Tiit Kärner: kooseluseadusest mitteisiklikult

Tiit Kärner Foto: Erakogu

Riik peab olema eesti rahva püsimise, mitte elanike ajutise mugava äraelamise garant, põhjendab Tiit Kärner Postimehe arvamusportaalis kooseluseaduse vastu olemist.

«Ma ei viitsi kogu rehkendust teha, aitab küll kui ma poole teen,» ütles Toots Laurile. «Vaeseke,» haletses Laur, «ma kärbin kohe kõiki kodutöid poole võrra.»

Ma ei tea, kas on uuritud, miks üha suurem arv inimesi hakkas abiellumisele eelistama registreerimata kooselu, kuid see muutus toimus ajal, mil raadios ülepäeva kõlas laul, mille sõnad ütlesid, et «on arm meil möödunud ja käes on lahkumine, kas tõesti arvad sa, et arm on igavene» . Orjastavaist abielu ahelaist vabana oli lahkumine muidugi lihtsam ja mugavam, see oligi vabanemine ja nii seda tajutigi. Sellel oli teisigi ilusaid nimesid: uus peremudel, eneseteostus kui printsiip, isikuvabaduse ülimuslikkus, uued inimsuhted. Uus – see oligi põhiline ning selles uues leidis väljenduse see (Lauristini sõnul) Lääne tsivilisatsiooni põhiväärtus, et isiku väärtus on kollektiivi väärtusest kõrgem.

Kuid «me peame endale aru andma, et kallid isikuvabadused, millega me kõik harjunud oleme, on tulnud millegi arvelt» (Kaido Kama, Akadeemia nr 5, 2014). Isikuvabaduse kasv tuli vastutuse vähenemise, kohusetunde kadumise - kollektiivsete ühiskondlike väärtuste hülgamise arvelt. Kannatajaks jäid perekond, lapsed, inimsuhted üldiselt. Kõik see hakkaski kiiresti kokku tõmbuma. Tsiteerides veel kord Kama: «See kammitsaist vabastatud inimhing [on] kohutavalt üksi. Nii üksi pole inimene tegelikult veel kunagi olnud. Ja siit siis kõik need narkomaaniad ja muud niisugused kenad asjad.»

Ka sellel asjal on teine nimi: see on kultuuri allakäik. Kollektiivsed väärtused ongi kultuuri tuum. Me elame kultuuri allakäigu ajal. Kultuuri allakäik tähendab kultuuri loodud sümboolse maailma nõrgenemist ja hajumist; me ei mõista enam tema märke, nad ei toimi meis. Enamasti me ei taju toimuvat kultuuri allakäiguna, vastupidi, uuenemisena, iganenust vabanemisena. «Seksuaalrevolutsioon, mis võidab poolehoidu sellega, et kaotab «eelarvamused» ja näiliselt tarbetud takistused ühe kõige tähtsama inimiha teelt, osutuski tegelikult üheks kõige võimsamaks taraaniks, millega 20. sajandi antikultuur rammis iidset kultuuriehitist» (Juri Lotman, «Vestlusi vene kultuurist» 2003 lk 11). Armastuse isekaim vorm on nauding, see ongi see, mida praegu armastusest rääkides silmas peetakse.

«Kas mees saab elada ilma auta?» küsib poolmüütiline El Cid, kui vastane keeldub temale ta isa solvamise eest rahuldust andmast. «Ei,» on sunnitud vastus, mis muudab kokkupõrke vältimatuks. Cid paneb sellega kaalule enamat kui oma elu, sest vastane pole ainult Kastiilia esivõitleja vaid ka ta mõrsja isa. Tulemuseks on kahevõitlus, milles El Cid tapab oma vastase ning peaaegu jääb ilma oma mõrsjast. Kuid sellised olid mehed, kes olid suutelised vastu seisma fanaatilistele Almoraviidide berberitele, ühendama Ibeeria kuningriigid ning viima reconquista võiduka lõpuni.

Hiljaaegu Eestis läbiviidud küsitluses  teatas 25 protsenti küsitletuist, et mistahes ründe puhul Eesti vastu lasevad nad siit välgukiirusel jalga. Oma naha hoidmiseks ei ole vaja mingit kultuuri, hirm ja enesesäilitamisinstinkt on looduse poolt antud. Kui kultuuri tõkked kõrvaldada, jõuame me selleni kõik. Sellisel juhul ongi kallaletungi korral põhiküsimuseks vaid «mis minust saab», mitte see, mis saab minu naisest, lastest, minu rahvast, minu riigist. Au ja häbitunne on kollektiivsed kultuurimõisted, millel püsivad riigid ja rahvad. «Inimesed, mitte inimene, asustab seda planeeti. Mitmus on Maa seadus,» ütleb Hannah Ahrendt.

Selline küsitlustulemus pole eriti üllatav, mõned aastat tagasi, Jürgen Ligi kaitseministriks olemise ajal, oli tema põhimureks, et vaesed kutsealused peavad oma elust peaaegu aasta «ära raiskama», mistõttu tuleks kiiresti kohustuslik sõjaväeteenistus ära kaotada. Mõte, nagu võiks kaitseteenistusse suhtuda kui igaühe teadlikku panusesse oma rahva, oma riigi heaks, ei näinud talle üldse pähe tulevat.

Rahva üldise protesti toel suudeti üleminek professionaalsele sõjaväele, mis sisuliselt tähendanuks oma kodu kaitsmise sisse ostmist, ära hoida. Nüüd siis korratakse sama asja «kooseluseaduse» kujul: valitsus teatab, et inimeste lodevus, egoism ja vastutustunde puudumine on riikliku kaitse all – nii on kaasaegne, «sest Euroopas on nii».

Holland või Rootsi võivad aga endale lubada mõndagi sellist, mida tsivilisatsioonide põrkejoonel paiknev tilluke piiririik endale lubada ei saa, ehkki  ka nemad näivad selle lubatavuse raja olevat juba ületanud: Euroopa seisab uue conquista lävel, sest vastupanuvõime ja -vaim on  haihtunud. Kui meie tahame püsima jääda, siis peame olema nii füüsiliselt kui vaimselt niisama vormis, nagu seda suudeti olla 11. sajandi Hispaanias.

Kultuur, ühised väärtused liidab rahva, annab talle eneseteadvuse ja enesest lugupidamise, selleta seisame välise ohu vastu nagu aganad tuules. See nõuab igaühelt pingutust. Kultuur ongi valikute tegemine, enesepiiramine, vastutasuks on aga uhkus oma jõu tunnetamisest, eneseväärikus. Ja vabadus ning ellujäämine. See, et 60 protsenti rahvast eelistab abielule kooselu, seega väiksemat vastutust ning vähem kohustusi, ei tähenda, et neile tuleks nende soovis vastu tulla. Vastupidi, kui Eesti riigi ülesanne on tagada eesti rahva kestmine, nii nagu see põhiseaduses kirjas, tuleks sellise võimaluse tingimusi karmistada. Eesti riik peab olema eesti rahva püsimise, mitte elanike ajutise mugava äraelamise garant.