Saksa alkeemik Henning Brand oli veendunud, et uriinist kulla välja pigistamiseks on vaja vaid pealehakkamist ja püsivust. 1669. aasta paiku hakkaski pärast ainult Brandile endale teadaolevaid menetlusi sültja kuju võtnud pretensioonitu materjal kergelt helendama. Kui ollus tagatipuks õhuga kokku puutudes iseeneslikult süttima kippus, polnud kahtlust, et Brand oligi millelegi jälile saanud. Päris kuld see küll ei olnud, aga fosfori avastamise au langes sakslasele ometigi.
Veel sadakond aastat pärast Brandi avastust oli teadusmaailm veendumusel, et alkeemikute otsitud filosoofilisel kivil on mitmeid olulisi rakendusvaldkondi, nagu tavaliste metallide muundamine kullaks ja hõbedaks, haigete tervistamine, vanade noorendamine ja surematuse tagamine. Nüüdisaegse keemia sünnis oli võtmeroll 1743. aastal sündinud prantsuse teadlasel Antoine Laurent de Lavoisier’l, kelle saavutuste loetelu viib paratamatult järeldusele, et meie tänane elustandard võlgneb tegelikult väga paljus tänu üksikutele gigantidele.
Lavoisier’ teaduslikku läbimurret võimaldanud kvantitatiivsed uurimismeetodid polnud võimalikud ilma oma aja parima laboratooriumita. Et EASi tuli veel paar sajandit oodata, siis pidi õpetlane oma kulukaks hobiks ise kuskilt raha leidma. 1768. aastal teebki 25-aastane Lavoisier oma saatuslikuks kujunenud investeerimisotsuse: ta ostab kokku laenatud raha eest ametikoha Ferme générale’is – Prantsusmaa vihatuimas kompaniis.
La Ferme – poolenisti eraettevõte, poolenisti ministeerium – oli kuningliku armee ja sõjalaevastiku järel riigi suuruselt kolmas tööandja. Iga kuue aasta tagant uuendas kuningas La Ferme’iga riigi kaudsete maksude kogumiseks sõlmitud lepingut. Perioodi alguses maksis La Ferme valitsusele kokkulepitud summa ning omandas selle eest õiguse koguda terve hulga aktsiisimakse, millest kõige olulisemad olid vastavalt soolale ja tubakale kehtestatud gabelle ja tabac. Korporatsiooni umbes 30 000 töötajast kuulus 21 000 sõjaväestatud löögirusikasse, millel oli õigus läbi otsida ja arestida iga kahtlaseks peetud kodu või vara.
«La Ferme’i teenistujaid ei jälestatud eriliselt mitte üksnes sellepärast, nad olid riigi fiskaalaparaadi kõige reaktsioonilisem element,» kirjutab Briti ajaloolane Simon Schama, «vaid ka seetõttu, et nad olid brutaalselt tõhusad.» Asjaolu, et Lavoisier suhtus oma töökohustustesse La Ferme’is talle omase põhjalikkuse ja kohusetundlikkusega, ei võitnud talle marseljeesi laulva rahva hulgas eriti palju sõpru. 8. mail 1794. aastal mõistis revolutsiooniline tribunal ta ühes 27 teise endise kolleegiga surma. Ühe tolleaegse linnalegendi järgi olevat kohtunik vastanud Lavoisier’ palvele, et ta saaks teadustöö jätkamisega oma eksimused prantsuse rahva ees lunastada: «Vabariik ei vaja teadlasi ega keemikuid, õigluse käiku ei ole võimalik väärata.»
Mõned aastakümned hiljem ja paarsada miili põhja pool noomis mingi kuningliku perekonna liige lääne teaduse teist suurkuju Michael Faradayd selle eest, et too oli hakanud liigset huvi tundma raadiolainete vastu ja seega oma alkeemilised kohustused pisut unarusse jätnud. «Ühel päeval, sir,» ei lasknud Faraday end segada, «õnnestub teil neid [raadiolaineid – H. P.] maksustada.»
Faraday eelkäija traagiline saatus ütleb seda, et kriisi tingimustes ei jätku laulujoru üles võtnud massidel kannatust «üht päeva» oodata ning tõelisteks rahvasõpradeks osutuvad need, kes kuse jälle hõõguma lubavad ajada. Selles mõttes on aeg uuteks teaduslikeks läbimurreteks küll soodne.