Üks aasta Snowdenist. Kas usaldus on remonditav?

Edward Snowdenit kujutav flaier. Foto: SCANPIX

Sel nädalal möödub aasta Edward Snowdeni paljastusest, et Ameerika Ühendriikide luureagentuur NSA jälgib kõiki. Urve Eslas osales Stockholmi internetifoorumil ja analüüsib, kuidas on see teadmine aastaga maailma muutnud.

Olgu teiste valitsuste järele luuramisega kuidas on (seda ju luurajad teevadki, kas pole?), kuid teadmine, et USA on kasutanud luurevõimekust omaenda (ja teiste riikide) lihtsate kodanike vastu, oli veidi liiga palju selleks, et seda vaikides alla neelata. Vähemalt Euroopa jaoks – isegi juhul, kui ettekäändeks tuuakse turvalisus.

Pärast 9/11 tundlikuks muutunud Ühendriigid ei pruugi alati tajuda, et neile pakutakse valiku «turvalisus või privaatsus» pähe väärdilemmat. Aga mis saab meil kodanike järel luuramise vastu olla, kui kodanikud ise riigi sellist toimimist igati legitiimseks peavad. Välja arvatud sellest küljest, mis puudutab USA ambitsiooni olla demokraatia ja vabaduse eestkõneleja. Kuid selle juurde jõuame hiljem.

Ühes võib ehk alustuseks kokku leppida: on enam-vähem ükskõik, kas Snowdenit heroiseerida või põlata, pidada vilepuhujaks või Vene spiooniks – teatud mõttes algas pärast tema paljastust uus ajajärk. Vähemalt privaatsusest kõneldes. Aega arvestatakse «enne Snowdenit» ja «pärast Snowdenit», ja seda sugugi mitte üksnes kitsas IT-ringkonnas ning sugugi mitte üksnes Ühendriikides ja Euroopas.

Snowdeni paljastusele on järgnenud vähemalt kaks olulist muutust, mis mõjutavad Euroopa netikasutajate elu – mõlemad tulenevad Euroopa Kohtu otsusest. Umbes pooleteise kuu eest leidis kohus, et metaandmete laustalletamine rikub inimeste õigust privaatsusele. Mõne nädala eest leidis sama kohus, et teatud tingimustel on inimesel õigus eeldada, et Google «unustab» ta. Ilmselt ei oleks Snowdeni paljastusteta sündinud kumbagi otsust. Tõsi, vähemalt esimese otsuse mõju annab end veel oodata. Vähemalt Eesti seadustest pole metaandmete kogumise nõuet praegu plaanis välja võtta.

Läinud nädalal toimunud Stockholmi internetifoorum oli märkimisväärne sündmus mitmes mõttes. Esiteks on traditsiooniliselt tegu üritusega, mis toob kokku mitte valitsused, riigipead ja suurkorporatsioonid, vaid aktivistid ja valitsusvälised organisatsioonid. Riigijuhid ja suurfirmad on muidugi kohal, kuid vähemuses, ja nende funktsioon on vastata aktivistide küsimustele.

Küsimused, nagu arvata võis, puudutasid infovabaduse ja privaatsuse vahel jooksvat hägusat piiri, millele avaldatakse survet korraga mõlemast küljest.

Info on teatud mõttes omand, millel on väärtus. Kus on aga omand, seal tekib paratamatult neid, kes seda kontrollida või enda huvides kasutada püüavad.

Ühel pool seisavad valitsused, kes tahaksid kasutada infot võimu võtmiseks, näiteks teades mitte kõige sõbralikuma riigi või mõne selle kodaniku kohta veidi enam, kui see sellele riigile või kodanikule meeldiks. Teisel pool seisavad suurkorporatsioonid, näiteks Google, kes näevad informatsioonis kaupa.

Käsitletagu infot kauba või võimuatribuudina – mõlemal juhul riivab see, kes inimese infoomandit kasutab, tema privaatsust.

Privaatsuse kadumist tuntakse post-Snowdeni ajal nii teravalt, et saalisolnud lammutasid nii Google’i esindaja kui ka Ühendriikide küberkoordinaatori Christopher Painteri laiali nagu värvilistest klotsidest legomajad (muidugi kujundlikus mõttes). Korratus väidete kuhjas, mis kahest esinenust lavale maha jäi, oli raske tuvastada mõistlikke argumente.

Stockholmi internetifoorumi teine, vähemalt sama huvitav külg on osalejate geograafiline variatiivsus. On selge, et internet – juhul kui enam üldse saame rääkida ühest globaalsest võrgust – ja internetivabadus ei puuduta üksnes Euroopat või Ühendriike. «Globaalne lõuna» elab internetis sama aktiivselt. Tõsi, oleneb riigist.

On maid – näiteks Birma –, kus vaid kasinal protsendil inimestest on ligipääs võrgule, ja ka sel osal pole võimalik näha seda valitsuse poolt filtreerimata kujul. Nende maade hulgas on üksjagu selliseid, kellel on vabadusest ja privaatsusest hoopis teine arusaam, kui me ­Euroopas harjunud oleme.

See on praeguse globaalse interneti üks suuremaid paradokse. Räägitakse leppest, reeglitest, mis peaksid suutma – või vähemalt püüdma – reguleerida internetis vastandlikke huve: inimese vabadust ja privaatsust ning valitsustepoolset kontrolli ja suurfirmade huve. Kuid kui mõelda, kui erinevad võivad olla kas või inimõigusi puudutavad põhimõtted (mis on kõige alus) näiteks Hiinas ja Rootsis, tundub leppeni jõudmine vähemalt esialgu üsna utoopilisena.

See toob omakorda kaasa küsimuse vastutusest.

Üks levinumaid argumente lausjälgimise õigustuseks on, et demokraatlikus riigis pole midagi karta neil, kes pole teinud midagi halba. Või nagu USA küberkoordinaator selle Stockholmis sõnastas: demokraatlikus riigis pole nuhkimise tagajärjed samad mis näiteks Hiinas.

Ilmselt ei olegi, kuid argumendi jätkuv kasutamine näitab, et probleemist ei ole endiselt päris aru saadud. See argument ei kehti mitmes mõttes.

Kõigepealt, valitsused võivad muutuda, kuid info jääb. Mis ehk veel olulisem (eriti kui netisuhteid reguleeriva leppe peale mõelda): inimõigusi hindavad riigid annavad selle argumendiga neile valitsustele, kes inim­õigustesse tunduvalt teisiti suhtuvad, õigustuse oma kodanikke lausjälgida. Kui isegi Ühendriigid nuhivad oma kodanike järele, miks ei peaks siis Hiina?

Kui usutavalt mõjuvad sel juhul lääneriigid privaatsusküsimustes eestkõneleja ja eeskujuna? Või mis veelgi hullem: millised võimalused on Hiina, Türgi, Tai või Birma aktivistidel edukalt võidelda netivabaduse eest, kui riigid nagu USA sel moel käituvad?

Kuidas taastada usaldust? Samm sammu haaval ja aastatega. Usaldus pole auto, mille saab töökojas paari tunniga uuesti töökorda teha. Alustada tuleks aga mitte globaalsete, vaid riigi enda sisemiste lepetega. Ja sellega on üsna kiire. Kui usaldus on läinud, ei ole enam vahet, kas lausjälgida või mitte – sõnavabadust mõjutab see ühtmoodi.

Valedilemmad – just nagu valik privaatsuse ja turvalisuse vahel netis – üksnes ei eksita ega juhi tähelepanu kõrvale lahendustelt, vaid neil on veel üks halb omadus: need kinnistavad arusaama, et on kaks valikut, millest üks on ilmne vale, teine aga kahtlusteta õige. Valikust «privaatsus või turvalisus» ei ole pikk maa valikuni «turvalisus või demokraatia». Loodetavasti ei vii see mõtteviis kunagi nii kaugele.