Imre Sooäär: kära kooseluseaduse ümber, kas hirm armastuse ees?

Imre Sooäär. Foto: Peeter Langovits

Kui peame 21. sajandil endiselt võimalikuks ühe osa Eesti inimeste õiguste keelamise, oleme läinud meie põhiseaduse sätte ja mõtte vastu, kirjutab riigikogu liige Imre Sooäär (Reformierakond).

Kooseluseaduse menetlusse andmine neljakümne riigikogu liikme poolt tundub olevat omajagu sümboolne. Just selle numbriga seonduvate allkirjadega on alates 1980. aastast korduvalt ühiskonnas paradigmaatilisi muutusi esile kutsutud ja valupunktidele tähelepanu juhitud. Ei ole selles reas erandiks ka kirgi küttev kooseluseadus.

Eelnõu on avanud ühiskonnas olulise õigusliku debati, mida on aastaid edasi lükatud, kardetud, aga samas ka järjest enam tunnistatud selle debati vajalikkust. Koos IRLi algatatud konkureeriva eelnõuga on nüüdseks kaks kolmandikku riigikogu koosseisust selgelt välja öelnud, et vaba kooselu teema vajab ühel või teisel kujul seaduslikku regulatsiooni.

Ennekõike näitab see, et seadusandja ei saa maailma reaalsusele kauem läbi sõrmede vaadata. Eestis elab vabas kooselus viimase rahvaloenduse andmetel üle 170 000 inimese ning 60 protsenti lastest sünnib väljaspool abielu. Sõlmitavate abielude arv on ainuüksi viimase 20 aasta jooksul vähenenud poole võrra ja vabalt koos elavate paaride arv kahe viimase rahvaloenduse vahel kasvanud 39 protsenti.

Karmid arvud on paraku Eesti elu reaalsus, nagu ka see, et meie õigusruum ei paku praegu piisavalt kaitset neile, kes ei soovi või ei saa sõlmida abielu. Ka neil peredel on vaja korraldada oma vara- ja rahaasju, käia terviseprobleemide korral üksteisel haiglas külas või esitada ühiseid tuludeklaratsioone. Nende perekondade mitte tunnustamine ei tee neid olematuks, küll aga teeb nende elu keeruliseks ja ebamugavaks. Just peamist – põhiõiguste kaitset – kooseluseaduse eelnõu pakubki, sõltumata sellest, mis soost inimesed on.

Kooseluseadusega seonduvatele arvamusavaldustele meedias on omane üks ühine nimetaja: kõrgele paisutatud emotsioonid ja suured hirmud ehk kokku võttes «palju kära ei millestki». Shakespeare’i üks säravamaid ja vaimukamaid komöödiaid, teadagi sama nimega, kõneleb armastuse kõikevõitvast jõust ja hirmust armastuse enda ees. Just nendestsamadest suurtest sisemistest hirmudest paistab olevat kantud ka praegune debatt ühiskonnas. Kui me neid hirme kapist välja ei lase, siis võib selguda, et kardame hirmu ennast, nagu «Eesti laulu» vaheklipis põliseestlase arhetüübi Vanamehega juhtus.

Kooseluseadus on reaalne vajadus, millega luuakse võimalus sõlmida notariaalne kooseluleping. See võimalus on ka praegu juba olemas, nii sama- kui erisoolistele, aga käib enamikule juristi ettevalmistuseta inimestel üle jõu. Samuti on ilma ühtse regulatsioonita sõlmitud kooselulepingu puhul kaitsmata kolmandate isikute ­õigused. Ka õiguskantsler on korduvalt rõhutanud, et praegune õigusruum on Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus. Kõigi faktiliselt koos elavate inimeste põhiõigused ei ole kaitstud.

Kooseluseadus aitab kaitsta mõlema poole õigusi, kuigi kaitset vajab peamiselt nõrgem pool, kes kooselu purunemisel või õnnetu surmaga lõppemisel enam kannatab. Eelnõu lahendab poolte igapäevased praktilised küsimused; poolte varalised õigused, pärimise, hoolekande ja muud elulised probleemid ning tagab võrdse kohtlemise kõigile koos elavatele paaridele. Kindlasti ei devalveeri kooseluseadus abielu, millesse antud eelnõu ei puutu.

Samuti ei anna eelnõu kõiki abieluga võrdseid õigusi ja võimalusi, näiteks ei võimalda see väljastpoolt kooselu lapsendada. Pereelu kõrgeimaks institutsiooniks jääb endiselt abielu, mida samasoolistele ei avata. Lauri Hussar on raadioeetris teinud ka huvitava ettepaneku, et selguse mõttes võiks eelnõu nimi olla «Mitteabielulise kooselu seadus». Õige tähelepanek, sest just seda see eelnõu sisult ju tegelikult ka on.

Kooseluleping on kõigest võimalus, mitte kohustus. Selle võivad sõlmida täisealised vabalt koos elavad paarid, sõltumata nende soost, sättumusest, poliitilistest vaadetest, rahvusest, nahavärvist, usutunnistusest või millest iganes. Selle piiramine oleks võrdne näiteks punapeadele suvaliselt mõnede õiguste keelamisega. Soovite juhiluba? Vabandust, aga meil vasakukäelistele inimestele seda ei anta, sest meil kehtib parempoolne liiklus. Nii ei saa ka õigus pere luua olla sõltuv inimese identiteedist.

Kooseluseadus vastab neilesamadele põhimõtetele, mis on rakendatud enamikus Euroopa riikides ja kõigis Põhjamaades, aga ka paljudes muudes maailma arenenud riikides. Eesti on kaua selle nimel tööd teinud, et olla aastatel 2013–2015 ÜRO Inimõiguste Nõukogu liige, kuhu kuuluvad 47 valitavat liikmesriiki. Selles organisatsioonis on meie eesmärgiks seatud tõhustada inimõiguste ja põhivabaduste kaitset, edendamist ning teavitamist kogu maailmas. Kuidas saame olla selle nõukogu liige ja teistele eeskujuks, kui me oma riigis peamisi inimõigusi ja kodanikuõigusi ei austa?

Paljud on viidanud, et lisaks seadusandlikule on tegemist ka moraaliküsimusega, näiteks on Eesti kõrgeimad vaimulikud väljendanud oma vastuseisu kooseluseadusele. Sellega eristuvad meie usutegelased paljudest lääne kolleegidest, kes tsiviilpartnerlust ei tauni. Isegi paavst Franciscus I on hiljutises intervjuus välja öelnud, et «mõistab vajadust tsiviilpartnerluse järele, et reguleerida erinevates riikides kooselu õiguslikke ja varalisi küsimusi». Veelgi enam, seksuaalvähemuste kohta on ta pressikonverentsil pehmelt lausunud: «Kes olen mina, et kohut mõista?» Talle on sekundeerinud mitmed mõjukad kardinalid, seega ka kõrgeimad kiriku liidrid mõistavad, et ajad on muutunud.

Kui peame 21. sajandil endiselt võimalikuks ühe osa Eesti inimeste õiguste keelamist, oleme läinud meie põhiseaduse sätte ja mõtte vastu. Samahästi – nagu ütles 29. aprilli saates «Vabariigi kodanikud» kultuurikriitik Mihkel Kunnus – võiks väita, et trepi ees on kõik inimesed võrdsed ja mitte lapsekärude, töntsima sammuga inimese ja ratastoolide jaoks kaldtee pärast muretseda.

Poliitikud on suures osas demokraatlikust maailmast tsiviilpartnerluse osas ühte meelt. Abielu puhul on suuremad eriarvamused. Eestis näitavad kooseluseaduse ümber lahvatanud kired kätte meie koha mineviku ja tuleviku, totalitaarse ja vaba ühiskonna vahel. Küsimus on seega, kas jätkame diskrimineerimise ja tagakiusamisega nagu Putini Venemaa ja Hitleri Saksamaa või astume esimesena sammu endise NSV Liidu riikide klubist välja arenenud maailma suunas. See on eriti aktuaalne praegu, kus meist ida pool küpseb idee Nõukogude Liit taastada.

Hiljuti riigikogu külastanud Briti parlamendi alamkoja spiiker John Bercow avaldas riigikogu kõnetoolis toetust kooseluseaduse algatamisele: «Diskrimineerimise vastu võitlemine ja võrdse lugupidamise, võrdsuse seaduse ees ja võrdse tunnustamise toetamine on õige asi. Oleme Ühendkuningriigis käinud läbi 50 aasta pikkuse perioodi ühte liiki armastuse kuriteoks pidamisest kuni tegeliku võrdsuseni seaduse ees, ning see on asi, mille üle enamik minu kolleege on uhked, nagu ka peaminister ja mina ise.»

Suurbritannias, muide, kaitses hiljuti kehtima hakanud samasooliste abielu eelnõu parlamendi ees konservatiivist peaminister David Cameron isiklikult. Cameron selgitas, et ta toetab eelnõu mitte «hoolimata sellest, et ta on konservatiiv», vaid «just selle pärast, et ta on konservatiiv». Ta rõhutas, et konservatiivid peavad toetama inimeste põhiõigusi olla õnnelikud ja hoolida teineteisest, ning konservatiivsete väärtuste hulka ei kuulu eraelu korraldamisel takistuste tegemine. Sama meelt on õnneks ka paljud konservatiivid Eestis.

Eesti seisab oluliste valikute ees. Me peame kujundama riigi, kus kõik inimesed saavad olla need, kes nad on, ja andma neile võimaluse elada oma elu ja armastada nii, nagu nad soovivad. Õigust olla õnnelik ei otsustata referendumitel, see ongi vabas riigis põhiõigus.