Raul Rebane: helista sõbrale!

Raul Rebane Foto: Elmo Riig / Sakala

Kolumnist Raul Rebane kutsub kõiki üles oma sõpradele selgitama, miks on arukas valimistel osaleda.

See üleskutse – helista sõbrale – sündis, kuulates laupäevast ERR­i tellitud uuringut, mis ütles, et Euroopa Parlamendi valimistele kavatseb kindlasti minna ainult 44 protsenti valijatest. Seda on piinlikult vähe ja see sunnib reageerima. Küsitlesin neid, kes valima ei lähe või pole veel lõplikult otsustanud, kas minna. Siin valik minemata jätmise põhjustest.

Minu häälest ei muutu midagi, niikuinii nad seal midagi teha ei saa…

Mul täitsa ükskõik, kes seal Brüsselis istub…

Pole kedagi valida…

Ma ei viitsi kampaaniat jälgida, enda asjadega on nii palju tegemist…

Mul pole õrna aimugi, mida nad seal peale suure palga vastuvõtmise teevad…

Üllatav, et hoolimata massiivsest vastukampaaniast ei olnud kedagi, kes oleks avaldanud arvamust, et e-valimised (need «eesti valimised» – öeldi kenasti) pole turvalised. Kui ka seda lihtsat võimalust ei viitsi tarvitada, siis on selge, et ka 25. mail ei minda nagu vanasti, pass näpus, kuskile koolimajja kabiini. Seega, probleem on olemas.

Mobilisatsioon

Teiselt poolt, erakonnad ja kandidaadid on mobiliseerunud ja teevad oma parima, et inimesed välja tuleks. Sain sellest aru, kui nägin telereklaamis oma ülikooliprofessorit Marju Lauristini nagu Kihnu Virvet mootorrattaga kurvitamas. Väga vahva on.

Ilmselt pole see aga kõik, veel viimane nädal võib tuua üllatusi. Sügisel, kohalike valimiste eelõhtul ilmus näiteks Youtube’i Yana Toomi venekeelne üleskutse, mis pani paika «pronksöö koalitsiooni» ja oli väga täpselt oma erakonna sihtgrupile orienteeritud. See strateegia tõi suurt edu. Krimm, Ukraina ja pronkssõdur ei ole küll formaalselt nende valimiste teema, aga nad on alati kohal, kui tegelikuks valikuks läheb…

Viimase nädala raadio-, tele- ja lehedebatid lisavad kindlasti uusi aspekte ja imagoid, aga kui palju nad valijaid juurde toovad, on veel ebaselge.

Kolm hetkeloosungit

Üks võimalus valijaid innustada on loosungid. Ma pakun ka omalt poolt kolm tükki välja.

Mittehääletamine on tugevaim hääletamine!

Kui ei vali, ära vingu!

Euroopa Liit või Euraasia Liit!

See mittehääletaja hääle tugevus vajab ehk selgitamist. Eelmistel europarlamendi valimistel valisid Eesti maakonnad keskmiselt 35–37-protsendilise osavõtuga, Tallinnas hääletas 54 protsenti ja loomulikult said sealsed kandidaadid läbi. Seega, maakonnas hääletamast loobuja valib tegelikult Tallinna! Keda süüdistada? Peeglit?

Euraasia Liit ilmselt Eesti enamiku eelistus ei ole, sest eesti keel seal ametlikuks keeleks nagu Euroopas ei saa. Ka on Euroopa Liit koos NATOga suurim garantii, et meil ei kordu niinimetatud kolme R-i skeem (rahulolematus, referendum, Rossija), mida mujal praegu süsteemselt ellu viiakse. Aga kuskil taustal see kolme R-i hirm siiski toimetab….

Mida me tegelikult valime?

Vestlustest selgus ka, et paljudel ei ole mingit ettekujutust, kuidas Euroopa Parlament toimib, mis fraktsioonid seal on ja missugustesse fraktsioonidesse meie omad kuuluma hakkavad. See on ka arusaadav, meie aeg koos ELiga ei ole olnud väga pikk ja see kõik tundub kuidagi väga kaugel olevat. Loomulikult ei ole ka illusioone, et järgmise nädala jooksul enamik selle asja ära õpib. See tuleb ajapikku.

Võtame lihtsamalt, valime neid, keda kujutame ette Eestit kõige paremini esindavat. Hoolimata oma fraktsioonidesse kuulumisest on nad seal siiski eelkõige Eesti hääl. Ja kui need hääled on head, siis läheb kohe ellu reegel, et kuus tarka võib seal olla olulisem kui kuuskümmend lolli.

Üleskutse

Helista sõbrale ja küsi, kas ta on valimas käinud. Kui ei ole, selgita, et peaks ikka minema küll. Eespool räägitud jutt peaks ka argumente andma. Kui on veel vähe, siis võiks mõelda lihtsat mõtet, et ega me vali ainult Euroopat, eelkõige anname märku suhtest oma riigiga. Selleks demokraatlikes riikides valimisi korraldataksegi.