Eerik-Niiles Kross võrdleb Putini kõnet ja Hitleri kõnesid

Vladimir Putin ja Adolf Hitler. Foto: Hendrik Alla

Putini 18. märtsi kõne sturktuur, sisemine loogika, argumentatsioon, fraseoloogia ja tonaalsus on Hitleri 1938 aasta «Anschlussi kõnedega» nii lähedane, et võiks tekkida küsimus kas see saab olla juhus. Kas tõesti võiks olla mõeldav, et mõni Putini kõnekirjutaja, näiteks metatekstide ja mitmekihilise kommunikatsiooni meister Vladislav Surkov, on teadlikult loonud seose, mis ei saa jääda ajalootundlikule lugejale märkamata? Kas see on lisatõestus, et «Putin võib teha mida tahab» või hoopis näpuvibutus Putinile, ei selgu ilmselt enne äsjaalanud uue Külma Sõja lõppu.

Mitmed vaatlejad on juba täheldanud häirivat sarnasust president Putini Krimmi anneksiooni selgitustes Hitleri argumentatsiooniga, mida viimane kasutas sakslastega asustatud alasid jõu ähvardusel Saksamaaga liites.

Putini kõne 18. märtsil Kremlis erines suurel määral tema varasematest kõnedest ja avas mitmes mõttes uue ajastu Venemaa välispoliitilises retoorikas ning ehk koguni riigi identiteediloomes. Venemaa riigipea on nüüd avalikult öelnud, et peab oma «ajalooliste alade» tagasivõtmist õigustatuks ja õiglaseks. Ta on öelnud, et «viimseni allasurutud vedru lööb raskelt tagasi».

Putini võrdlemist Hitleriga on kombekas välispoliitikas seni peetud pigem hüsteeriliseks liialduseks. Ometi on pärast Krimmi annekteerimist ja eriti Putini 18. märtsi kõnet selle paralleeli välja toonud Rootsi välisminister Carl Bildt, Kanada peaminister Steven Harper, senaator John McCain, Hillary Clinton, Zbignew Brzesinski, rääkimata erinevatest analüütikutest ja kolumnistidest. Põhjalikuma analüüsi avaldas mõne päeva eest tuntud Rootsi diplomaat ja professor Anders Aslund, kes on muide ka Vene Teaduste Akadeemia liige. Või vähemalt oli kuni tema viimase kirjutiseni.

Aslund tõi välja 12 sarnasust Putini ja Hitleri anneksiooniõigustustes. Need on etnilise rahvusühtsuse kodanikkonnast ja riiklusest kõrgemale seadmine, ajalooliste sidemete tõttu mingile territorriumile «eriliste õiguste» omamine, ajaloolise «ebaõigluse» korrigeerimise ettekäände kasutamine, piiride «vale» määratlemine minevikus, endiste riigijuhtide reetlikkus, piiritaguste kaasmaalste «kannatustele» kaasatundmine, naaberriigi valitsuste «ebaseaduslikkus», võltsitud või surve all läbi viidud referendumite kasutamine, rahvuskaaslastele appi minek ja nende õiguste kaitsmine, enesemääramisõiguse vaba tõlgendamine ning kõiges toimunus «Lääne» süüdistamine.

Aslundi analüüsiga võib suurel määral nõustuda. Tähelepanuväärne on, et lisaks üldistele paralleelidele on Putini ja Hitleri retoorika ise äärmiselt sarnane. Kohati nii sarnane, et internetis levib juba viktoriin, kus palutakse ära arvata kas esitatud tsitaadid pärinevad Putini või Hitleri kõnedest.

Putin Ukraina kohta 2014	Hitler Austria ja Sudeedimaa kohta 1938
Rahva tahe
Asi seisab Venemaa enda poliitilise otsuse taga. Selle aluseks saab olla aga ainult rahva tahe, sest ainult rahvas on igasuguse võimu allikas [...] 86 protsenti meie maa elanikest on veendunud, et Krimm on seniajani Venemaa territoorium, Venemaa ala.   Venemaa välispoliitilise seisukoha tugevus tugineb miljonite inimeste tahtele, üldrahvalikule ühtsusele, juhtivate poliitiliste ja ühiskondlike jõudude toetusele.	Kui ma ka praegu selle saksa rahva eest kõnelen, tean ma üht: sellel sekundil lausuvad minu sõnu sõna-sõnalt kõik meie rahva miljonid inimesed! Andke neile sõnadele jõudu ja muutke nad enda vandeks! […]   Uus saksa riik on kasvanud lahutamatuks üksuseks, kindlalt ankurdatud rahva tahtesse, NSDP poliitiilise juhtimise all kaitstuna noore natsionaalsotsialistliku Wehrmachti poolt ja rikas oma õitsva majandsuliku  elu poolest.
Emotsionaalne ajalooline side
Inimeste südames ja teadvuses on Krimm alati olnud ja jääb olema Venemaa lahutamatu osa. See tõele ja õigusele tuginev veendumus on olnud vankumatu, kestnud ühest põlvkonnast teise, selle ees on olnud jõuetud nii aeg kui ka olud, kõik dramaatilised muutused, mida me olene üle elanud, mida meie riik on üle elanud kogu XX sajandi vältel.	Igavene ajalooline ühtekuuluvus, mis alles 1866. aastal murti, kuid maailmasõja ajal uut kinnitust leidis, liidab Austriat igipõliselt saksa rahvus- ja saatusühtsusega.
Rahvuskaaslased piiri taga
Ühtlasi tuleb avameelselt tunnistada, et ka Venemaa ise, olles vallandanud suveräänsuste paraadi, aitas kaasa Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele, aga NSV Liidu languse vormistamisel unustati nii Krimm kui ka Musta mere laevastiku põhibaas Sevastopol. Miljonid venelased läksid magama ühes riigis, aga ärkasid üles piiri taga, olles ühtäkki muutunud rahvusvähemuseks endistes liiduvabariikides, vene rahvast sai aga üks suuremaid, et mitte öelda suurim jagatud rahvas maailmas.	Me oleme teadlikud nendest valusatest tagajärgedest, mida Versailles segased lepped tõid Euroopa kaardile ja rahvaste majandsulikule ja poliitilisele korraldusele.   Kümme miljonit sakslast leidis end väljaspool riigipiiri kahel suurel terviklikul asualal: need olid sakslased, kes soovisid tagasi Saksa Riiki, oma koju! Meie kokkuvarisemise järgse 20. aasta algul jõudsin otsusele tuua need kümme miljonit sakslast, kes elasid veel väljaspool meie piire, tagasi Saksa Riiki.
Rahvuslikud kannatused jagatuse tõttu
Alles siis, kui Krimm oli sattunud juba teise riiki, alles siis tundis Venemaa, et tema tagant pole lihtsalt midagi pätsatud, vaid ta on täitsa paljaks röövitud.   Veelgi enam, venelased, nii nagu teised Ukraina kodanikud, kannatavad pideva poliitilise ja riigikriisi käes, mis on raputanud seda maad üle 20 aasta.    On mõistetav, et inimesed neis riikides, kus need sündmused toimusid, olid väsinud türanniast, viletsusest, väljavaate puudumisest, kuid neid tundeid kasutati lihtsalt küüniliselt ära. Neile maadele suruti peale standardid, mis kuidagi ei vastanud ei nende rahvaste elulaadile, traditsioonidele ega kultuurile. Selle tulemuseks oli demokraatia ja vabaduse asemel kaos, vägivallapuhangud, aina uued pöörangud.    Ütlen otse, et meie hing valutab kõige pärast, mis toimub praegu Ukrainas, selle pärast, et seal kannatavad inimesed, et nad ei tea, kuidas täna toime tulla ja mis saab homme. Meie mure on arusaadav, sest me pole lihtsalt üleaedsed, me oleme sisuliselt, nagu ma olen juba palju kordi öelnud, üks rahvas. Kiiev on Vene linnade ema. Vana-Vene on meie ühine läte, me ei saa kuidagi üksteiseta elada. Ent inimesed ei saanud leppida nii karjuva ajaloolise ebaõiglusega.	Ränga südamevaluga oleme aastaid jälginud meie rahvuskaaslaste saatust Austrias. […] Ent kui aastate eest talusime seda valu kannatlikult, siis ühes kasvava austusega Saksa Riigi vastu muutus aina tugevamaks tahe rõhumine kõrvaldada. […] Tänase Saksamaa teab, kuidas seista oma [...] huvide eest ja neid kaitsta. Saksa Riigi huvide hulka kuulub ka nende saksa rahvuskaaslaste kaitsmine, kes ei ole omal jõul suutelised kindlustama endale meie piiridel üldist inim-, poliitilist ja maailmavaatelist vabadust.  [...] on väljakannatamatu, et kuus ja pool miljonit vana ja suure kultuurrahva liiget on sellise režiimi iseloomu poolest praktiliselt neist õigustest ilma jäetud.
Ajalooline ebaõiglus
Alles siis, kui Krimm oli sattunud juba teise riiki, alles siis tundis Venemaa, et tema tagant pole lihtsalt midagi pätsatud, vaid ta on täitsa paljaks röövitud…   Ent inimesed ei saanud leppida nii karjuva ajaloolise ebaõiglusega. Kõigi nende aastate vältel tõstsid nii kodanikud kui ka paljud ühiskonnategelased selle teema üles, ütlesid, et Krimm on põline Vene ala ja Sevastopol Vene linn. [...] venekeelne Krimm. Seoses sellega pöördusid Krimm ja Sevastopol Venemaa poole palvega kaitsta nende õigusi ja lausa elu.	Ainult hullumeelne võib uskuda, et rõhumisega on võimalik inimestelt pikemaks ajaks röövida armastus oma esivanemate rahva vastu. […]   Selle teadmise mahasurumine ei tähenda midagi muud kui sadade tuhandete inimeste mõistmist kõige sügavamate hingepiinade ohvriks.
Ajalooline õigustus
Et mõista, miks langetati niisugune valik, piisab, kui teada Krimmi ajalugu, teada, mida tähendas ja tähendab Venemaa Krimmile ja Krimm Venemaale. Krimmis on kõik sõna otseses mõttes läbi imbunud meie ühisest ajaloost ja uhkusest Krimmis on Vene sõdurite hauad, kelle mehisusega võeti Krimm 1783. aastal Venemaa koosseisu. Krimm – see on Sevastopol, legendaarne linn, suure saatusega linn, kindluslinn ja Vene Musta mere laevastiku kodumaa. Krimm – see on Balaklava ja Kertš, Malahhovi kurgaan ja Sapuni kõrgendik. Kõik need kohad on meile pühad, need on Vene sõjalise kuulsuse ja ennenägematu vapruse sümbolid.	Kes võiks neile õnnetutele rahvuskaaslastele pahaks panna, et nad pöörasid oma pilgu igatsevalt Saksa Riigi suunas, sellesama Saksamaa suunas, millega nende esivanemad nii palju sajandeid ühendatud olid, millega nad ise kõigi aegade kõige rängemas sõjas õlg õla kõrval võitlesid, mille kultuur oli nende kultuur, millele nad ise nii paljudes valdkondades olid andnud suurima panuse? Selle teadmise mahasurumine ei tähenda midagi muud kui sadade tuhandete inimeste mõistmist kõige sügavamate hingepiinade ohvriks.
Riik oli nõrk ja pidi sellega leppima
Venemaa riik, mida ta siis tegi? No mida tegi Venemaa? Laskis pea longu ja leppis, neelas selle häbi alla. Meie maa oli tookord nii raskes olukorras, et lihtsalt ei suutnud tegelikkuses oma huve kaitsta. Ent inimesed ei saanud leppida nii karjuva ajaloolise ebaõiglusega. Kõigi nende aastate vältel tõstsid nii kodanikud kui ka paljud ühiskonnategelased selle teema üles, ütlesid, et Krimm on põline Vene ala ja Sevastopol Vene linn. [...] venekeelne Krimm. Seoses sellega pöördusid Krimm ja Sevastopol Venemaa poole palvega kaitsta nende õigusi ja lausa elu.	Ei saa eitada, et kuni Saksamaa ise jõuetu ja kaitsetu oli, pidi ta paljude selliste saksa inimeste jätkuvate vaenamistega meie piiridel lihtsalt leppima. […] Selle teadmise mahasurumine ei tähenda midagi muud kui sadade tuhandete inimeste mõistmist kõige sügavamate hingepiinade ohvriks. […] Ent kui aastate eest talusime seda valu kannatlikult, siis ühes kasvava austusega Saksa Riigi vastu muutus aina tugevamaks tahe rõhumine kõrvaldada. […] Tänase Saksamaa teab, kuidas seista oma [...] huvide eest ja neid kaitsta. Saksa Riigi huvide hulka kuulub ka nende saksa rahvuskaaslaste kaitsmine, kes ei ole omal jõul suutelised kindlustama endale meie piiridel üldist inim-, poliitilist ja maailmavaatelist vabadust.
Süüdistused valimiste võltsimises
Samasugune stsenaarium teostus ka Ukrainas. 2004. aastal mõeldi selleks, et suruda presidendivalimistel läbi oma kandidaat, välja mingisugune kolmas voor, mida seadus ette ei näinud. Lihtsalt absurd ja põhiseaduse üle irvitamine. Aga nüüd on tegevusse paisatud varem ette valmistatud, hästi varustatud võitlejate armee.	Riik, kus polnud juba palju aastaid üldse mingeid valimisi peetud, kus puudusid igasugused alused valimisõiguslike inimeste väljaselgitamiseks, nägi nüüd ette valimised, mis tuli korraldada napilt kolme ja poole päeva pärast. Puudusid valijate nimekirjad, puudusid valijakaardid, puudusid võimalused valimisõiguse kontrollimiseks, puudus valimiste salajasuse kohustus, puudus kindlus valimistulemuste kokkulugemise õigsuses jne. Kui sellised meetodid pidid andma režiimile legaalsuse garantii, siis on rahvussotsialistid Saksa Riigis viisteist aastat puhtalt täitsa narri mänginud.
Teise valitsuse süüdistamine terroris ja ebaseaduslikkuses
Neil aga, kes seisid Ukraina viimaste sündmuste taga, olid teised eesmärgid: nad valmistasid ette järjekordset riigipööret, kavatsesid haarata võimu, kohkumata millegi ees tagasi. Käiku läksid nii terror, tapmised kui ka pogrommid. Selge on ka see, et legitiimset täitevvõimu pole Ukrainas seniajani, pole kellegagi läbirääkimisi pidada. Paljud võimuorganid on üle võtnud isehakanud, kusjuures nad ei kontrolli maal mitte midagi.	Režiim, millel puudus igasugune legaalne mandaat, püüdis enda olemasolu, millele seisis vastu Austria rahva ülekaalukas enamus, alal hoida kõige jõhkramate terrorimeetoditega, otse füüsilise ja majandusliku karistamise ja hävitamisega.
Rahvuskaaslaste kitsikus
Aga olukord arenes teisiti. Ikka aina uuesti püüti venelasi ilma jätta ajaloolisest mälust, mõnikord lausa emakeelest, muuta nad sunniviisilise assimilatsiooni objektiks. Ja muidugi kannatasid venelased nagu teisedki Ukraina kodanikud lakkamatu poliitilise ja riikliku püsikriisi pärast, mis on vaevanud Ukrainat juba üle 20 aasta. Sealjuures võimulpüsijaid huvitas vähe, millest ja kuidas elavad lihtsad inimesed, sealhulgas see, miks miljonid Ukraina kodanikud ei näe väljavaateid kodumaal ja on sunnitud sõitma välismaale teenima igapäevast elamisraha teistes maades. Ainuüksi Venemaal töötas neid möödunud aastal peaaegu kolm miljonit inimest. Mõne hinnangu kohaselt ulatus nende koguteenistus Venemaal 2013. aastal üle 20 miljardi dollari, mis on ligikaudu 12 protsenti Ukraina SKTst.	Nii võisime suure rahvana pealt näha, kuidas enam kui kuut miljonit meiega ühte päritolu inimest rõhus arvuliselt väike vähemus, mis oli lihtsalt mõistnud, kuidas haarata enda kätte selleks vajalikud võimuvahendid. Poliitilistest õigustest ilmajätmine ja suukorvi pähetoppimine käis käsikäes majandusliku langusega, mis oli kohutavas kontrastis uue elu õitsenguga Saksamaal. [...] pikema aja jooksul on ka suurel rahval võimatu – sest see ei ole väärikas – jätkuvalt pealt vaadata, kuidas sama rahvuskuuluvusega inimesi rõhutakse, jälitatakse ja vangi heidetakse ainult nende päritolu või enda pidamise pärast selle rahva liikmeks või kindla idee pooldamise pärast. Saksamaa üksi pidi vastu võtma üle 400 000 põgeniku.
Me mõistame rahvuskaaslasi, kes paluvad meie abi
Kõigi nende aastate vältel tõstsid nii kodanikud kui ka paljud ühiskonnategelased selle teema üles, ütlesid, et Krimm on põline Vene ala ja Sevastopol Vene linn. [...] venekeelne Krimm. Seoses sellega pöördusid Krimm ja Sevastopol Venemaa poole palvega kaitsta nende õigusi ja lausa elu, mitte lubada seda, mis toimus ja mis veel praegugi toimub Kiievis, Donetskis, Harkivis, mõnes teises Ukraina linnas. Loomulikult ei saanud me jätta sellele palvele vastu tulemata, ei saanud jätta Krimmi ja selle elanikke hätta, sest see oleks ju olnud lihtsalt reetmine.	Kes võiks neile õnnetutele rahvuskaaslastele pahaks panna, et nad pöörasid oma pilgu igatsevalt Saksa Riigi suunas, sellesama Saksamaa suunas, millega nende esivanemad nii palju sajandeid ühendatud olid, millega nad ise kõigi aegade kõige rängemas sõjas õlg õla kõrval võitlesid, mille kultuur oli nende kultuur, millele nad ise nii paljudes valdkondades olid andnud suurima panuse? Selle teadmise mahasurumine ei tähenda midagi muud kui sadade tuhandete inimeste mõistmist kõige sügavamate hingepiinade ohvriks.
Raske otsus/mõningad erimeelsused
Venemaal seisab samuti ees raske otsuse langetamine, võttes arvesse kõigi sisemiste ja väliste tegurite kompleksi. Milline on praegu Venemaa inimeste arvamus? Nagu igas demokraatlikus ühiskonnas, on siingi erinevaid seisukohti, aga sama selge on ka kodanike absoluutse – ma tahan seda toonitada – absoluutse enamuse positsioon.	Tuli vastu võtta raske otsus. Ka meie seas leidub nõrgukesi, kes pole seda võib-olla mõistnud. Ometi on enesestmõistetav, et tõelistel riigimeestel on alati olnud au võtta enda niisugune vastutus.
Me korraldasime meie kaitse all ausa rahvahääletuse
Eelkõige tuli aidata luua tingimused rahumeelseks vabaks tahteavalduseks, et krimlased võiksid esimest korda ajaloos ise määrata kindlaks oma saatuse. Ütlen otse: kui Krimmi omakaitse poleks õigel ajal võtnud olukorda kontrolli alla, oleks ka seal võinud olla ohvreid. Jumal tänatud, et seda ei juhtunud! Krimmis ei toimunud ühtegi relvastatud kokkupõrget ega olnud ühtegi inimohvrit. 16. märtsil toimus Krimmis referendum, mis kulges täielikus vastavuses demokraatlike protseduuride ja rahvusvahelise õiguse normidega.	Soomusväed, jalaväediviisid ja SS-üksused maa peal ning Luftwaffe sinavas taevas on Viini uue rahvussotsialistliku valitsuse poolt kutsutud kindlustama, et Austria rahvas saaks nüüd lõpuks ometi ise nii kiiresti kui võimalik määrata tõelise rahvahääletuse kaudu kindlaks oma tuleviku. […] Ma usun, et me võime kõik uhked olla, et saksa rahvas on meid eriti just selle Saarimaa rahvahääletuse tõttu nii vastuvaidlematult kindlalt usaldanud.
Verd ei valatud
Ütlen otse: kui Krimmi omakaitse poleks õigel ajal võtnud olukorda kontrolli alla, oleks ka seal võinud olla ohvreid. Jumal tänatud, et seda ei juhtunud! Krimmis ei toimunud ühtegi relvastatud kokkupõrget ega olnud ühtegi inimohvrit.	Me oleme õnnelikud, et meil õnnestus see 1938. aasta saavutus, kümne miljoni sakslase ja ligikaudu 110 000 ruutkilomeetri maa taasliitmine Saksa Riigiga, ellu viia ilma verevalamiseta.
Ei mõeldud sakslaste/venelaste kitsikuse peale
Nad teadsid ju suurepäraselt, et Ukrainas ja Krimmis elab miljoneid vene inimesi. Kui suurel määral peab ometi kaotama poliitilise vaistu ja mõõdutunde, et mitte näha ette kõiki oma tegevuse tagajärgi.	Need rahvusvahelised maailmakodanikud, kel jagus küll kaastunnet igale kurjategijale, kes Saksamaal vastutusele võeti, olid kurdid kümne miljoni sakslase piinade suhtes! Ja nad ei mõistnud ega tahtnud mõista, et neil inimestel oli ainult üks suur igatsus: tagasi Saksa Riiki!
Me soovime rahu ...
Ja mis peamine: me tahame, et Ukrainamaale saabuks rahu ja üksmeel, ja oleme koos teiste riikidega valmis osutama selleks igakülgset kaasabi ja toetust. Sealjuures me ise ei hakka kunagi taotlema vastasseisu oma partneritega ei idas ega läänes, vaid vastupidi, teeme kõik vajaliku, et rajada tsiviliseeritud heanaaberlikud suhted, nagu on kombeks tänapäeva maailmas.	Tugeva riigina oleme alati valmis teineteisemõistmise poliitikaks oma naabritega. Meil ei ole neile mingeid nõudmisi. Me soovime ainult rahu.
... kuid austage meid ja unustage Versailles/ohjeldamine
Sõnaga, meil on igati põhjust uskuda, et kurikuulus Venemaa ohjeldamise poliitika, mida aeti XVIII, XIX ja XX sajandil, kestab edasi ka täna. Me [...] soovime tugevdada usaldustaset, soovime, et meie suhted oleksid võrdsed, avatud ja ausad. Venemaa on rahvusvahelise elu iseseisev ja aktiivne osaline, tal on nagu teistel riikidel rahvuslikud huvid, mida tuleb arvesse võtta ja austada.	Me soovime ainult üht asja ja see puudutab eriti meie suhteid Inglismaaga: oleks hea, kui Suurbritannias loobutaks täielikult teatavatest Versailles' ajastu kommetest. /…/ Isegi veel täna on maailm täis Versailles' vaimu. Ärgu öeldagu meile, et maailm on sellest vabanenud. Ei, hoopis Saksamaa on ennast sellest vabastanud!
Me ei kannata seda enam
Meid püütakse pidevalt suruda kuhugi nurka selle eest, et meil on sõltumatu positsioon, et me seisame selle eest, et me nimetame asju nende õige nimega ega silmakirjatse. Aga kõigel on oma piir. Ja Ukraina puhul ületasid meie läänepartnerid selle piiri, käitusid jõhkralt, vastutustundetult ja ebaprofessionaalselt. Venemaa oli sattunud piirile, kust enam taganeda ei saanud. Kui vedru aina rohkem kokku suruda, jõuab kätte hetk, kus see jõuliselt tagasilöögi annab. Seda tuleb alati meeles pidada.	Guvernandi moodi tagant utsitamist me enam ei talu! [9. oktoobri Saarimaa-kõne] Selle aasta suured pingutused rahvusliku ühtsuse alal on jõudnud lõpliku tulemuseni: uhke, võimsa ja vaba Saksa Riigi taassünnini!
Ärge sekkuge meie asjadesse
Vastupidi, meid on ikka ja jälle petetud, võetud otsuseid vastu meie selja taga, seatud toimunud fakti ette. Mõned lääne poliitikud ähvardavad meid juba lisaks sanktsioonidele ka sisemiste probleemide teravnemise väljavaatega. Tahaksin teada, mida nad silmas peavad: mingit laadi viienda kolonni – erisuguste "rahvusreeturite" – tegevust või loodavad nad selle peale, et neil õnnestub halvendada Venemaa sotsiaalmajanduslikku olukorda ja sellega provotseerida inimeste rahulolematust? Me peame niisuguseid avaldusi vastutustundetuks ja selgelt agressiivseks ning reageerime neile sobival viisil.	Briti poliitikute järelepärimised sakslaste või teiste Saksa Riigi kodanike kohta Saksa Riigi piires ei ole kohased. Meie ei vaeva ennast samasuguste asjadega Inglismaal.
Me täname liitlasi
Sealjuures oleme tänulikud kõigile, kes on mõistvalt suhtunud meie sammudesse Krimmis, tunnustame Hiinat, kelle juhtkond käsitles ja käsitleb olukorda Ukrainas ja Krimmis kogu selle ajaloolises ja poliitilises täielikkuses, hindame kõrgelt India vaoshoitust ja objektiivsust.	Kõneldes selle rahumeelse lahenduse puhul koostööst muu maailmaga, tuleb mul ikka ja jälle kõigepealt kõnelda ainukesest tõelisest sõbrast, kes meil täna on: Benito Mussolini. [...] Samuti tahaksin tänada mõlemat ülejäänud riigimeest, kes nägid vaeva, et leida viis rahu saavutada, ja kes koos meiega kokkuleppe sõlmisid, mis kindlustas paljudele miljonitele sakslastele nende õigused ja maailmale rahu.
Me oleme ühtsed
Venemaa välispoliitilise positsiooni tugevus tugineb miljonite inimeste tahtele, üldrahvalikule ühtsusele, juhtivate poliitiliste ja ühiskondlike jõudude toetusele.	Iga juhtimise suurim tugevus peitub inimestes endis, nende üksmeeles, nende sisemises ühtsuses ja nende idealistlikus usus.   Nende väeüksuste taga seisab aga kogu saksa rahva tahe ja otsustavus.
Kumb?
Sellistel ajaloolistel pöördepunktidel näitab rahvus oma küpsust ja vaimu tugevust. Rahvas näitas seda küpsust ja tugevust oma ühtse toetusega rahvuskaaslastele.

Tsitaadid kõnedest tõlkis eesti keelde Marek Laane.