Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Alliansi (ALDE) kandidaat Euroopa Komisjoni presidendi kohale Guy Verhofstadt leiab, et Euroopa Liit ei saa ühise välis- ja julgeolekupoliitika reformi enam edasi lükata.
Guy Verhofstadt: Euroopa Liit on väärtuste liit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liidu, selle ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriikide vaoshoitud ja lõhestunud reageerimine Ukraina kriisi ja Venemaa suhtes näitab, et meil pole enam võimalik vältida põhjalikku ja kõikehõlmavat debatti ühise välis- ja julgeolekupoliitika üle.
Ehkki Lissaboni lepinguga loodi kõrge esindaja ametikoht ning pandi alus Euroopa välisteenistusele, on ilmne, et me peame järgmise komisjoni koosseisu ajal astuma edasisi samme, et anda lepingus sätestatule tegelik poliitiline tähendus ja näidata, et me suudame olla ühtsed, kui seda on vaja.
Ma olen veendunud, et ühine, tõhus ja proaktiivne välis- ja julgeolekupoliitika võimaldab Euroopa Liidul olla tõeline ülemaailmne toimija ning levitada meie väärtusi ja põhimõtteid kaugele meie piiride taha.
Ometi pean kahetsusega nentima, et seni pole me suutnud seda saavutada. Eriti selgelt on see ilmnenud äsjase Ukraina kriisi, meie Venemaa-poliitika ning ka meie reageerimise puhul araabia revolutsioonidele ja Süüria kodusõjale.
Siiski tuleb tunnustada kõrget esindajat ja välisteenistust mõningase edu eest, millest kõige olulisem on Serbia ja Kosovo kokkuleppe saavutamine. 19. aprillil 2013. aastal jõudsid Serbia peaminister Ivica Dačić ja Kosovo peaminister Hashim Thaçi teedrajava leppeni alustada kahe maa leppimisteed. Üks selle tulemusi oli tõsiasi, et Serbia alustas selle aasta jaanuaris liitumiskõnelusi ning kogu Lääne-Balkan astus tubli sammu normaalse, Euroopa tuleviku suunas.
Paruness Ashtoni teine tähtsam saavutus on olnud osalemine Iraaniga peetavatel kõnelustel. Kuigi EL on kõigest üks läbirääkimispooltest nõndanimetatud P5+1 (viis ÜRO Julgeolekunõukogu püsiliiget pluss Saksamaa) raamistikus, arvatakse üldiselt just Catherine Ashtoni panuseks kõneluste hoidmist õigel rajal. 2013. aasta novembris saavutatud kokkuleppega soostus Iraan vähendama uraani rikastamist ning seeläbi piirduma oma tuumapingutustes ainult energeetikaga. Vastutasuks leevendas EL 2014. aasta jaanuaris mõningaid sanktsioone.
Mis puudutab araabia kevadet, siis on Euroopa eemalejäämine põhjustanud teiste, piirkondlike jõudude seda jõulisema esilekerkimise. Euroopa raha hankimist peetakse keeruliseks, Pärsia lahe riikide oma hankimist aga mitte. Viimased ei taotle inimõiguste järgimist ega demokraatiat, vaid ainult lojaalsust. Lääne ja Iraani kõnelusi silmas pidades on Pärsia lahe riigid otsinud liitlasi. ELi reageerimine araabia revolutsioonidele ja Süüria kodusõjale on olnud meie jaoks palju maksma minev eksitus. Kõrgeimat hinda on pidanud maksma tsiviilohvrid ning me peame tagajärgede käes kannatama veel aastakümneid.
Võime ilmutada välissuhetes suuremat ühtsust suurendaks Euroopa Liidu usaldusväärsust. Kõrge esindaja, kes ühtlasi on Euroopa Komisjoni asepresident, võiks olla ühendav figuur, kes suudaks tõhusalt juhtida ELi välispoliitikat ning oleks valmis võtma poliitilisi riske, kui olukord seda nõuab.
Kuigi ma kiidan paruness Ashtoni saavutusi välisteenistuse rajamisel ning hindan teda sellegi eest, et ta on olnud esimene kõrge esindaja ning ühtlasi Välisasjade Nõukogu esimees, olen ma korduvalt palunud, et ta ilmutaks suuremat poliitilist aktiivsust.
Kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni asepresident peaks kasutama oma topeltfunktsiooni selleks, et EL suudaks võimalikult tegusalt reageerida kõigele, mis maailmas toimub.
Kõrge esindaja ainulaadne positsioon annab talle võimaluse koordineerida Euroopa Liidu pingutusi väga paljudel aladel, sealhulgas kaubandus, humanitaarabi, laienemine, naabruspoliitika, rändevoogude haldamine, kliimaläbirääkimised, küber- ja energiajulgeolek.
Niisugune vastutusekoorem annab kõrgele esindajale suure võimu, kuid ühtlasi ka üüratu töökoormuse, vähemalt ühe inimese jaoks. Seepärast peaks välispoliitikameeskond õigupoolest olema mitme komisjoni koosseisu kuuluva voliniku kogum ning kõrgel esindajal endal olema kaks selge poliitilise mandaadiga asetäitjat.
Sama oluline on see, et me kasutaksime ka edaspidi liikmesriikide välisministreid kogu ELi hõlmavate ülesannete lahendamisel. Välisasjade Nõukogu peab olema loomupärane ELi välispoliitika kurssi määrav organ ja selle võimutäius suurem, et see suudaks tegutseda proaktiivsemalt.
Ma tunnen siirast uhkust, et meie liberaalide peres leidub nii professionaalne ja tuntud välisminister nagu Eesti Urmas Paet. Härra Paet on olnud üks jõulisemaid idapartnerluse toetajaid, mis on jätkuva Ukraina kriisi valguses äärmiselt oluline.
Ma olen veendunud, et kõik liikmesriigid saaksid palju rohkem kasu, kui usaldaksid ELile, Välisasjade Nõukogule ja välisteenistusele tugeva rolli välispoliitiliste valikute langetamisel ja ELi diplomaatia koordineerimisel.
See hõlmab muu hulgas pingutuste taastamist tõeliselt ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel, mille eesmärgid oleksid palju suuremad kui praegune rõhuasetus ühistegevusele. Lissaboni lepingus ettenähtud võimalused, eriti nõndanimetatud alaline struktureeritud koostöö, võiks olla tee, mida mööda sammuvad edasi liikmesriigid, kes seda suudavad ja soovivad.
Ma kutsun uut komisjoni juba tegevusaja algul, eeldatavalt 2015. aasta kevadel, vastu võtma muudetud Euroopa julgeolekustrateegiat, mis arvestaks viimaseid sündmusi maailmas ja meie naabruskonnas. Ma olen veendunud, et Euroopa julgeolekustrateegia uus variant peab sisaldama meie kaitsekoostöö tugevdamise konkreetseid meetmeid ning määratlema ELi ja NATO tööjaotuse.
Euroopa Liit on väärtuste liit ja peab olema valmis nende eest seisma, kui selleks vajadus tekib.
ELi järkjärguline edukas laienemine on olnud üks kõigi aegade edukamaid reformi- ja muutuseprojekte meie maailmajaos ning laienemispoliitika on näidanud meie suutlikkust luua rahu, kindlustada inim- ja põhiõiguste tagamine ning soodustada õigusriiki ja demokraatiat jalule seadvaid reforme.
Olgu tegu kaitse-, luure- või julgeolekuvalikutega, Euroopa Liit võidab ühisest tegutsemisest. Me peame tugevdama oma võimet vastu seista üleilmastunud maailma survele, ilmnegu see terrorismi, kliimamuutuste või organiseeritud kuritegevusena, ning ka edaspidi liikuma esirinnas ja innustama teisi enda järel tulema.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
-------------------------------------------------
Kommentaar
Ahto Lobjakas
kolumnist
Need, kellel on aega vaid realistlike ELi «peaministrikandidaatide» arvamuste jaoks, võivad Guy Verhofstadti artikli rahulikult lugemata jätta. Võimalus, et 61-aastane Belgia ekspeaminister saab Euroopa Komisjoni järgmiseks presidendiks, on kaduvväike. Tema liberaalne ALDE grupp on Euroopa Parlamendi fraktsioonide pingereas kolmandal-neljandal kohal. Teoreetiliselt oleksid võimalikud koalitsioonid, aga et parlamendi kandidaati üldse tõsiselt võetaks, peab ta esindama kõige suuremat gruppi, valimiste võitjat. Tõsiselt võtjad, tasub üle korrata, on antud juhul ELi liikmesriikide juhid, kes panevad komisjoni presidendi paika ELi ülemkogus ehk tippkohtumisel. Kui juba suuremate gruppide – parempoolse rahvapartei ja sotsialistide – võimalused valitsusjuhtide tahte vastu võimule tõusta on pehmelt öeldes minimaalsed, siis liberaalid ei tule isegi viisakuse poolest kõne alla.
Verhofstadti loo lugemata jätmine oleks siiski viga – ja seda mitte ainult sellepärast, et ELis esindab ta Andrus Ansipit, Urmas Paeti ja Kaja Kallast (kui nimetada Reformierakonna realistlikumad saadikukandidaadid). Verhofstadt esindab tänaste üleeuroopaliste tipp-poliitikute seas kõige ehedamalt föderalismiambitsiooni. Osaliselt sellepärast, et reaalsest võimust ollakse kaugel. Aga tema seisukohad on ka väärtuslik sissevaade sellesse, milline võiks välja näha tõeline föderalism ELi julgeolekupoliitikas. Need Eesti poliitikud, kes räägivad föderalistlike valikute kasulikkusest väikestele riikidele, teevad seda tihti läbimõtlemata põlvenõksurefleksist. Rohkem föderalismi tähendab muidugi, et meiega ollakse solidaarsemad, aga tähendab ka seda, et meiegi peame olema teistega solidaarsemad. Mis tähendab, et ELi praegune raskuspunkt ei liiguks föderaalses ühenduses ilmselt oluliselt ida suunas. Pigem läände ja lõunasse. Vastava koefitsiendiga tuleks läbi korrutada ka föderaalse ELi välispoliitika.
Verhofstadti loos on hea see, et ta tahab aktiivsemat ELi. Ta on väga kriitiline ELi reaktsiooni suhtes Ukrainas ja araabia maades. Aga ta ei ütle täpselt, mida EL peaks tegema. Järgmiselt ELi «välisministrilt» ootab ta suuremat aktiivsust – aga pärast Cathy Ashtoni lahkumist on see vähim, mida nõudma peab. Kokkuvõttes taandub Verhofstadti programm – nagu Junckeri omagi eelmisel nädalal – bürokraatlikule manööverdamisele, kus Brüsselis jagataks lihtsalt ümber see väga kesine kompetents, mis ELil välispoliitikas on.