Ivar Tallo: rikutud tabud

Ivar Tallo. Foto: Stanislav Moshkov / Den za Dnjom

Andrus Ansipi juhitud valitsust ilmestas stabiil­suse taotlus iga hinna eest ja selle stagna valguses on praegused koalitsiooni loomisel välja käidud seisu­kohad peaaegu revolut­siooni­lised, arvab avaliku halduse asjatundja Ivar Tallo.

Eelmise nädala oota­matud sündmused tunduvad olevat liikuma lükanud rohkem kui kümme aastat seisnud vee. Uudised valitsuse ümberkorraldustest on positiivselt huvitavad, sest paistab, et Andrus Ansipi lahkumisest tekkinud segadus on hakanud lagundama riigivalitsemises hõlmanud poliitilist konsensust.

Selle sajandi Eesti poliitika­elu iseloomustasid põhimõtted, mis tundusid olevat muundunud normiks. Nende vaidlustamist peeti ortodoksia rikkumiseks sarnaselt sellega, nagu viimaste sündmuste valguses meie idanaabrite hulgas on suur hulk inimesi, kes ilmekalt Putini ainuõigusesse usuvad.

Viimase kümnendi kohalikku Maarjamaa ortodoksiat iseloomustas vääramatu usk sellesse, et riik on valmis ehitatud ja see peab olema väike ja tegelikult ei saa valitsus midagi teha, sest raha ei ole. Kui majandusel ja inimestel läks hästi, siis õnnitles poliitiline eliit üksteist edu puhul, kui halvasti, siis näidati näpuga väljapoole ja öeldi, et midagi pole teha, väliskeskkond ei võimalda. Teisi arvamusi peeti patuks, ametnikelt eeldati poliitilist lojaalsust.

Samal ajal kui väliskeskkonnas toimusid erinevad muudatused, millele selles toimetavad organisatsioonid püüdsid reageerida, võis riigi kui organisatsiooni muutmist toimetada ainult «ametkondlikuks kasutamiseks» mõeldud paragrahvide varjus. Hea näide oli ametnike eetikanõukogu loomise tee. Kuigi see oli kõigisse tööpaberitesse kirja pandud ja raha praktiliselt ei nõudnud, võttis selle loomine aega kuus aastat ja looduna on püsinud varjusurmas, kuhu see oligi mõeldud suunata. Ja seda ajal, kui ettevõtlusorganisatsioonid usinasti oma käitumiskoodekseid välja töötasid.

Paljud välismaailmast tulnud initsiatiivid sumbusid Ansipi valitsusse jõudmata. Sel ajal kui pool maailma rääkis kaasamisest, avatud ühiskonna partnerlusest, avaandmetest, info korduvkasutamisest, lükkasid poliitkogenud ministrid kodanikuühiskonna poolt tulnud initsiatiive tuimalt ühelt ametniku laualt teisele, sest mitte keegi ei tundnud vajadust neid Eesti valitsuses esindada.

Üks kehtinud väiksemat sorti poliitilistest tõdedest väitis, et haldusreform on kohalike omavalitsuste piiride ümberjoonistamine ja sellega tegelemine on poliitiline enesetapp. Samal ajal oli kuidagi vaja kohalike omavalitsuste ja kogukondadega suhelda – selleks hoiti portfellita ministri ametikohta. Kõrgemad ametnikud on juba aastaid vaikselt arutanud, et riigis peaks nii mõndagi ümber tegema, sest Eesti praegune riigikorraldus on ajale jalgu jäänud, aga ümberkorraldusi püüti teha poliitilist konsensust puutumata.

Keskvalitsuse enda tõsisemad ümberkorralduse plaanid olid samuti teema, mida ei sobinud arutada. Üheksakümnendatel aastatel toimunud jõupingutused riigihalduse moodsamaks muutmiseks, mis panid aluse kogu hilisemale e-riigi ehitamisele, sumbusid selle sajandi alguses ning edasine vaikelu lõi lausa olukorra, kus kümnendi lõpus said riigireformi advokaatideks ühiskondlikud mõttekojad ja valitsus vaikis kui haud. Ametnikud tegelesid Euroopa Liidu nõuetele vastavate regulatsioonidega, aga kuna EL on jätnud liikmesriikide moderniseerimise nende endi pädevusse, siis püüti riigi moderniseerimiseks kasutada OECD kui välisprohveti abi.

Riigi ehituse kaasajastamise asemel tegelesid erakonnad poliitilise võitlusega, mis ei lubanud ühisosa otsida, sest poliitilises kultuuris vaadeldi kompromisse kui oma positsiooni kaotust ja mitte ühisosa võitu. Juba eelmise sajandi lõpus näha olnud surve poliitilise juhtimise korrastamiseks sumbus pärast Res Publica ebaõnnestunud katset abiministrite institutsiooniga ja nii toimus viimased kümme aastat hiiliv ametnikkonna politiseerumine, aga mitte täitevvõimu poliitilise juhtimise tugevdamine. Poliitikud võitlesid mineviku sammastega, selmet tuleviku riiki ehitada.   

Selle stagna valguses on praegused koalitsiooni loomisel välja käidud seisukohad peaaegu revolutsioonilised. Kuigi ministeeriumide vürstiriike või silotorne esialgu lammutama ei hakata, on ministrite kui valdkondade juhtide tees ja nende positsioonide ümberjagamine suur samm moodsama riigijuhtimise suunas. Suurbritannias ja Skandinaavia riikides on peaministritel ja erakondadel juba kaua olnud võimalus oma poliitiliste eelis­tuste elluviimist tagada ka vastavate struktuursete muudatustega valitsusaparaadis. Loodava uue valitsuse juht on vähemalt sõnades samad mõtted välja käinud ja kuigi allesjäänud aastaga pole ilmselt võimalik väga palju teha, on see mõnes mõttes suurepärane olukord mitte ainult testida oma poliitilisi lubadusi valijaskonna suunas, vaid ka ette valmistada põhjalikumat valitsemise reformi pärast järgmisi korralisi valimisi.

Ilmselt saab uue valitsuskorralduse üheks proovikiviks see, kas uued ministrid on suutelised oma käitumist suunama vürstiriigi valitsemisest enda vastutusvaldkonna huvide sünteesi suunas, ja erinevate erakondade ministrite asumine siiani ühtset struktuuri juhtima tekitab kindlasti palju potentsiaalseid pingeid, mis võivad viia uute väiksemate vürstiriikide tekkele, kuid ka loodetavasti uute juhtimislahenduste loomisele.  

Demokraatia on üks paras segadus, aga see segadus võimaldabki edasi liikuda. Praegu tundub, et Eesti saab ühe aegade noorema valitsuse, ja kuigi selle liikmed on poliitlojaalselt oma arvamusi siiani ainult tagatubades arutanud, toovad uued ministrid endaga kaasa valitsuse uue stiili. Ansipi juhitud valitsust ilmestas stabiilsuse taotlus iga hinna eest. Demokraatia tingimustes on loomulik, et millalgi ühed väärtused ammendavad ennast ja esile kerkivad uued.

Lõpuks pole tähtis, mis oli ühe või teise ümberkorralduse ajendiks, tähtis on see, et noorem põlvkond Eesti poliitikas on näidanud, et ta suudab eelmise kümnendi tõdede kammitsatest välja rebida ja uute asjadega katsetada. Vähemalt kaugelt vaadates on väga hea ja julgustav, kui saadakse üle kivistunud käsitlusest, et alati on nii ja teisiti ei saa.

Jääb üle tõdeda, et kuigi me ei tea seda, kas ja kuidas uus koalitsioon tööle hakkab, võib juba praegu kevadiselt hõigata: jää on hakanud liikuma!

Ivar Tallo on E-Riigi Akadeemia SA asutaja ja juhib praegu riigiehituslikke muudatusi Armeenias ja Omaanis.