Edward Lucas: valesti mõistetud Venemaa?

Briti mõjuka majandusväljaande Economist ajakirjanik Edward Lucas. Foto: www.edwardlucas.com

Sanktsioonid ei avalda Venemaale mõju: see on liiga suur ja liiga rikas. Nende kehtestamine oleks silmakirjalik, sest Hiina on palju hullem. Lääs sõlmib lõpuks ikka tehingu, nii et mõistlikum oleks hakata sellele juba praegu mõtlema. Putini režiimiga kõnelemine võib olla ebameeldiv. Mitterääkimine oleks aga hukatuslik.

Sellised on nende argumendid, kes Suur­britannias, Saksamaal ja mujalgi usuvad, et lääne Ukraina-poliitika lähtub põhimõtteliselt valedelt alustelt. Nad usuvad, et lääs laskis võimaluse käest juba 25 aasta eest, kui ei mõistnud, et uus Venemaa erineb täielikult Nõukogude Liidust. Koheldes seda vaenlasena – alandades, piirates ja eirates –, me muutsimegi ta vaenlaseks.

See seisukoht moonutab ajalugu. Me ei ole Venemaad 25 aastat alandanud. Me oleme selgroogu painutanud Venemaa meelitamiseks, julgustamiseks ja lepitamiseks. Me külvasime 1990. aastatel Venemaa rahaga üle, et päästa Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega krahhi äärele jõudnud majandust. Me võtsime Venemaa G8sse ja Euroopa Nõukokku ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni ootetuppa, ehkki see ei vastanud ühegi mainitud organisatsiooni standarditele ja väärtustele. Lühidalt öeldes, me püüdsime olla viisakad. See ei toiminud.

Jah, NATO ja Euroopa Liit laienesid – aga mitte võimu suurendamise nimel. Endised kommunistlikud riigid tahtsid ise meeleheitlikult liituda. Ajalugu oli neile õpetanud, kui ohtlik on jääda ilma võimaluseta otsustada ise oma tulevikku. Viimaste kuude sündmused on näidanud, et neil oli täielik õigus. Kas tõesti keegi usub, et Moldova on neutraalsuse tõttu paremas olukorras?

Mõned kommentaatorid, näiteks Peter Hitchens, väidavad, et Balti riigid seadsid end NATOga liitudes ise ohtu. Aga kui su naaber on nii äkiline, et üritab keelata isegi vargavastast signalisatsiooni paigaldada, kas pole see siis just hea põhjus seda kindlasti teha? Kui Venemaa oleks võtnud oma naabrite julgeolekumuresid tõsiselt ja püüdnud neid leevendada, ei oleks NATO kunagi laienenud. See oleks võinud isegi laiali minna.

Tegelik probleem suhetes Venemaaga ei ole mitte see, et muu maailm kohtleks Venemaad valesti, vaid et Venemaa ei suuda astuda ühte jalga muu maailmaga. Kreml (ja paraku suur osa Venemaa inimestest) ei ole veel saanud üle imperialistlikust minevikust. Enamikule postkolonialistlikele riikidele annab ajalugu vastutuse, mitte õigusi. Kuid Venemaa ei soovi leppimist riikidega, mida ta ja Nõukogude Liit on viimastel sajanditel ruineerinud ja traumeerinud. Ta soovib, et hoopis need peaksid end aupaklikult üleval. Ja kui nad seda ei tee, üritab ta neid õõnestada.

Lugesin äsja Eesti kaitsepolitsei aastaülevaadet. Selles võib lakooniliste sõnade taga leida rahutuks muutva pildi elust Euroopa rindejoonel. Selles avalduvad ilmekalt viisid, kuidas mitmed Kremli toel tegutsevad organisatsioonid püüavad üles kütta vene päritolu Eesti elanikke, muu hulgas korraldades isegi poolsõjalisi suvelaagreid, millest üht toetas Venemaa sõjaväeluure GRU ja kus õpetatakse kõike alates propaganda tegemisest kuni rindemeditsiinini. Samasuguseid pingutusi võetakse ette Lätis.

Kui Venemaa oleks tõepoolest valesti mõistetud, aga olemuselt rahumeelne riik, mis reageerib ainult talumatutele provokatsioonidele, miks on tal siis olnud vaja nii palju aastaid Balti riikides rahutust üles kütta? Need riigid, kes tunnevad Venemaad paremini kui keegi läänes, on andnud parima, et meid hoiatada – ja vastutasuks oleme neisse ikka ja jälle üleolevalt suhtunud, neid lausa eiranud, osaliselt ka seepärast, et läänes leidub rohkelt selliseid Venemaa «asjatundjaid», kes on ikka ja jälle eksinud kõiges riigi kohta, mida nad väidetavalt peaksid nii hästi tundma.