Vahetult enne USA president Barack Obama visiiti Brüsselisse on saanud ilmsiks ootamatu paradoks, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam Postimehe arvamusportaalis.
Tunne Kelam: president Obama ja eurooplaste ootused
25. märts 2014, 20:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kremli juhtkonna suhtes juba aastaid kõige heausklikumaks peetud USA president, kes alustas oma esimest ametiaega «reset’iga» USA ning Vene suhetes, on asunud rakendama Venemaa agressiooni vastu rangemaid meetmeid, kui seda suutsid teha Euroopa Liidu juhid oma 21. märtsi kohtumisel.
Irooniana kõlab ühe Ameerika kommentaatori arvamus, et Obama väljakutseks Euroopat väisates on veenda sealseid liitlasi karmistama majanduslikku survet Venemaale.
Tõsi, EL valitsusjuhtide teise raundi otsused tunduvad haavlipüssist tulistamisena. Tõsi on seegi, et ka USA administratsioon on oma vastumeetmetes vähemasti etapi võrra Putinist maha jäänud.
Ikkagi otsustas Obama võtta sihikule Putini paar lähimat kaaslast, sealhulgas Kremli mõjuvõimsa kantseleiülema Sergei Ivanovi ning miljardär Gennadi Timchenko, kelle mahhinatsioonid energia valdkonnas väidetakse otseselt seostuvat Putini isiklike rahatehingutega. Sanktsioone rakendatakse ka St. Peterburi panga suhtes. Obama on juba kirjutanud alla korraldusele, millega ta omistab endale kui presidendile õiguse sanktsioneerida Venemaa majanduse laialdasi valdkondi, sealhulgas energeetika ning relvatööstuse sektorit.
USA poliitika juhid on ilmselt jõudnud veel ühele järeldusele. Obama rahvusliku julgeoleku nõunik Susan Rice tunnistab, et külma sõja järgne strateegia integreerida Venemaa rahvusvahelisse riikide koostöösse rajanes eeldusel, mille kohaselt Vene juhtkond hakkab edasi liikuma rahvusvaheliste liiklusreeglitega reguleeritud maanteel. Nüüd on president Putin vahetanud tsiviilsõiduki soomustransportööri vastu. Seetõttu peab USA administratsioon seniseid seisukohti revideerima.
Uudne on see, et Venemaa agressioon on sundinud Obama, kes on mitu aastat strateegiliselt orienteerunud Euroopa asemel Kagu-Aasiale, taas Euroopale tõsist tähelepanu pöörama. Obamal on võimalus asuda oma esimese ametliku külaskäigu puhul Brüsselisse taas liidri rolli ning tuua ikka veel kõhklevad EL suurriikide juhid Venemaasse suhtumisel ühisele seisukohale.
Kuni seda ei juhtu, käsitab president Putin järk-järguliste kõhklevate sanktsioonide rakendamist kui nõrkuse tunnust. Praegune situatsioon meenutab õõvastavalt 1991. aasta jaanuari, mil Gorbatšovi teostatud Vilniuse veresauna järel pidid baltlaste esindajad Washingtonis president Bushilt küsima, kui palju on veel ohvreid vaja, et USA hakkaks Nõukogude Liitu tõsiselt survestama. Võimalikud uued ohvrid Ukrainas (loodame väga, et neid õnnestub vältida) jäävad lasuma mitte ainult Putini, vaid ka Lääne juhtide südametunnistusele.
Täna on USA ning EL koos tohutult paremas positsioonis võita majanduslik jõukatsumine, kui selleks tõsiselt peaks minema. See oleks Putinile ilmselt saatuslik. Selleks peab USA avama ka oma gaasitarned Euroopasse.