Jelena Skulskaja: me eksime ainult kõige peamises

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Sõjas olnud inimesed on mulle öelnud, et keegi ei suuda varem täpselt hinnata, kui julged nad on. Oli selliseid keni südisid poisse, kes kirjutasid tuldsülgavaid verejanulisi värsse ja plagasid esimese pommitamise järel kaugele tagalasse, oli aga ka selliseid kiitsakaid, pelglikke, valjust häälest kohkuvaid ja ropendamise peale kahvatuvaid poisse, kes läksid surma rahulikult, otsekui oleks neid ära tüüdanud olla ainult ühe naisega, elu enesega, ja püüaksid nüüd leida meelelahutust kõrvalt.

Ma olen oma silmaga näinud, kuidas muutuvad dissidendid. Kes olid silmapaistvalt vaprad oma keskkonnas, käes keelatud piibel, padja all Conquesti «Suure terrori» viies tuhm koopia, põlgasid ametlikku luulet, kutsusid külla õiguste eest võitlejaid ja «teise kirjandusliku tegelikkuse» esindajaid, said ühtäkki näiteks kohtunikuks ja muutusid mõnikord lausa karistajaks, timukaks, ehkki olid kogu varasema elu võidelnud humanismi ja inimliku palgega ühiskondliku korra eest. Keegi lihtsalt ei tea ette, kuidas peab end ülal piiri peale viiduna.

Me kõik kardame eksida pisiasjades ja detailides, teha peaga vale nõksatuse. Asjata. Sest me eksime peamises: keegi meist ei suuda seda ette näha.

Toon ühe omamoodi naljaka, totra, «kapriisse» näite. Vene teatris toodi hiljaaegu lavale Adrian Giurgea näidend «Armastus ja informatsioon». Ta esitles ennast Tallinnas rumeenia päritolu Ameerika lavastajana, kes on viimased aastad töötanud Venemaal. Meil töötas ta suure loomingulise kollektiiviga, kuhu kuulus nii vene kui ka eesti näitlejaid: Ita Ever ja Liilia Šinkarjova, Aleksandr Kutšmezov ja Tõnn Lamp, Alina Karmazina ja Marko Leht, Natalja Dõmtsenko ja Egon Nuter, Aleksandr Okunev ja Kati Ong ja veel paljud teised. Teatris hakati koostama kavalehte, toetudes vaid neile andmetele, mida Adrian Giurgea oli enda kohta teada andnud. Lavastaja kiitis algul selle heaks, aga siis jäi mõtlema, kõhkles veidi ja ütles äkki, et ta ei ole rumeenlane. Olgu peale, nimetati ta siis ainult ameeriklaseks. Möödus veidi aega ja ta teatas, et pole ka ameeriklane. Ta on kosmopoliit. Maailmakodanik. Tal pole rahvust, tema ainuke rahvus on lavastaja.

Tekkis lausa anekdoot inimesest, kes kaotas vene-eesti kollektiiviga töötades (see ei koosnenud ju ainult näitlejatest, siin oli ka Moskvast pärit kunstnik Nikolai Simonov, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov …) oma rahvuse. Lausa andersenlik lugu varjust ja selle kaotamisest.

Ma pean silmas (püüan olla sõnastuses väga ettevaatlik) seda, mil määral inimene tunnetab kuuluvust oma ja võõra rahvuse sekka, mis Ukraina sündmuste taustal võib muutuda kogu maailmas väga aktuaalseks probleemiks. Õieti ongi juba muutunud.

Kui ma valmistasin ette etendust «Pardakaart», kus kõlavad eesti luuletused ja nende tõlked vene keelde, tuli kakskeelsel näitlejannal Jekaterina Novosjoloval lugeda ette üks ja sama luuletus nii vene kui ka eesti keeles. Esimese proovi ajal luges Katja eesti keeles värsiread ette rahulikul, mõtlikul toonil, aga vene keeles sõna otseses mõttes kriiskas, vehkis kätega ja liikus laval ringi.

Miks ometi niisugune laadivahetus?

«Noh,» sõnas Katja, «eesti naine hoiab ju kõik endasse, ei hakka kunagi hüsteeritsema!»

Siis võis näha eesti näitlejate reaktsiooni: nad heitsid üksteise poole pilgu, noogutasid peaga, kordasid Katja sõnu ja alles siis kerkis nende näole muie, nad puhkesid naerma ja aina lõkerdasid, suutmata peatuda.

Hiljuti käisin Uus 19 väikeses saalis vaatamas tantsuetendust «post kaart». Neli koreograafi – Olga Privis, Eike Ülevain, Jaak Sapas ja Siim Tõniste – olid etenduse aluseks võtnud enda arusaama Jarõna Ilo joonistustest. Rahvuseti osalesid etenduses venelanna, eestlased ja ukrainlanna. Ellu ärkasid vanad postkaardid, tuvipreili pärast võitlevad postituvid, konkurents, kirg, võitlus, liikumine. Etenduse eripära seisnes selles, et see seadis tantsijate ette lisaks tantsulistele ka tõsised näitlejaülesanded. Koketeeriv tuvi, kes flirdib saalis istuvate neidudega. Masendunud tuvi, kes põrnitseb süngelt enda ümber. Armastusest ülevoolav tuvipreili, kelle väljavalitud tükkideks rebivad – see kõik kokku oli temperamendilt ning tantsu ja akrobaatika ühenduselt harukordne Olga Privise, Jaak Sapase ja Siim Tõniste saavutus.

Lavalolijad riskisid tugevasti, tantsides sõna otseses mõttes vaataja ees: nii oli näha kõik, mida tavaliselt publiku eest varjatakse – äärmised pingutused võimalikkuse piiril –, kuid see-eest oli vaatepilt ebatavaliselt inimlik, loomulik, kogu aeg oli tunne, et meie ees ongi võlutud tuvid, kes mõnikord moonduvad inimeseks, aga siis saavad jälle oma suled tagasi. Õhulendude ja liikumise joonis meenutas teravaid pliiatsijoonistusi, millesse söeteravik on tundlikult haaranud pidevaid pooside ja žestide muutusi.

Kujutasin ette, kuidas oleks etenduse andjatelt pärida nende lavateose rahvusliku tähenduse kohta – ja mul hakkas häbi.

Gruusia-Abhaasia konflikti ajal sõitsin bussiga Pitsundast Sotši. Aeg-ajalt peatasid bussi automaatidega inimesed, kes käskisid grusiinidel väljuda. Ma tean, milline näeb välja inimene automaadiga, kelle pea on vallutanud abstraktne idee.

Tean sedagi, et igasuguses sõjalises või poolsõjalises olukorras leidub alati inimesi, kes käituvad iseendalegi täiesti ootamatul viisil. Käituvad pikemalt mõtlemata, hirmu tundmata, poliitilisest platvormist hoolimata, seda isegi trotsides. Kõik on usutavasti lugenud Kiievi taksojuhist, kes jäi iseendaks ja päästis juudi pere – viimast olid otse tänaval, keset päist päeva, rünnanud nugadega relvastatud noorukid. Ma ei tea, millised olid taksojuhi isiklikud veendumused, ega välista sugugi, et talle võis olla omane nii tavaline igapäevane antisemitism («Küll juudid juba oskavad elada!»). Aga kui ta nägi, et kaitsetuid inimesi rünnatakse nugadega ainult sellepärast, et nad on juudid, tõttas ta omaenda eluga riskides neile ometi appi.

Ausalt öeldes mulle ainult sellised inimesed ongi huvitavad. Inimesed, kes päästavad teisi, võõraid. Vange, vastaseid, vaenlasi. Niisuguseid inimesi leidub alati mis tahes konfliktis, vastasseisus, sõjas. Õigupoolest oleme me kõik Montecchid ja Capulettid, kes ei ela mitte üle tara, vaid ühes majas, ühes peres, ühes kollektiivis. Meie maja aga, see on püssirohutünn, mille küljes põleb kogu aeg süütenöör. Enamik meie publitsistlikke mänge ongi mängud tulega.

Statistika ei suuda kunagi ega kedagi hirmutada: kas hukkus ainult kolm või lausa 10 000 inimest, on statistiliste emotsioonide koha pealt üsna ükskõik. Aga kui minna igale neist hukkunuist päris lähedale, vaadata talle näkku, näha otse kõrval nälgivat last või kõigest ilma jäänud vanainimest, siis hakkab tahes-tahtmata südame alt pitsitama.

Näidendis «Armastus ja informatsioon», mille tõi inglise näidendi põhjal vene ja eesti näitlejatega lavale kosmopoliidist lavastaja, avaneb meie ees maailma kaleidoskoop, mis aina püüab laguneda imetillukesteks tükikesteks, meie aga, sõna otseses mõttes miljonid ja miljonid atlandid, anname endast parima, et need tükikesed ei kaoks. Kui aga lähevadki kaotsi, siis ehk korjavad need üles «post kaardi» postituvid.

Ma tean, kui kergesti koguneb inimesse solvumine ja kurjus, tean, et rahvuslik vastasseis on kaart, mida ei saa üle trumbata.

«Inimese elu on nii kurb, et selle eest peab katsuma kaugele pääseda» kirjutas eesti luuletaja Kalev Kesküla. Ent ei tule sellest midagi välja, kuni oleme elus. Meie elus jääb väheks halastust ja armu. Ma ei tea ühtegi muud viisi neid vähegi hankida kui kunst. Võib-olla teisi viise polegi. Aga see münt seisab serva pealgi päris kindlalt.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane