Toomas Kiho: lapsi toovad sootud toonekured

Toomas Kiho Foto: Peeter Langovits

Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho keerab absurdivindi peale murele sooliste stereotüüpide, habemega meeslauljaid ahistava sallimatuse ja mitmesuguste kooseluvormide pärast.

Teatavasti toovad lapsi toonekured. Nad lendavad ringi ja kannavad nokas beebisid nagu postipakke laiali üle maa. Seega tasub praeguste demograafiliste suundumuste kõrvale – kus probleemiks on madal sündimus – analüüsida just nimelt toonekurgede elu. Praegu, õitsvas kevades on seda ka kerge teha, sest kõikjal Eestis võib näha toonekurgede toimetamisi oma avatult kõrgel asetsevate pesade kallal. Käib kibe pesakorrastus ja pereloomine. Enamasti näeme Eestis valgeid, mustad on meil haruldased, kuid ega nendegi pereelu ja harjumused valgete omast suurt erine.

Toonekurgede elu on sisse seatud väga otstarbekalt ja tolerantselt ning sellest oleks meil palju õppida. Eriti tänapäeva Euroopa trendide taustal. Õige paljud ühiskonnaelu probleemid, millele on viimastel aastatel järjekindlat viidatud, oleksid hõlpsasti leevendatavad neilt õppust võttes, kuna nende koosluses on need tundmata.

Näiteks sallimatus, mis meil valitseb igal rindel ja süvendab me rahvastikuprobleemi veelgi: «Sallimatust ühiskonnast [s.o Eestist] lahkutakse, sealt põgenetakse rohkem kui kusagilt mujalt,» kõneles president emadepäeval. Jätkuvalt on meil probleemiks palgalõhe naiste ja meeste vahel. Jätkuvalt esineb meesšovinistlikku mõtlemist. Jätkuvalt kinnistatakse meie haridusasutustes ja kodudes soolisi stereotüüpe, jätkuvalt suunatakse poisse autode ja tüdrukuid nukkude juurde, neid kallutatakse traditsioonilise ja aegunud peremudeli suunas ning hoolimata lastekaitsjate soovitustest ei lähe samasooliste kooselu selgitamine lasteaedades liiga ladusalt.

Jätkuvalt on jalgpallivõistluste publik enamikus meessoost, rääkimata võistkondade koosseisudest, mis on sooliselt täiesti lahutatud. Jätkuvalt ei suuda meie kaasmaalased jätta imestust väljendamata, kui Austria habetunud laulja naiseriideid kannab, jätkuvalt ei suuda konservatiivne Eesti anda talle 12 eurovisioonipunkti. See kõik on nii hirmus kaugel võrreldes edumeelsete Euroopa maadega, kus elatakse Euroopa tulevikule. Isegi WCd on meil üldiselt seksistlikult eraldatud ning teissoolise saabumine tualetti võetakse vastu selge halvakspanuga.

Kokkuvõttes võibki suurimaks probleemiks pidada soolisi, kunstlikult konstrueeritud silmaklappe, mis juba sünnihetkest kategoriseerivad inimesed kahte vastandlikku sugupoolde, ning nendest sel hetkel pealesunnitud mustritest vabanemise katsed hilisemas eas võetakse vastu üldiselt tõrksa ja sallimatusele kalduva konservatiivsusega (transvestiidid, samasoohuvilised). Kas ei oleks aeg siin hakata mõtlema sooneutraalsete laste peale. Lapsevanemate otsustada võiks jääda, kas lapsele määratakse sünnihetkel sugu (st traditsiooniline mees- või naissugu), või jääks ta sootuks.

Sootute laste hulk oleks algul ilmselt väike (19. ja 20. sajandi mõttemallidest lahtilaskmine ongi vaevaline), kuid aja ja tõekspidamiste edenedes ning vanade kivinenud stereotüüpide murenedes võiks peagi saada sellest peavool. Kiiresti tuleks muuta seadust, mis igaühele isikukoodi määrates juba eluks ajaks soo defineerib: kui 5-ga algavad poiste, 6-ga tüdrukute, siis näiteks sümboolse õnnenumbri 7-ga algaksid nende laste isikukoodid, kelle vanemad on nad otsustanud vabastada soostereotüüpide ahelaist. Eesti on siin võrreldes enamiku Euroopaga veel isegi heas seisus, sest meie keel ei tunne grammatilist sugu ning me ei vaja kunstlikke «kesksoolisi» asesõnu, mida muidu üliliberaalses Rootsiski vaid vaevaliselt juurutatakse.

Aga isikukoodiga elu ju alles algab. Sootute laste kasvatamisel tekib suur hulk väljakutseid, millest mõned on perekonnas lahendatavad – kui vanemad ei käitu endisaegade moel, vaid juurutavad uudseid sooneutraalseid ja homogeensust rõhutavaid kasvatusvõtteid. Enesest mõista on sooneutraalsete laste puhul neid ka lihtsam rakendada kui kõikaeg rõhutatult poisse ja tüdrukuid eraldi kasvatades. Ent suuremat vastutust peaks tundma ka ühiskond ning siin moodsate tõekspidamiste kujundajad, alates arvamusliidritest ja poliitikuist kuni moeloojateni. Viimane ongi omamoodi otsustava tähtsusega mainekujundaja.

Normaalsema, võrdsema tuleviku nimel tuleks lõpetada igasuguste seksistlike rõivaesemete, ehete, kingade tootmine. See nõuab muidugi paljude seniste moetõekspidamiste murdmist – aga miks me ei võiks seda teha, eriti kuna tegu on vanade, tänapäeva sobimatute kinnisideedega. Küsigem otse, miks peaksid meeste ja naiste riided üksteisest nii kardinaalselt erinema, milleks eriilmelised lõiked, milleks erisugused käekotid, kellad, miks erinevad kingad? Kui kõik käiksid enam-vähem ühtemoodi riides ning peale vaadates ei kargaks silma, kas kostüümi sees on mees või naine, siis langeks ka enamik probleeme ära. Ja see ei tooks mitte ainult homopaaridele kaasa rahulikumat ja turvalisemat elu, vaid kõigile.

Poleks tarvis eneseusu kinnituseks korraldada eraldi homoparaade ega muid sooneutraalsusdemonstratsioone – kui väga julgelt mõelda, siis ega sõjaväeparaad enam homoparaadist erinekski, mõeldamatu oleks igasugune sooline diskrimineerimine ning palgalõhe kui mõiste jpt terminid muutuksid sisutühjaks, kui töötaja sugu pole teada, pole võimalik talle ka soo tõttu vähem maksta jne. Ühtki otsust ses ühiskonnas ei tehtaks soolistest argumentidest lähtuvalt.

Sel viisil ajapikku normaalsema ja võrdsema ühiskonnakorralduse poole liikumisel laheneksid iseenesest ka praegu väiklast vastuseisu tekitavad põhimõttelised seadusloomelised uuendused, mida meie ühiskond, aga laiemalt kogu euroopalik õigusruum läbi elab. Ilmselgelt on üheks suureks sammuks normaalsema ja euroopalikuma ühiskonnakorralduse poole riigikogus algatatud partnerlusseaduse eelnõu.

Ning nagu teada, nn vanas ja edukas Euroopas, kuhu tahame jõuda, on sooneutraalsest partnerlusest (ja sooneutraalsetest lapsevanematest) juba ammu saanud norm. Seda seaduseelnõu on Eestis tuliselt kaitstud ja niisama tuliselt rünnatud, asjasse on segatud ka põhiseaduse järelevalveorganid jt, arstitudengid peavad nägema kurja vaeva veenmaks ühiskonda, et lapse õnn ei sõltu tema vanemate soost.

Kui end hetkeks hüpoteetiliselt mõtelda sisse juba sinnamaale arenenud ühiskonda, kus sootud isikud oleksid valdavas enamuses, siis mitte mingisugust ülemäärast debatti ega vaenamisi seesugused seadused kaasa ei tooks. Sest igaühel oleks loomulik ja võõrandamatu õigus teisega paari heita ja oma suhe registreerida ning sedaviisi luua toimiv ja tänapäevane perekond. Kahtlemata toetab seda ka põhiseadus, mille § 27 ütleb: «Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Abikaasad on võrdõiguslikud. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.» Siin pole sõnagi juttu ühestki sugupoolest – põhiseadus ei ütle siin, millisest soost peaksid olema abikaasad või laste vanemad –, seega sobib see paragrahv muutmata kujul ka sootu ühiskonnakorralduse aegadesse.

Et mis puutuvad siia toonekured? Esmalt muidugi seetõttu, et kust need lapsed siis ikka muidu tuleksid. Ja teiseks, tsiteeritud põhiseadusparagrahv ning ettevalmistatav kooseluseadus on toonekurgede puhul rakendunud täiel määral ning mitte kellelgi ei ole seal selle vastu mitte midagi.

Toonekurgede populatsioonist on samuti umbes 50% meessoost ja teine niisama palju on naissoost toonekurgi. Ning loomulikult eksisteerivad seal nagu igas populatsioonis teatud loomulikud vähemused, teistsuguse seksuaalse sättumusega isendid, kuid mitte kellelegi ei tule mõttessegi halvustada mõne homoseksuaalse toonekurepaari elu. Seda ei tee toonekured ise, ning ka meie, inimesed, kes me nende elu ja pesitsemist suvi läbi jälgida saame, suhtume kõikidesse toonekurepesadesse täiesti neutraalselt, tegemata karvavõrdki vahet hetero- ja homoseksuaalsete toonekurepaaride vahel.

Kõik on meile ühtviisi armsad, siin puudub absoluutselt igasugune diskrimineerimise idu – ükskõik, kas toonekurelapsi kasvatavad siis eri- või samasoolised paarid või ka näiteks toonekureisa oma tütrega või toonekureema oma möödunud­aastase pojaga. Kõik on normaalne. Mitte ühegi paari õigused ei ole halvemad kui nn traditsioonilistel heteropaaridel, ning neid viimaseid ei häiri sugugi, et ka teistsugustel paaridel on õigus pereelule ning toonekurelaste kasvatamisele. Heterokurgede õigused, kui nii tohib öelda, pole riivatud.

Ja lõpuks, meil ei tule pähegi küsida, kas toonekurg, kes meie perre lapse tõi, oli emane või isane, või oli ta koguni homoseksuaal. See on ükskõik.