Anvar Samost: Golos Jevropõ, govorit i pokazõvajet Tallinn*

Anvar Samost. Foto: Toomas Huik / Postimees

Kuidas vähendada propagandaga täidetud inforuumi mõju meie kaasmaalastele, kes on harjunud vaatama Vene televisiooni?

Kõige levinum mõte on Kremli valesid levitavad teleprogrammid lihtsalt eetrist maha võtta. Valdavalt jälgivad Eesti televaatajad saateid kaabel-TV operaatorite vahendusel ja tehniliselt pole midagi lihtsamat kui ühel hetkel mõned programmid paketist kõrvaldada.

Siin on kaks küsimärki.

Esiteks on tänapäeva maailmas väga raske takistada kedagi meelepärast telejaama vaatamast. Kõik peamised Vene programmid on saadaval internetis. Hea küll, vanematel inimestel ei ole ehk harjumust arvutist telesaateid vaadata, kuid umbes 150 euro eest satelliitvastuvõtja ostmine ja paigaldamine ei käi kellelegi üle jõu. Varsti näeksime siis Tallinna mägede rõdudel tõelist satipannide tihnikut.

Teiseks on demokraatlikus õigusriigis, nagu Eesti, keeruline põhjendada piiranguid meediale. Ilmselt seaduste raames sobiva õigusliku lahenduse leiaks, kuid selle vaidlustamine kohtus toob kindlasti kaasa aastaid kestva vaidluse, kus Eesti ametivõimud oleks paratamatult info vaba leviku piirajate mitte just kadestamisväärses rollis.

Veel keerulisem on sellist valikut moraalselt põhjendada. Viimati katsetas välismaise meedia leviku piiramist Eesti territooriumil Nõukogude Liit Karl Vaino isikus. Ei ole just parim eeskuju.

Ei saa välistada, et Kreml ootab suure kannatamatusega, et mõni venekeelse vähemusega naaberriik tema propagandaoperatsioone takistama asuks. See annaks Putini režiimile kuldaväärt võimaluse näidata seda riiki kui ebademokraatlikku, esineda ise sõnavabaduse eeskõnelejana.

Usun, et on paremaid lahendusi. Esiteks ei ole Eesti ainus riik, kelle venekeelne vähemus suures osas Kremli inforuumis elab. Meiega samasuguses olukorras on ka Läti ja Leedu, vähemal määral Soome ja Saksamaa. Ilmselt oleks ka Poolal ja mitmel teisel Euroopa riigil hea meel venekeelse teleprogrammi üle, mis oleks Putini režiimi suhtes objektiivne.

Teiseks on Venemaa viimaste kuude jooksul kinni keeranud viimasedki kruvid niigi režiimitruuks sunnitud meediamaastikul. Häid ajakirjanikke, toimetajaid ja muid ajakirjanduses tegevaid inimesi, kes oma tööd südametunnistust vägistamata enam teha ei saa, on kindlasti päris palju. Neil oleks vaja omakeelset rakendust, eelistatult vabal maal.

Miks mitte panna püsti Euroopa Liidu finantseeritav meediagrupp Golos Jevropõ? See võiks edastada meelelahutuslikku venekeelset teleprogrammi, mille koosseisus oleks korralikud uudised ja publitsistika ning mis keskenduks eelkõige Venemaal toimuvale, kuid ka Venemaa naaberriikide teemadele. Lisaks saaks sama brändi all pakkuda venekeelset uudisteveebi, võimalik, et ka raadioprogrammi.

Ühele riigile käiks konkurentsivõimelise venekeelse telekanali loomine üle jõu, kuid Euroopa Liidule tervikuna kindlasti mitte. Tegemist oleks ka suurepärase võimalusega Euroopa pehme jõu võimekuse kasvatamiseks. Kui Eesti näitaks koos Läti ja Leeduga tahet ja oleks eestvedajaks, siis on praegu parim hetk tegutseda.

Tallinn oleks Euroopa Häälele igati loogiline asukoht: «Eto Golos Jevropõ. Govorit i pokazõvajet Tallinn!»
-------------------------------------------

*) Euroopa Hääl, räägib ja näitab Tallinn.