Euroopa maailmavaade on kasvanud kolmest juurest. Esimene neist on Vana-Kreekast alguse saanud demokraatia alge, mis ei näe tõde mitte etteantuna, vaid arutelus sündivana. Teist võiks üldistatult vaadata kui kristlikust kultuurist pärit arusaama inimesest kui vabast isiksusest ja ühiskonnast kui vabade indiviidide kogumist, kes koos toimimiseks ühiskondliku lepingu loovad. Ja kolmas on Euroopa filosoofilisele maailmapildile tuginev inimõiguste põhimõte, mis kehtib kõigi jaoks võrdselt, ilma eranditeta. Koos moodustavad nad osa sellest, mida oleme hakanud nimetama euroopalikeks väärtusteks. Demokraatia, õigusriigid, inimõigused ja avatud majandus on selle maailmavaate väljendused. Veidral moel on need aga sõnad, mis tähendavad väljaspool Euroopat palju enam kui selle sees.
Väärtused, millega me oleme nii harjunud, et ilma nendeta olemist ette ei kujuta, kuid mida nende tavapärasuse tõttu enam ei märka, tulevad ilmsiks Euroopa piiridel. Ukraina sündmused on üks meeldetuletus sellest, et sugugi kogu maailm ei toimi samade põhimõtete järgi. Esmaspäeval Tallinnas toimunud internetivabaduse konverentsil kõneles türgi kirjanik Elif Şafak riiklikust sõnavabaduse piiramisest, mida Euroopa kontekstis oleks raske ette kujutada.
Neid mõlemat – nagu paljusid teisi kogemusi väljaspool Euroopat toimuvast – võib vaadata meeldetuletusena, et meie siin Euroopas oleme paari aastatuhande jooksul jõudnud millegi väga väärtuslikuni. Ometi on osaliselt majanduskriisi laines tulnud liikmesriikides kõne alla Euroopa alusväärtuste kallale minek: tööjõu vaba liikumise piiramine, vajadus kaitsta siseturgu ja mõnel pool ka käitumine, mida võib vaadata kui kahtlemist demokraatlikes aluspõhimõtetes. Osaliselt on selle põhjuseks riikide majandushuvid, osaliselt ka kodanike Euroopa-väsimus.
Itaalia ajakirjanik Beppe Severgnini pakkus, et väsimuse vastu aitaks, kui proovida ühel päeval aastas elada nii, nagu poleks Euroopa Liitu kunagi olemas olnud. Ükski väärtus ei tule selgemalt esile kui sellest ilma jäädes.
Teise võimaluse pakkus välja Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso: tuleks meenutada, et Euroopa Liit pole üksnes ärimeeste, poliitikute ja ametnike Euroopa, vaid eelkõige kodanike Euroopa, jagatud maailmavaatest sündinud.
