Siim Veskimees: ajaloo järjekordne lõpp ja konkurss viimase inimese kohale

Siim Veskimees. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et ajalugu ei ole lõppenud ning vaid ajuti võib näida, nagu longiks see täis kõhuga päikeseloojangusse.

Osalesin hiljuti ühel Euroopa Liidu tulevikku käsitleval seminaril, kus üks üldiselt üsna taibukas tegelane esitas väite, et maailm muutub muudkui rahumeelsemaks ja demokratiseerub. Küsisin, kuidas ta selle väite valguses seletab Hiinat, Indiat ja Venemaad. Eriti Venemaad. Midagi mõistlikuks vastuseks kvalifitseeruvat muidugi ei saanud.

Ajalugu ei ole läbi. Ainult ajuti võib näida, et see longib täis kõhuga päikeseloojangusse. Päike loojub, hundid alustavad jahti, ajaloole antakse kannuseid ja see pistab kappama, klõbistades oma kuldsete kabjaraudadega lollide pealuudel. See viimane on parafraas (Aleksei Tolstoi «Insener Garini hüperboloid», 1927); ma ei mäleta, vanaks enne sain, kui oskasin aduda selle sententsi kibedat mitmetahulist irooniat – kui vähe rõõmu on «kolbahunnikutel» huvitavatest ja pöördelistest aegadest!

Kui juba läks klassikutega virutamiseks, siis: «Strateegia ilma taktikata on kõige aeglasem tee võidule. Taktika ilma strateegiata on müra enne kaotust!» (Muidugi ei öelnud Sun Zi kunagi midagi sellist, see on tont teab mitmes ümbersõnastus, aga see selleks...) Milline on eestluse strateegia?

Tühjad pilgud ja «... eee... hm...», eks ole?

Ühesõnaga, kui me ei mõtle välja toimivat ellujäämisstrateegiat, kaome ajalooareenilt.

Meile suletud teed

Esiteks, pole lootustki, et sündivus iseenesest tõusma hakkab ja maa lastega täitub. Tähendab, täitub küll, aga mitte meie lastega. Maailmas on piirkondi, kus probleemiks on rahvastiku liiga kiire kasv. Need inimesed on hoopis teistsuguste eluvaadetega. Meie naised (ja ka mehed) kirtsutavad nina, et ega te ometi kujuta ette, et läheme tagasi sellisesse ellu? Loomulikult mitte. Ajaloos ei ole tagasiteed, ainult edasi. Küsimus on retooriline aga ka selles mõttes, et enamiku niimoodi küsijate puhul on selge, et ükskõik millised tingimused luua, pole vähimatki lootust, et sealt oleks 3-4 last tulemas.

Aga sel juhul on meie kultuur surnud. Vennad ja õed, kas igas mõttes piseneva kultuuri imetlemine pole pisut nukker ja mida on väärt elufilosoofia, mis viib hävinguni?

On väike lohutus, et see ei ähvarda ainult eestlasi, vaid kogu lääne kultuuri; selles osas oleme, muide, stabiilselt viie «parima» seas. Tagasiteed koopasse või talukogukonda ei ole (vähemalt seni, kuni Maad ei taba mingi suurem katastroof, pärast mida tuleb lihtsalt uuesti alustada, kui on alustajaid). Meil tuleb tänase tehnilise tsivilisatsiooni baasil leida eluviis, kus normaalsed ja terved mehed ja naised ei küsi, et kuidas 3-4 last, see on neile loomulik elu ja õnne retsept.

Eriti juhmidele kordan veel kord: muidu me lihtsalt ei jää ellu. On aeg tulla kokku nendel, kes päriselt ka tahavad, et eesti rahvas läbi aegade kestaks, mõelda koos läbi tulevikuplaanid ja tegutsema asuda. Seda, et asjad «ise» paranema hakkavad, oleme juba proovinud ja tulemuseks on, et vähemalt järgmised 30–50 aastat eesti keelt emakeelena kõnelejate arv väheneb. Kõige paremal juhul. Eriti juhmidele kordan veel kord: kõige paremal juhul.

Teiseks, me ei saa toetuda usule. Religioon sündis siis, kui esimene suli kohtas esimest tola (Mark Twain). Oleme pärit kristlikust kultuurist, oleme tegelikult kõik oma vaadetelt ja ellusuhtumistelt suuremal-vähemal määral kristlased. Võimalik, et alles teisi kultuure põhjalikumalt tundma õppides saab üks lääne inimene aru, kui väga oleme kristlusest läbi imbunud. Ent see, et tunneme ja tunnistame oma juuri ja kristluse kohta ajaloos, ei tähenda, et saaksime tuleviku kavandamise võtmeinstrumendina kasutada valetamist. Sest religioon on oma olemuselt pettus, monoteistlik religioon sündis põllumajanduslike ühiskondade reguleerimiseks. Selles on loomulikult väga palju positiivset ja paljud inimesed vajavad seda – mida näitab kasvõi see, kuidas on vohama hakanud igasugused ebardlikud pseudoreligioonid, alates avanejatest ja veganitest –, kuid kardetavasti on oma aja ära elanud ühiskonna mobiliseerimine kollektiivse isakompleksi abil, kasutades alustekstidena end segaseksnäljutanute sonimist, tembituna veel vanemate lugude plagiaatidega.

Kolmandaks, me ei saa importida võõraid ja loota, et neist saavad eestlased. Vaadake kasvõi maailma mastaabis meile kultuuriliselt üsna lähedast vene vähemust – me jõuame enne välja surra, kui neist eestlased saavad. Kiire ja tõhusa ümberrahvastamisega sai hakkama Stalin – mehed maha tappa, naised-lapsed rongi toppida ja hajutada üle kuuendiku planeedi, kus nii vabalt hingata võib rind – ja tõepoolest, põlvkond hiljem oli lisandunud hulk viletsat vene keelt kõnelejaid.

See, mida peale hakata vene vähemusega, on omaette teema, nemad jätaksin hetkel rahule (igas mõttes). Jah, sisuliselt olid nad kolonisaatorid, saadetud Nõukogude okupatsioonivõimu poolt selge eesmärgiga eesti rahvas hävitada. Ent me ei saa valida minevikku, ainult tuleviku. Räägime selle asja selgeks – kui impordime sada tuhat nii välimuselt kui ellusuhtumistelt tüüpilist muhameedlast, siis kas hakkame koos venelastega nende vastu seisma või koos nendega venelaste vastu seisma? Kas keegi ei tule selle peale, et nad pigem ühinevad?

Lubatagu pisut karmimalt ümber sõnastada tõdemus, et massilise immigratsiooni majanduslik efekt ei kata kunagi sotsiaalseid kulusid – see tähendab, et ärimehed, kes räägivad massilise lihtvõõrtööjõu sissetoomise vajadusest, on ühed küünilised silmakirjateenrid, kes on oma tulu nimel valmis hulga suuremad kaasnevad kulud meie teiste, Eesti ühiskonna kanda jätma. See on küüniline ahnus või silmakirjalik lühinägelikkus, millele ei ole mingit moraalset ega laiemat sotsiaalmajanduslikku õigustust.

Neljandaks, me ei saa loota eestlusega seotud inimestele mujal maailmas. Nood on üks tore ja igas mõttes positiivne seltskond, ent kuigi neid saab suurepäraselt kasutada Eesti promomiseks, tuleb sealt uusi eestlasi nii vähe, et selle võib vabalt arvestama jätta.

Viiendaks, me ei saa kapselduda ja oma kodanike vastu vägivalda rakendada, st keelata neil lahkuda ja käskida lapsi sünnitada. Võib-olla ei tasuks sellest rääkidagi, kuid ikka ja jälle jutlustavad Eesti «täielikust» iseseisvusest inimesed, kes näivad elavat mingis paralleelmaailmas, kus Venemaad ei ole. Selline pisut pateetiline, natuke skisofreeniline ja üsna hale isamaalisus võib ju ilus olla, kuni selle lõpetab täiesti reaalne kallaletung. Ja siis hakkame jälle, trääs taskus, valget laeva ootama või...?

Kolm kolpa läksid riidu...

Teoreetiliselt on kolpasid rohkem: Soomega ühinemise ilus, kuid täiesti ebarealistlik võimalus, Põhjamaad on samuti liiga nõrgad ja meist mitte huvitatud, et nende hulka kuulumist kaaluda tasuks, ja teiste Balti riikidega ei seo meid tegelikult miski peale ühe tõpraliku naabri. Lääs, Venemaa ja iseolemine.

Ise me hakkama ei saa. Kõik väited selles suunas kvalifitseeruvad lähemal vaatlusel vastutustundetuteks loosungiteks või rahvustundel liugu laskvaks sisutühjaks populismiks. Laulda ja unistada loomulikult võib, kuid rumal-rahvuslus ei saa kuidagi olla jätkusuutliku arengustrateegia nurgakivi. Venemaa riiklikust propagandast või mistahes avalikest seisukohtadest ei ole võimalik leida midagi eesti rahva paremale tulevikule viitavat, seal räägitakse ainult venelaste õigustest ja Venemaa huvidest. Kui meil praegu on olukord vilets, siis Venemaaga ühinemise järel võime eestlusele ilmselt joone alla tõmmata. Teatud intellektuaalsel tasemel võib ju isegi mõista arutluskäike, et ehk meil oleks Venemaa arenenud lääneosana parem kui Euroopa vähearenenud idaosana (nii kord ju juba ajaloos juhtus, eks ole), kuid arvestades kõiki – majanduslikke, kultuurilisi, poliitilisi ja nii edasi – võimalusi ja arenguid Venemaa koosseisus, tuleb reaalseks lugeda stsenaariumi, kus eestlaste osakaal Eestis langeks 5–10 aastaga 30–40 protsendini – 200–500 tuhat inimest emigreerub Euroopasse ja asemele tuleb ligikaudu kaks korda nii palju uusasukaid Venemaalt. Jätkata pole vaja, eks ole.

Meil on üks maa ja inimesed, kes siin elavad. On vahe rahvusluse ja rumal-rahvusluse vahel; seda viimast võiks nimetada šovinismiks, kui see oleks võitlev, mitte irisev. Niisamuti on vahe reeturite vahel, kes viienda kolonnina võõrriigi heaks töötavad, ja nende vahel, keda peamiselt ajendab euroskepsis. Maailmas on küllalt stagneeruvaid, teovõimetuid iseseisvusi; näiteks tuuakse tavaliselt Iirimaa, kus suurem osa iseseisvusaega ei ole parlament jagunenud mitte maailmavaate, vaid selle järgi, kes tahavad Põhja-Iirimaad kohe tagasi ja kes sellest ei hooli. Suurem osa eestlasi aktsepteerib liikumist Euroopa suunas ja on sündinud kummalisi valitsuskoalitsioone ainult selle mõttega, et mitte lasta võimule Venemaa (ja kõige selle, mida see esindab) poole kiskuvat Keskerakonda.

Euroopa Liit areneb aeglaselt, kuid vääramatult ühtse riigi suunas. Rahvusriikide aeg on läbi ja Euroopa tervikuna annab tänapäeva aina pisenevas maailmas ühe korraliku riigi mõõdu välja. Majandust õppinud inimesele peaks olema selge, mida tegelikult tähendab, et valuutaliit loodi teadmisega, et see on võimatu ilma poliitilise liiduta – «üks nüüd kahest peab sündima, ta peab nüüd tõusma või langema» (Juhan Liiv, 1909) – eurotsoon kas laguneb või me liigume Euroopa Föderatsiooni suunas.

Sellega seoses on palju räägitud  kahe kiirusega Euroopast, mille idee on selles, et kõigepealt ühinevad tihedamalt need, kes on selleks valmis, ja teised võivad omaette jonnida, kaua tahavad. Ühe võimalusena on välja pakutud ka eurotsooni jagamist 2–3 «loomulikuks» valuutaliiduks, näiteks Põhja-, Lõuna- ja Ida-Euroopa või ainult Põhja- ja Lõuna-Euroopa.

Tuleb mõista, et euro on sisuliselt Saksa raha ja Saksamaa võidab ainuüksi tänu euro olemasolule igal aastal aukartustäratava hulga miljardeid. Kui nüüd valuutaliit ähvardaks tõsiselt laguneda, oleksid ikkagi praktiliselt kõik huvitatud jääma sellesse poolde, mida veab Saksamaa, aga siis dikteeriks see juba avalikult tingimusi; edasi mõelge ise. Realistlikuks tuleb pidada ka Kreeka arvutusi, et kõige halvemal juhul võib drahmidele tagasiminek tuua kaasa importkaupade 4-5 kordse kallinemise.

Ajaloos üldiselt ei ole konföderatsioonid kaua kestnud, need on muutunud kas päris riigiks või lagunenud. Föderatsioon muidugi tähendaks vähemalt 10–20 protsendilist föderaaleelarvet, reaalselt seadusandliku võimuga parlamenti ja kõiki riikliku kehandi atribuute. Ühelt poolt on see palju rohkem kui 2004 üritatud ELi põhiseadus (mille teatavasti Prantsusmaa ja Holland kohe rahvahääletusel tagasi lükkasid), teisalt on muude institutsioonide integreerimisega loodud situatsioon, kus tegelikult mitte keegi, sealhulgas eriti nood mainitud kaks ei ole huvitatud «teiseks» jäämisest.

Mingis mõttes on võtmeküsimuseks Suurbritannia, kuid on väidetud, et kui nad hakkavad EList eemale tõmbuma, riik laguneb ja Šotimaa tahab ELi... Ühesõnaga, siin ei ole selget vastust ja selle kõige üle on kindlasti tore spekuleerida.

Eestile on tugev ja ühtne Euroopa kindlasti kasulik. Kõigepealt, see oleks julgeolekuküsimuse lõplik lahendus. Loeme selle veel korra kokku – ühel pool Euroopa, pool miljardit inimest, maailmas võimsuselt teine teaduse, tööstuse ja kapitali keskus, tuuma- ja kosmosetehnikat valdav armee. Selle vastas peaaegu neli korda väiksema rahvastikuga, viletsas seisus tööstuse ja praktiliselt puuduva teadusega rahatu toorainetarnija. See võib hüpelda ja karelda, aga Euroopa Föderatsiooni koosseisus pole meil peale nõmeda kisa sealtpoolt midagi karta.

Tasuks enda jaoks lõplikult selgeks mõelda ka see, mida eestluse seisukohast tähendavad Kataloonia ja Šotimaa iseseisvumispüüdlused. Poliitilise jaotuse Euroopa Liidu sees määrab rahva tahe. Ainult inimestest endist sõltub, millised on riigi- ja rahvuspiirid. Halb uudis meile on, et Eesti riik ei püsi, kui pole enam eesti keelt kõnelejaid, ja head on selles omakorda vaid niipalju, et see ei toimu vähemalt vägivaldselt. Ehk teisiti öeldes sõltub Euroopas ainult meist, kas me jääme või kaome. Euroopa riik üksi ei garanteeri eestluse püsimajäämist, nii nagu igas mõttes eeskujulik Šveitsi riigikorraldus ei ole taganud retoromaanide püsimajäämist. Ikkagi peame endale selgeks tegema, miks olemas oleme, kuid saame seda teha põhilisele keskendudes, selle asemel et igal sammul mõelda, et peaasi, et võim ei satuks nende kätte, kes eestlusele kiirmeetodil vee peale tõmbavad.

2018. aasta esimeseks pooleks saab Eestist Euroopa Liidu eesistujamaa. Võiksime seda aega hästi kasutada, et Euroopa liiguks väljaspoolt vaadatuna ühtse riigi suunas, mille sees on kaitstud rahvuslik identiteet ja kultuuriline kirevus.

Pakun välja loosungi:

Eesti on kõrgtehnoloogiat, sealhulgas eriti arvutus-, geeni- ja aatomitehnoloogiat julgelt arendav rahvusriik Euroopa Föderatsioonis. Eesti saavutab puhta keskkonna ja rahvastiku kasvu tänu odavale energiale ja uudsele majanduskorraldusele, mis soosib 3-4-lapselisi peresid ja põlvkondade sidusust, viies läbi maksusüsteemi tagasi üksikisiku tasemele vastutuse toimetulemise eest läbi elu.

Mida see täpsemalt tähendab, tuleb muidugi veel eraldi lahti seletada.