi seda.

Euroopasse saadetavad jõud on pisikesed kvantiteedilt, kvaliteedilt ja mõjult. Lubatav õppuste ja väljaõppe intensiivistamine on murdosa võrreldes selle hulgaga Ameerika sõjalisest jõust, mida on Euroopast välja viidud seoses Afganistaniga. Samuti on seda palju vähem, kui on varem lubatud. Näiteks Poola on pikka aega oodanud rakette Patriot (koos lõhkepeadega, nagu lubatud), mitte sõjalisi plaanijaid. Sõjavarustus ei ole asi, mis eksisteerib paberil. See koosneb betoonist, terasest, naftast ja lõhkeainest, kõik õigel ajal õiges kohas ja rohkelt. Valge Maja lubadus «suurendada USA jõudude reageerimisvõimet NATO tugevdamiseks niisuguste algatustega nagu varustuse eelpaigutamine ning muude vastuvõturajatiste ja taristu täiustamine Euroopas» kõlab umbmäärase ja ähmasena.

Vajaka jääb suurest strateegiast. Võtame kas või Gruusia ja Ukraina staatuse, kellele lubati 2008. aasta Bukaresti tippkohtumisel kirjalikult, et ühel heal päeval liituvad nad NATOga. Kas me tunnistame nüüd, et Venemaal on NATO laienemise suhtes vetoõigus? See oleks üüratu strateegiline tagasilöök. Me lubaksime kolmandal osalisel dikteerida teiste riikide julgeolekuvalikuid ja isegi seda, kuidas meie neile reageerime. Kui me aga sellega nõus ei ole, siis kuidas me näitame, et see nii tõepoolest ei ole? «Partnerlusvõime» rajamine Gruusia ja teiste riikidega, et nad võiksid «tegutseda kõrvuti» NATOga ja «kindlustada omaenda kaitsmise», nagu ütleb Valge Maja, on meie varasemate lubaduste küüniline tühjaks kuulutamine.

Raskete küsimuste eest põigeldakse kõrvale. Eurooplastele on eriti kibe küsimus raketitõrje tulevik. Poola ja Tšehhi uskusid Ameerika varasemaid lubadusi ja maksid kõrget poliitilist hinda, kui kava panna paika radar (Tšehhis) ja raketipüüdurite baas (Poolas) ootamatult ja hoolimatult katkestati. Valge Maja keelekasutus kindlustunde algatuse tekstis ei sisenda just usaldust. See väärib täies mahus tsiteerimist: «USA panus Euroopa raketitõrjesse, mille eesmärk on pakkuda kaitset väljaspool Euro-Atlandi ala tekkivate ohtude eest, hõlmab raketitõrjeradarit Türgis, kavasid siirda neli Aegis-hävitajat Rotassse Hispaanias (esimene, Donald Cook, saabus sinna veebruaris) ja rajada kaks Aegis Ashore baasi, üks Rumeenias (2015) ja teine Poolas (2018).»

Kas need Aegis Ashore maapealsed baasid tõepoolest rajatakse? Administratsioonil oleks praegu parim aeg neid plaane igati populariseerida ning süstida Poolale, Rumeeniale ja Türgile kindlustunnet, et programm läheb täie hooga edasi. Mõistagi, need baasid ei ole suunatud Venemaa vastu ning võimalik kokkulepe Iraaniga muudaks nad tarbetuks. Ent kui need rajataks, oleksid need ainukesed tõelised Ameerika baasid piirkonnas ning seepärast suure sümboolse ja strateegilise tähtsusega. Juba seepärast vääriksid nad enamat kui jahe ja neutraalne bürokraatlik keelepruuk, millest paraku on saanud Obama administratsiooni tunnusmärk.

Rinderiigid ei soovi näida tänamatud. Nad teavad, et regulaarsed õppused, parem plaanimine ja suurem poliitiline nähtavus on parem kui eimidagi.

Pealegi teavad nad, et peavad palju ise ära tegema. Nad teavad, et peavad tõmbama Rootsi ja Soome tihedamalt piirkondlikku kaitsesüsteemi. Nad peavad muutma strateegilist kultuuri Kesk-Euroopa patsifismi küüsi langenud riikides (eriti Slovakkias ja Ungaris). Nad peavad toime tulema selga pöörava Suurbritannia ja üha neutraalsema Saksamaaga. Nad teavad, et Euroopa on kõigest üks Obama administratsiooni paljude prioriteetide seas.

Nad teavad, et Euroopa tervikuna on sisuliselt sõjaline tühijõud Ameerika kaitse all.

Isegi Ühendriikide osaluse mõõdukas kasv toob ilmekalt esile paljude NATO riikide puuduliku osaluse – ka nende riikide, mis tavapäraselt on kõige häälekamalt nõudnud USA osalust Euroopas.

Kuid Atlandi-ülese koostöö pooldajad teavad sedagi, et see, mida Ameerika nii suure käraga lubab, on praktikas palju vähem kui vaja ja ka vähem, kui võiks arvata meediakajastuse järgi. Ameerika ei ole seni suutnud oma liitlasi veenda, et suhtub Euroopa julgeolekusse täie tõsidusega. Samuti ei ole see veennud venelasi. See muudab tuleviku õige ohtlikuks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane