On vist nii, et kui pikka aega mingi mõtte või teemaga tegeleda, siis ühel hetkel hakkab tunduma, et kõik sinu ümber on sellest mõttest kantud. Umbes nii, et lased enda maja katuse ära vahetada, siis käid igast majast mööda ja vahid katuseid. Või siis veelgi enam: sa hakkad ise mingeid nähtusi oma mõtetega esile kutsuma.
Eelmisel nädalal oli üks üsna veider päev. Olin pikemat aega lugenud Tuglase monograafiat Juhan Liivist, mälestusi Liivist, Liivi kirju Liisa Goldingule, Liivi luulet. Tundsin korraga, et mu pea on paks, läksin välja. Läksin ühte plekitöökotta, mis tundub üsna ebaliivilik koht. Või kui Liivilt sõnu laenata, võiks öelda, et ilus ta ei ole.
Liiv pidas silmas muidugi Eestimaad, mina mõtlen seda töökoja platsi. Mis on alati natuke õlised, alati natuke auklikud, tolmused. Ja selle töökoja ukse kõrval on ennast asfaldist välja ajanud kasepuu. Aga see kasepuu oli imelik, ta tüvi oli ikka selline tümakas, nii paarikümne sentimeetri jämedune. Kuid puu kõrgus oli alla kahe meetri, ka oksad olid väga lühikeseks saetud. Ühesõnaga, keegi oli igal kevadel seda kasepuud kenasti kärpinud. Ja selle tulemusena olid sel kasel neli korda suuremad lehed!
Mulle meenus kohe Juhan Liiv. Just see Liivist loodud kuvand. Et kui hell ja habras ja nukker ja hull oli Liiv. Aga tegelikult võiks öelda Liivi kohta ka ükskõik missuguseid asju, et ta oli uhke ja ülbe ja egoistlik, koomiline.
Siis läksin plekitöökotta sisse. Ja see kõlab küll väga otsitud kirjandusliku kujundina, aga tõsi mis tõsi: üks plekksepp lõikas välja kuldsest plekist J-tähte! Mõtlesin, et huvitav, kas nii algabki jälitusmaania. Et Liiv ajab mind taga. Liivi ajasid kah igasugused tüübid taga, ta kujutas ette, et tema vastu korraldatakse vandenõusid, plaanitakse kurja, et keegi tõukab teda jne.
Aga see päev läks samas vaimus edasi. Igal pool ma nägin midagi liivilikku. Õhtul esitleti paari luuleraamatut. Nagu ikka, pakuti pärast esitlust ka veini. On ka neid, keda tegelikult raamatud ja luule nii väga ei huvitagi ja kes tulevad kohale veini pärast. Meil siin Tartus kutsutakse neid inimesi Toiduklubiks. Olin neid alati vaadanud veidi pahameelega, et no mis asja nad siia tulevad sööma ja jooma! Aga nüüd, pärast Liivi elulugu, vaatasin neid lausa heldimusega, tärkas ligimesearmastus. Sest kas me kõik ei või olla ühel hetkel nagu rändajad, kes tulevad linnast ja kelle jalad on väsinud, ise läbi-läbi näljased?
Aga üks luuletaja, keda võibki Juhan Liiviks kutsuda, jõi veini lausa kulinaga ja ühel hetkel kukkus ta lihtsalt pikali – kõmm! – ja ei liigutanud enam. Toit ja vein said otsa, inimesed lahkusid, luuletaja oli aga ikka põrandal ja magas raskelt. Võib-olla sadas tema unes lumehelbeid, mis langesid niimoodi tasa-tasa.
Mida teha luuletajaga, kes raskelt magab? Võib-olla muidu oleks temast lihtsalt mööda jalutanud, aga mulle turgatas pähe, et arvatavasti Liiv, kui ta oleks joonud nii palju veini ja samamoodi lebaks, olekski jäetud kuhugi põrandale. Aga kas me tänapäeval tunneksime ära Juhan Liivi, kui ta peaks meile ilmuma ja magama raskelt ja puhisedes? Kas me telliksime talle takso?