Kaupo Känd: pärast sõda tuleb neosõda?

Krimm 2014. aasta 14. märtsil – noored emad ja «rohelised ­mehikesed». Foto: Reuters / Scanpix

President Toomas Hendrik Ilves teatas viimasel riigikaitse nõukogul, et «Eestil ja meie liitlastel ning partneritel tuleb teha Ukraina kriisist kiirelt esimesed järeldused» (postimees.ee, 16.05). Julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross avaldas hiljuti oma nägemuse «Koloraadomardikad ja rohelised mehikesed peavad Ukrainas fantoomsõda» (Delfi, 6.05), milles ta märkis, et võrreldes 2008. aasta Gruusia-Vene sõjaga on «traditsiooniliselt üsna bürokraatlik Vene sõjapidamine muutunud ülipaindlikuks». Ta kirjeldab sõja- ja luuretegevuse segunemist Ukrainas ja jõuab järeldusele, et selle sõja puhul pole tegemist uue nähtusega, sest «midagi kardinaalselt uut leiutatud ei ole» – tegemist on «konventsionaalse sõja ning luure- ja diversioonioperatsioonide» sünkroonse kasutamisega.

Ukraina kaitseministri kt Mõhhailo Kovali väitis, et «Venemaa peab Ukraina vastu uut tüüpi sõda, mida on valmistatud ette mitu aastat» (postimees.ee, 13.05). Minu arvates võiks Kovaliga nõustuda, sest näib, et tegemist on uuelaadse sõjaga, mida Kremli peaideoloog Vladislav Surkov nimetab Natan Dubovitski pseudonüümi all avaldatud lühiloos «Taevata» (ruspioner.ru, 12.03) «mittelineaarseks sõjaks» ning mida Kovali sõnadele tuginedes võiks nimetada ka «neosõjaks» ehk neobellum'iks. Surkovi «Taevata küla» tähistab ilmselt Venemaad ning teispool jõge olev «Taevaga linn» on lääne liberaalne heaoluühiskond, mis sulges piirid mittelineaarse sõja põgenikele. Sellise uue sõja kontseptsioonile juhtis tähelepanu Peter Pomerantsev oma artiklites «Mittelineaarsest sõjast» (lrb.co.uk, 28.03) ja «Kuidas Putin taasleiutab sõjapidamist» ­(Foreign Policy, 5.05). Pomerantsev küsib, kas lääs on kinni vanas, samal ajal kui Kreml tegeleb «geopoliitilise avangardiga», kasutades ära kohalikke oligarhe, meediat, lobiste, kriminaale, korruptsiooni ning põimunud majandussüsteeme.

Kui (lineaarne) «sõda on kõikide asjade isa», mis teeb mõned orjadeks ja teised peremeesteks, nagu Herakleitos väitis, siis milline võiks olla neosõda, neobellum, mis näib tegevat vaenlased «omadeks» ja omad «vaenlasteks»? Näib, et üheks uueks aspektiks on «ründava riigi keeldumine tunnistada, et just tema seda sõda peab», millele ka Kross tähelepanu juhtis. See on sõda ilma «ametliku» rünnaku, invasiooni või agressioonita, mis loob mitmeti tõlgendamise võimaluse. Juhul kui liitlaste vahel puudub üksmeel sündmuste tõlgendamise osas, on raske nõustuda ühise vastutegevusega.

Neobellum'i esmane eesmärk on luua «hermeneutline segadus», mis välistab kahedimensioonilise tõlgendamise. Surkovi järgi olid primitiivsed sõjad kahe vaenutseva osapoole konflikt. Mittelineaarne sõda on kõikide sõda kõikide vastu, mille eesmärgiks pole mitte sõda, võit, vaenlase anastamine või hävitamine, vaid globaalsem protsess. Isegi teadlik kaotus ning häving võib olla mõne osapoole eesmärgiks. Hiina strateegi Sunzi teoses «Sõja seadused» jääb vaenlane sõjategevuse jooksul vaenlaseks, keda tuleb võita ja alistada, ideaalis kavaluse, minimaalse vägivalla ja võimalikult vähese majandusliku kahjuga.

Lineaarse sõja puhul on selge, kes on oma ja kes on vaenlane, neobellum'i puhul see printsiip ei toimi. Viienda maailmasõja puhul võib riigi üks piirkond toetada ühte poolt, teine teist ning kolmas kolmandat. President Putin näib olevat vastumeelne «kolmemõõtmeline», kes kasutab ära «kahemõõtmeliste» seesmist mässumeelt «kolmemõõtmeliste» vastu. «Kahemõõtmelised» võivad korraldada ülestõusu «kolmemõõtmeliste» vastu ning luua uue Ühiskonna. Neobellum põhineb eeldusel, et sinu vaenlasest võib saada sinu liitlane ning vastupidi.

Koval märkis, et Vene sõdurid tulid Krimmis nende baaside juurde, tutvustasid ennast ning palusid alla anda. Kuna neobellum eeldab a priori, et vaenlasest võib saada liitlane, siis seetõttu seab see piirangud relvastud vaenlase ohjamisel, st «rules of engagement» on uudsed. Neobellum'i eesmärk pole mitte vaenlase hävitamine või anastamine, vaid pigem enda poole üle võitmine, st massilise ülejooksmise esilekutsumine, milleks tuleb varakult luua sobilik taust. Sõjavägi käitub hoopis erinevalt, kui eesmärgiks on territooriumi hõlvamine, vägede hävitamine või elanike anastamine. Seetõttu pole päris täpne väita, et Krimmi operatsioon oli «üsna klassikaline territooriumi hõivamine erivägede poolt, mida harjutab ka 76. õhudessantdiviis», nagu Kross seda teeb. Loomulikult on ülejooksmist kasutatud ad hoc varemgi, kuid nii süstemaatiliselt nagu Ukrainas seni mitte.

Näib, et uudne aspekt, millele ka Kross möödaminnes viitab, on relvastamata tsiviilisikute, sh naiste, kasutamine «ründevõimekusena». Just see «võimekus» oli otsustav mitme sõjalise objekti vallutamisel Ukrainas. Kross jagab Vene sõjalised tegutsejad nelja peamisse rühma: erivägede sõjaväelased, värvatud agendid, kasakad ja värvatud vabatahtlikud, kuid unustab mainida relvastamata tsiviilisikuid, keda pole ilmtingimata värvatud, rahastatud, relvistatud, kuid kes on neosõja tandril ühel või teisel põhjusel aktiivsed. Kross mainib «tsiviilisikutest kilpide» kasutamist, kuid ei märgi, et selles sõjas kasutati tõhusalt relvastamata tsiviilisikuid ka ründevõimekusena ehk «piigina».

Seega võiks Krossi poolt välja toodud konventsionaalse sõja, luure- ja diversioonioperatsioonide sünkroonsele kasutamise jadale lisada ka relvastamata tsiviilisikud. Ka Koval näib nõustuvat selle seisukohaga, kui ta rõhutas, et Ukraina sõdurid sattusid ebaharilikku olukorda, kus hambuni relvastatud vaenlane peitis ennast relvastamata tsiviilelanike selja taha. Näib, et Ukraina juhtkond, ohvitserid ja sõdurid ei suutnud vastu seista sellele võimekusele, sest mingeid selgeid käske ja juhiseid polnud. Koval märkis, et «see on uue põlvkonna sõda», ning tunnistas, et Ukraina sõjaväelased polnud selleks ei väljaõppe, reeglite ega varustusega (sh mittesurmava) ette valmistatud.

Tsiviilisikute rakendamine poliitiliste või sõjaliste eesmärkide saavutamiseks pole uudne nähtus, mis on tuntud «viienda» või ka «kuuenda kolonni» nime all. Samas tundub selline süstemaatiline ja sünkroniseeritud moel relvastamata tsiviilisikute rakendamine olema uudne fenomen Ukraina sõjas. Kesk-Aasia riikides pole see tundmatu nähtus. Näiteks Kõrgõzstanis on kasutusel termin «OBON» (oтряд баб особого назначения), mis tähistab relvastamata tsiviilisikute gruppi, kes tellimusel ründavad oponente, hõlvavad hooneid, blokeerivad teid jne. Selle võimekuse sihiteadlik, tõhus ja massiline ründe valdkonnas rakendamine sünkroonis teiste sõjaliste võimekustega on neosõja uudne element.

Näib, et üks selle konflikti osapool on väga hästi kursis nii Ukraina kui ka paljude teiste riikide sõjavägede nn Achilleu­se kannaga, milleks on erinevad lähenemised ja «rules of engagement» relvastamata tsiviilisikute ohjamisel. Loomulikult on OBONi võimalik tegevus nii Kesk-Aasias kui Ukrainas selgelt vastuolus ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 «Naised, rahu ja julgeolek» sõna ja vaimuga ning seetõttu võib selle resolutsiooni rakendamist analüüsida ning monitoorida ka Ukraina sõja kontekstis.

Pomerantsev märgib, et mittelineaarses sõjas on ka kaitsjatel vaja kasutada ja tugevdada erinevaid mittelineaarsed võimekusi, näiteks rahvusvahelist antikorruptsiooni-võrgustikku. Ta väidab, et on naiivne arvata, et lääs võidab selle uue lahingu samal põhimõttel, millega ta võitis külma sõja.

Mulle näib, et Ukraina sõja lahtimõtestamisel oleks esmalt oluline jõuda selgusele, kas tegemist on traditsioonilise sõja või mittelineaarse sõjaga, mida võib kutsuda ka neobellum'iks, kuna see termin haarab nii lineaar­se kui mittelineaarse sõja elemente. Sellise mõtestamise kontekstis on igati tervitatav NACi ja NATO peasekretäri Rasmusseni hiljutine visiit Eestisse, kuna Eesti saab lisaks füüsilisele kaitsevõimekuse tugevdamisele panustada oluliselt rohkem ka läbi sügavama ja adekvaatsema analüüsi.

Eesti võiks koos NATOga kaaluda mõne mittelineaarse sõjapidamise elemendi lisamist tulevastele «Kevadtormi» / «Steadfast Javelin» õppustele, sest selle aasta õppus keskendus eelkõige lineaarse kaitsevõimekuse ja koostöö tõhustamisele: «Kevadtormi» «vaenlased» olid analoogselt relvastatud üksused ja mitte agressiivsed relvastamata tsiviilisikud; «Kevadtormi» alguses määratud «vaenlaste» üksused jäid kuni õppuste lõpuni «vaenlasteks» jne.

Mis juhtub siis, kui mõni «siniste» üksus õppuste jooksul poolt vahetab (korduvalt?) ning hakkab ründama oma endisi liitlasi? Mida teha selliste «omadega» või «punastega», kes õppuse jooksul «siniste» poole üle tulevad? Või nende relvastatud üksustega, kes pole õppustel ei «punased» ega «sinised», vaid hoopis «lillad» või «roosad»? Kuidas toimivad erinevate liitlaste rules of engagement siis, kui relvastamata rahvamass püüab õppuse käigus siseneda näiteks kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkakeskusse Tartus või Lääne kaitseringkonna staapi Eametsas?

Näib, et ekspertidel ja diplomaatidel seisab veel ees «mittelineaarse sõja» või neobellum'i fenomeni lahtimõtestamine. Filosoofilises plaanis näib neobellum olevat «meie» ja «nemad» vastuolu või Carl Schmitti «sõber/vaenlane» dihhotoomia hägustamine, et mitte öelda hegellik tasalülitamine/ületamine.

Ukrainas toimuvat võib vaadelda ka «mina» ja «teine» piiride sulandumisena näiteks Leedu päritolu Prantsuse filosoofi Emmanuel Levinase filosoofia võtmes, kus «teine» (st Ukraina) on ülemuslikum kui «ise» (st Venemaa). Levinasest johtuvalt peaks olema selge, et isegi kogu Ukraina anastamisel see «teine» jääb ning on prioriteetsem kui «ise», sest «ise» on alati määratletud «teise» kaudu.