Abdul Turay: Ansipist – reporteri pilguga

Abdul Turay Foto: Peeter Langovits

Praegune munitsipaalpoliitik Abdul Turay (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) kirjutab oma kogemustest, kuidas sujus ajakirjanikul suhtlemine endise peaministri Andrus Ansipiga (Reformierakond).

elleks ajaks, kui need read lugeja ette jõuavad, on Eestil juba uus peaminister. Kõik räägivad praegu mõistagi tulevikuväljavaadetest, aga ma usun, et tasub pisut meenutada ka minevikku ning kõnelda sellest, millise mulje jättis minule Andrus Ansip.

Ühe ammuse kõnekäänu järgi lõpeb poliitiline karjäär alati läbikukkumisega. Paistab, et see ei sobi hästi Ansipi kohta. Teda ei tõrjutud välja, ta ei lahkunud isegi kibekiiresti, vaid astus rahulikult tagasi.

Ma olen Andrus Ansipiga mitu korda kokku saanud, enamasti lõunalaua taga, ja meil on olnud meeldejäävaid vestlusi. Esimene kord sain temaga kokku, kui tal oli kohtumine välisajakirjanikega. Ma olin toona Eestis olnud vaid mõne kuu ja töötasin ühe pisikese ajalehe toimetajana, mille nimi jäägu siinkohal välja ütlemata.

Meid oli tosina ringis. Enamik ajakirjanikke olid soomlased. Kui Ansip ruumi sisse astus, laskis ta silmadel meist üle libiseda. Ta märkas mind ja tundus olevat pisut üllatunud. Ta näol oli kerge naeratus. Oletan, et ta võis mõelda: «Ohoo, see nüüd küll vist soomlane ei ole.»

Tema abi sosistas talle, et ma olen ajalehe toimetaja. Siis asusid kõik rahulikult oma töö kallale. Ma olin tollal Eestis täiesti tundmatu – mitte et ma ei oleks püüdnud tuntuks saada, aga ajaleht, milles töötasin, oli lihtsalt liiga pisike, et keegi seda üldse tähele paneks. Sellest hoolimata oli Ansip alati viisakas ja tundis minu vastu huvi.

Olen reporterina nii Eestis kui ka mujal kogenud, et tavaliselt leidub just päris tipus olevatel inimestel, olgu nad rokkstaarid, näitlejad, tööstusjuhid või poliitikud, alati aega teiste inimeste jaoks. Ainult need, kes kõigest tahavad olla või kujutavad ette, et nad on tähtsad, on ülbed, kõrgid ega soovi teiste peale aega kulutada.

Esimesele kohtumisele järgnenud kuudel ja aastatel jagus Ansipil ikka kohtumiste kõrvalt maailma tähtsate juhtidega aega, et kokku saada ka meie, reporteritega. Tasapisi kahanes tosinaliikmeline rühm nelja-viie põhiliikmeni.

Nüüd, mil ta on ametist lahkunud, tasub eriti toonitada, et selline käitumine nõuab sisemist pühendumist. Peaminister saab ikka sama palju palka sõltumata sellest, kas ta teeb ajakirjanikele lõuna välja või mitte. Aga seda teeb ta selleks, et tema meelest aitab see kaasa riigi huvide edendamisele. Ansip tahtis, et Eesti sõnum jõuaks rahvusvahelisse ajakirjandusse.

Meil oli alati au ja rõõm Ansipiga koos lõunastada – ei, see ei olnud ainult soov saada restoranis tasuta süüa.

Neil kohtumistel kehtis nõndanimetatud Chathami maja reegel. See tähendab, et võib küll tsiteerida kõneldut, aga mitte öelda, kes ja kus seda ütles. Ma võin lisada, et kord ütlesin midagi, mis ei meeldinud ühele teisele reporterile. Ta hakkas mind sõitlema. Mina arvasin, et mu küsimus oli siiski asjakohane, ja nii arvas ka Ansip, kes sisuliselt vaigistas vihale läinud reporteri.

Poliitikute taga seisab tavaliselt pressiosakond, kes valmistab ette teatavad väljendid, mida avalikkuse ees kasutada. Pressiosakond mõtleb välja, milliseid küsimusi võidakse esitada, koostab nendele vastused, ja poliitiku asi on need vastused meelde jätta.

Seepärast jätavadki poliitikud nii targa mulje. Kui vaadata Taavi Rõivase intervjuusid, on selge, et ta kasutab pressiosakonna abi. Seda tegi ka Ansip. Seda teevad kõik poliitikud.

Kuid jäi mulje, et talle poleks seda isegi nii väga vaja olnud: tundus, et tal oli võtta vastuseid ja fakte oma sõnade kinnitamiseks ka siis, kui ta pidi improviseerima.

Sageli oli jututeemaks miski, mis oli alles samal hommikul juhtunud. Ja et reporterid on eriliselt nupukad ning meie kohtumised toimusid mitteametlikus õhkkonnas, tuli neilt mõnigi kord täiesti ootamatuid küsimusi. Sellistel juhtudel polnud Ansipil ilmselgelt aega ette valmistuda. Siis tegi ta pausi, nii et juba tundus, et ta jätab vastamata, seejärel aga kõlas tema huulilt igati veenev vastus, mida ta suutis kinnitada ka faktidega.

Võib avalikult öelda, et mees, kes juhtis erakonda, mis on saanud kurikuulsaks juba 1990. aastatesse ulatuvate korruptiivsete äritehingutega, ei olnud peaministriameti ajal sugugi äriga seotud. Ma ei tea, kuidas on asjad praegu, aga Ansip ei kuulunud isegi ühegi ettevõtte nõukogusse ja umbes aasta eest, kui temaga viimati rääkisin, ei kuulunud talle ühtegi ettevõtet. Ma võisin eeldada, et ta elab oma palgast ja säästudest.

Olen kindel, et ta pole vastu, kui ütlen ka seda, et tal oli isiklik vastumeelsus Edgar Savisaare suhtes, kaugelt suurem kui vaid poliitilise platvormi erinevusest tingitud.

Ansipi võimuajal ei saanud tekkida Kesk- ja Reformierakonna koalitsiooni võimalustki: nad isegi ei kõnelnud, ehkki surusid kahe aasta eest Ameerika saatkonna korraldatud peol kätt.

Ansipit oli tore näha, kui ta oli rõõmus. Me kipume nägema poliitikutes mida tahes, aga mitte inimest. Ent nad on samasugused inimesed nagu kõik teised, ka nemad tunnevad uhkust või pettumust. Erineb vaid see, et kui Ansipit saatis milleski edu, siis ei olnud see tema isiklik, vaid kogu riigi ja rahva võit.

Inimesed on selle juba peaaegu unustanud, aga Ansipi saavutused on üüratud. Tal õnnestus eelarve tasakaalus hoida, viia Eesti eurotsooni ning hoida riigireitingut ajal, mil teiste maade reitingud kolinal langesid.

Tõsi, mõnevõrra tal ka vedas. Läti sattus võlgadesse Parexi panga kokkuvarisemise tõttu, mis tõi ühe parempoolse poliitiku sõnul kaasa «mõrvarlikud kärped» tervishoius. Eestis kuulusid kõik pangad rootslastele ja siin midagi sellist ei juhtunud.

Ansip tundis, et Eesti pääsemine eurotsooni enne teisi Balti riike õigustas tema poliitikat ja teda ennast kui valitsusjuhti. Ta ei hakanud muidugi rõõmust kargama, see ei ole tema loomuses, aga kui arvestada Ansipi vaoshoitud ja lakoonilist iseloomu, siis võib öelda, et ma pole näinud kunagi kedagi, kes oleks millegi üle nii väga rõõmustanud.

Ansip astus tagasi, sest oli lihtsalt tüdinud. Tüdinud kõigest. Kui ta teada andis, et astub tagasi, ei olnud tal aimugi, mida hakkab edasi tegema.

Üheksa aastat on pikk aeg, seda enam, et peaministriamet ei ole kindlasti kergete killast. Poliitikuid kahtlustatakse alati, nende pihta loobitakse aina kriitikanooli. Inimesed arvavad, et poliitikud on korrumpeerunud, võimuahned või valelikud, mis on päris talumatu, kui tegelikult oled maailma kõige korralikum inimene.

Ansip ei pruugi olla maailma kõige korralikum inimene. Vähemalt ma ei tunne teda nii hästi, et seda täie veendumusega öelda. Aga kui eeldada, et ma pole kõige kehvem iseloomuhindaja, siis ei olnud ta kindlasti halb inimene. Ja mis veel tähtsam: ei jäänud sugugi muljet, nagu oleks tema ajendiks raha või võim.

Eelöeldu võib kõlada imelikult inimese suust, kes kuulub praegu konkureerivasse erakonda, kuhu astusin sellepärast, et ma pole rahul Eesti praeguse ühiskondliku õigluse tasemega. Aga kui sotsidel ja Reformierakonnal poleks üldse ühist pinda, siis poleks sündinud ka koalitsiooni. Pealegi ei usu ma, et oleks hea toon kõnelda – metafoorselt – surnutest halba, nii et loodan, et mu kolleegid ühinevad minuga Andrus Ansipi tunnustamises.

Hästi saite hakkama, hästi tulite oma raske tööga toime, härra Ansip!