Microsofti juhtivstrateeg: tulevikus toimivad asjad iseenesest

Michael R. Nelson Foto: Toomas Tatar

Microsofti tehnoloogiapoliitika juhtivstrateegi Michael R. Nelsoni nägemuses liigub inimkond muinasjutu-tehnoloogiate suunas – tulevikus kõik lihtsalt juhtub, justkui võluväel.

Ma saan aru, et Microsoftil on teatud huvi Eesti e-valitsuse lahenduste vastu?

Mitte ainult Microsoftil. Ühinesin firmaga üheksa kuud tagasi, kuid enne seda olin Georgetowni ülikooli professor ning lugesin seal kursust «E-valitsus 2.0». Eesti oli üks esimesi kaasusi, mida seal analüüsisime. Sest Eesti oli üks pioneere ja näitas, mida valitsused võivad saavutada pilveteenustega, maksude tasumisega internetis, e-valimistega jne. Eesti on olnud üks eeskujusid, keda maailma riigid võiksid järgida. Eesti teenuseid tehakse mujal järele või kadestatakse. USAs katsetame siiamaani mitmeid tehnoloogiaid, et alustada sellega, mida teie olete teinud juba viis aastat.

Eestis tundub, et tuludeklaratsiooni esitamine on alati internetis käinud, muud võimalust nagu polekski. Kas USAs pole nii?

Enamik ameeriklasi esitab deklaratsiooni internetis, aga üks probleem on see, et meie maksuseadus on oluliselt keerulisem. Inimesed peavad võib-olla esitama paberil lisaandmeid. Loodan, et see muutub. Internetis deklareerimise tõhusus on vaieldamatu, Eestis on maksukogumise kulu ühe euro kohta oluliselt väiksem kui mitmel pool mujal.

Kuivõrd on erafirmad huvitatud selliste teenuste väljatöötamisest ja pakkumisest?

Enamikul juhtudel valitsused palkavadki nende lahenduste loomiseks eraettevõtted. Valitsus ei vaja ju üksnes konkreetseid lahendusi, vaid kogu taristut: isikustamine, võrgud, küberturvalisus. Kihte on palju ja enamikku neist pakub erasektor.

Kõiges selles liigub erafirmadele teenimiseks päris palju raha.

Kindlasti.

Maksumaksjal on aga võimalik suur hulk raha säästa – see on üks asi, mis motiveerib neid asju tegema.

20 aastat, Bill Clintoni ajal, töötasin Valges Majas. Tol ajal oli e-valitsuse teenuste arendamine alles algusjärgus. Veeb oli alles kättesaadavaks muutunud. Tegelesime sellega, et hakata seal infot jagama. Mõned aastad hiljem jõudsime teise faasi ning asusime kasutama veebi, et infot ka koguda. Kolmas etapp oli juba suhtlus kodanikega, interaktiivsed teenused. Seda teete teie siin väga hästi.

Tulekul on neljas faas. Nimetaksin seda sotsiaalseks valitsuseks. See tähendab, et valitsus pakub kodanikele platvormi, kus omavahel infot jagada. Neil pole siis vaja kohalike küsimuste lahendamiseks keskvalitsuse poole pöörduda – väikesed elanike rühmad saavad koguneda veebis.

Te mõtlete avaandmeid?

Avaandmed mängivad suurt rolli, kuid pean silmas eelkõige veebirakendusi, mida valitsus kodanikele probleemide lahendamiseks välja pakub. Inimesel pole tarvis oma probleemiga üldse näiteks Tallinna tulla. Probleemi saab lahendada saja kilomeetri kaugusel, ilma et oleks põhjust pealinna sõita. Nii tuleb odavam ja lahendus võib olla probleemi kohalikku eripära arvestades märksa kohasem.

Mõne teenuse kolimine paberilt e-keskkonda võib olla keeruline. Näiteks tervishoiuteenus. Seda nägime hiljuti USAs, kus uue tervisekindlustuse portaal suurte raskustega. Teine versioon töötab juba päris hästi.

Teine versioon õnnestus paremini osaliselt sellepärast, et üks Microsofti juht lahkus firmast ning kolis Washingtoni, juhtima seda väga andekat meeskonda, kes võttis suure väljakutse vastu ja pani portaali tööle. Seal on muidugi veel palju teha. Eesmärk oli, et kuus miljonit inimest hangib portaalist tervisekindlustuse. Olen kuulnud, et hoolimata väga vaevalisest algusest on kasutajate hulk eesmärgi nüüd ületanud.

Eestis töötab näiteks digiretsept juba päris hästi, aga kui on vaja arstiaega broneerida, tuleb ikka võtta telefonitoru ning kõneleda mõne sageli pahuravõitu teenindajaga.

See käib meil samamoodi, iga arst korraldab oma äri ise ning puudub igasugune keskne süsteem. Ilmselt seda ei saagi olema. Aja jooksul võib-olla ilmub välja keegi kolmas, kes pakub aja broneerimise teenust. Restoranis laua broneerimise teenus on olemas. Paradoksaalne, et restorani on lihtsam pääseda kui arsti juurde. Ent küllap see laheneb.

Kas takistused on tehnilised või on need mujal? Booking.com-i ja teiste kaudu saab broneerida hotellitube üle maailma, mis annab kõigi võimalustega kokku väga keerulise süsteemi, aga see toimib väga edukalt. Mis teeb mõned avalikud teenused selliseks, et neid ei saa veebi viia?

Teatud asjad vajavad suuremat privaatsust. Kui keegi paneb kinni aja onkoloogi juurde, siis ta ilmselt ei taha, et see teave kuhugi lekiks. See on tundlikum info kui mõnes turismikeskuses hotellitoa üürimine.

Kuid teil on kindlasti õigus, et tehnoloogia on olemas. Samuti privaatsuse tagav tehnoloogia. Samas on vaja tegeleda näiteks kultuuriliste küsimustega, mis võib palju aega võtta.

Olen õpetanud Georgetownis viis aastat kommunikatsiooni, kultuuri ja tehnoloogia õppekavades. Tehnoloogia on neist kõige lihtsam. Inimeste veenmine ja selgitamine, kuidas tehnoloogiat kasutada, nõuab aga aega.

Kas te näete e-valitsuse valdkonnas lähiajal mõnd olulist läbimurret sündimas?

Näen mitmeid läbimurdeid tehnoloogias laiemalt, mis avaldavad olulist mõju ka e-valitsusele.

Üks teema on see, kuidas suunata inimesed neid teenuseid kasutama. Kui selleks on vaja avada veebileht ning midagi sisse trükkida, on see tülikas. Kui pole kohe näha suurt kasu, ei võeta seda tülikat asja ette. Microsofti ja teiste ettevõtete ülesanne on teha see kõik nii sujuvaks, et asjad toimiksid justkui iseenesest.

Mõnedel aladel tuleb kasuks sensoritehnoloogia ning nn asjade internet. Üks näide on USA teemaksu kogumise punktid. Vanasti tuli nendes peatuda, maksta, võib-olla oodata järjekorras. Nüüd kinnitatakse auto esiklaasile andur, mida loeb aparaat maksukogumispunktis, ja tasu võetakse krediitkaardilt automaatselt maha. Autojuhil pole tarvis sellele isegi mõelda.

Meil on tarvis muuta need asjad pingevabaks, usaldusväärseks ja turvaliseks. Selle tulemusel muutub aga tasukogumine ise nii odavaks, et võib kliendi käest vähem raha küsida. See on eesmärk.

Seega kaks asja: Big Data ja asjade internet on kaks vahendit, mis aitavad meil eesmärke saavutada. Veel üks asi on NUI: Natural User Interface ehk loomulik kasutajaliides. Microsoftil on selles vallas mõned paremad tehnoloogiad ja me keskendume neile. Näide on Kinect, mida kasutatakse Xboxi juhtimiseks. Pulti pole vaja, selle asemel saab kasutada käsi, keha. Või häält.

Kas sellistel tehnoloogiatel on kohta ka e-valitsuses?

Jah, kindlasti on. Eriti näiteks puudega inimeste jaoks. Need tehnoloogiad saavad aidata nägemisvaegusega inimesi, liikumisraskustega eakaid, kes saavad kasutada hääljuhtimist. Kõnetuvastuse usaldusväärsus on viimastel aastatel teinud suure hüppe. Kui sellega alustati, tuvastas arvuti peaaegu iga sõna valesti. Viie aasta eest oli juba 90 protsenti õigesti, kuid see tähendas ikkagi, et üks sõna kümnest oli vale. Viimase kahe aasta jooksul on tuvastamise usaldusväärsus kasvanud 96–97 protsendini. See on enam kui piisav enamiku rakenduste kasutamiseks.

Kui helistaja tahab näiteks broneerida hotellituba, siis kõne vastuvõtja teab ette, mida küsija vajab. See teeb asja veel lihtsamaks. See töötab paremini kui «Star Trekis». Paremini kui muinasjutus, kus asjad lihtsalt juhtuvad – võluväel. Liigume muinasjutu-tehnoloogia suunas, mis panevad asjad ise juhtuma.

Millal saavad arvutid inimestest targemaks?

Mitmetes asjades need juba on. Näiteks males või mälumängus. Arvutid on palju kiiremad.

Palju on räägitud sellest, kuidas valitsused oma kodanikke jälgivad, kuid tegelikult on erafirmadel inimeste kohta rohkemgi andmeid. Nad teavad inimeste kohta kõike.

Arvan, et ühes teenuste pakkumise ja privaatsete isikuandmete kogumisega tuleb palju tähelepanu pöörata läbipaistvusele. Andmeid kogutakse ja neid tuleb koguda, et pakkuda teenuseid, mida inimesed tahavad. Küsimus on selles, kuidas tagada läbipaistvus, et inimesed teaksid, mida valitsus andmetega teeb ja mida teevad andmetega firmad nagu Microsoft, Google või Yahoo. See on meie jaoks väga tähtis.

Me selgitame: meil on sellised andmed, me kogume neid sel põhjusel, me kasutame neid sellisel viisil ja kaitseme neid selliste abinõudega. See on see valem. Ma nimetan seda mutually assured disclosure (vastastikuse avatuse kinnitus –  toim). Teie annate andmeid mulle, mina annan andmeid teile. Me mõlemad teame, kuidas andmeid kasutatakse. See suurendab usaldust. Arvan, et Eestis on asjad läinud edukalt sellepärast, et inimesed teavad, milleks andmeid kogutakse ja mis teenuseid nende abil pakutakse.

Kas on õige öelda, et kasutaja maksab teenuse eest privaatsete andmetega?

Tõepoolest on ettevõtteid, kelle ärimudel on just selline. Microsoft ei ole seda mudelit eriti kasutanud, sest me pakume palju tasulisi teenuseid. Näiteks mängija ostab Xboxi – talle pole vaja reklaami näidata, et selle abil raha teenida.

Kuid see, millest räägite, on olemas. Sajad miljonid inimesed on olnud selle tehinguga nõus. Niikaua, kui kõik teavad, milles tehing seisneb, on kõik korras. Mind teeb aga murelikuks, et mõned ettevõtted ei avalikusta, milliseid andmeid nad koguvad. Või müüvad kogutud andmeid edasi paljudele ettevõtetele, kes võivad andmeid kasutada paljudel eesmärkidel, millest inimesel ei olnud aimugi ja milleks ta ei olnud nõusolekut andnud.


Michael R. Nelson

•    Microsofti tehnoloogiapoliitika juhtivstrateeg

•    1993–1997 oli Valge Maja infotehnoloogianõunik

•    Õpetanud e-valitsuse teemat Georgetowni ülikoolis

•    Pälvinud maailma majandusfoorumil tulevikuliidri tiitli (Global Leader of Tomorrow)

Allikas: Microsoft