Anto Veldre: minu tee infosõja juurde

Anto Veldre Foto: Toomas Huik / Postimees

Anto Veldre kirjutab Sirbis, kuidas kulges tema tee infosõjani.

Viimasel ajal on Eesti muutumas kohaks, kus Üdi parafraseerides enam kuigivõrd nalja ei saa, sest infosõjast (1) räägib nüüd iga taksojuht. Ei hakka gurusid nagu Linnar Priimäge või Raul Rebast ümber jutustama, ju ongi minu vaade infosõjale väga isiklik. Kindlasti jätan ma üht-teist ka rääkimata. Ent ...

Šifrogrammidest. Nõukaaja teadurite laps puhuti nägi ja kuulis pööraseid infokilde, millele tänastel lastel naljalt ligipääsu pole. Internetis on küll imelihtne guugeldada, kuid  seda vaid juhul, kui tead õigeid võtmesõnu.(2) Muide, miks oli paljundusmasinal koopiate loendur ning masina võtit hoiti eriosakonna seifis?

Minu emaga koos töötas tädi H., kelle ülesandeks oli igal õhtul saata Moskvasse šifrogramm ülevaatega elektronarvutis tehtud töödest. Uudishimuliku poisina painasin tädi, et miks küll on vaja Moskval teada, mida meil arvutiga tehakse, ning üldse, kuidas moonduvad kolm-neli venekeelset rida teletaibilindil viiekohalisteks numbrigruppideks? Igatahes sain varakult teada, kuidas käsu- ja kontrolliahelaid turvatakse – ning et kogu olukorda juhitakse kusagilt. Aastaid hiljem kuulsin venekeelset tõlgendust, et tolles kultuuriruumis ei kräunu kassid ka «lihtsalt niisama», rääkimata lehmadest, kelle boniteeti Ural-4-l arvutati.

Kaks kaptenit. Lapsena ma pallile eriti pihta ei saanud, põhjuseks vasakukäelise koordinatsiooni rikkuv sundümberõpe. Olin klassis see poiss, keda keegi oma meeskonda mängima ei tahtnud. Muutus see alles seitsmendast klassist, kui naaberkoolist saabus aasta vanem Vaino. Ning oh üllatust, kui kaptenid rivi «paariks loe!» käsutasid, nõudis Vaino mind kolmandana oma tiimi. Muidugi kukkusid kõik sosistama ja sehkendama, aga Vaino jäi kindlaks. Tema käsk oli lihtne: «Sina palli ei puutu!» Minu ülesandeks oli teistel jalus tokerdada, neid verbaalselt ahistada ning vastasmeeskonda käigult veenda, et nad pole kunagi varem pallile pihta saanud ega saa ka täna. Tollest hetkest nõudsid mind kolmandaks juba mõlemad kaptenid. Igatahes sain sotti, et hea planeerimine ja vastase meelte eksitamine võib anda enamat(3) kui täpne jalalöök.

Reaalsus kommidega. Igas lastega peres on kindlasti juhtunud, et kommid on kausist kadunud, ehkki ükski laps pole neid võtnud. Eks minagi läbisin valetamise faasi. Sa küll tead, et lapsevanem ei suuda midagi tõestada, samas: täiskasvanu loogika on lõikav. Ei naabri koer ega vanaema lehm su köögis komme söömas ei käi ... kuni mingis teatud vanuses saabub arusaamine valetamise mõttetusest. Eraldusmärkideta, maskideta, Vene relvis mehed Krimmis – ma tegelikult ei taipa, misealistele see reaalsus on konstrueeritud ...

Dedovštšina. Üks nõuka-aja helgemaid elamusi oli kindlasti pioneerilaager. Tuusik maksis vähe ja laagris oli lõbus. Mõningase miinusena ei teadnud kunagi ette, mis seltskond kokku tuleb. Vahel saadeti rahvast imelikest kohtadest nagu lastekodud ja üks sealt pärit Viktor tegi noorematele pesuruumis külma dušiga dedovštšina’t. Aga oli ka positiivsemaid hetki, laagris postide otsas töötlesid reaalsust (4) valjuhääldid, laagriülema kõrvaltoas aga paiknes võimendi, mille küljes mikrofon. Mainitud plekkinstrumentaariumi maagilise mõju tabasin ma ära üsna kiiresti ning hiljem korjasingi tüdrukute ees punkte, kui surusin tantsuõhtul mängitavate Tom Jonesi laulude vahele ka omaenda tervitused.

Lapsi oli igasuguseid ja mõned neist suisa küünilised. Mäletan, ühe kunstniku poeg jutustas «saladuskatte all», et ma olla tegelikult adopteeritud, et polevatki oma vanemate laps (ta olla kusagilt dokumentidest näinud). Üritasin igasuguste teaduslike meetoditega tõde välja selgitada. Mäletan, ladusin albumitest kõik iseenda pildid sünnist alates kronoloogilisse järjekorda ja üritasin perepiltide kallal rassilist profileerimist toime panna. Oma kaks kuud oli hing hell – pole minagi teistsugune, mõtlesin. Parajalt jõuline vale solgib ära kelle iganes – «By Way Of Deception, Thou Shalt Do War»(5). Mis otstarbel ta mind töötles, (6) ei tea ma siiani.

Selliaastad. Usun, oma esimese kobava aktiivmeetmete-alase (7) ürituse panin toime enne maiparaadi, ostes apteegist komplekti valgeid õhupalle ning häälestades kogu klassi pädevaks selgituseks, kuidas valge värv pole teistest halvem ning pikergune kuju edendab paraadi ürgmõtet. Kallis klassijuhataja nõustus marssima saatma pigem oma laiba kui moodsad õhupallid, millest tuli kogemus, et mitte alati ei pea plaanitsetu õnnestuma. Pärast paraadi istusin raadioautos August Kavaldi juures ning tundsin huvi, miks ta tribüünile nii jaburaid üleskutseid lõugab. Ta ütles ausalt. Ma pole kindel, aga tal vist oli psühholoogiliseks enesekaitseks pudel istme all.

Vististi peaksin kultuurirahva ees järgnevat häbenema, kuid umbes kuueteistkümneselt tuli klassivennaga jutuks kuulujuttude levitamise osakond KGBs. Too rääkis, kuidas nad sõpradega lasid linna peale liikuma parameemi, et kuulus lauljatar Y on jubajälle rase ning uskumatu – kolme nädalaga jõudis jutt tiiruga tagasi, olles küll vahepeal pisut muteerunud:  lauljatar oli sünnitanud kellegi ... või pigem millegi ... mitte et meiesugustele poissneitsitele asja geneetiline külg huvi pakkunuks, küll aga meemipookimise mõte per se. Kui täna ilmuvad lehes vaheldumisi jutud ümberlõikamise kasulikkusest ja kahjulikkusest (8), usun mina, et keegi spinnib ja kompab kommentaariumi kaudu rahva reaktsioone. Palju odavam mis tahes referendumist. Paraku pole enamik spinne sugugi nii ohutud. (9)

Aastal 1998 sattusin peale Niitvälja rongiõnnetusele. Tegin kohapeal pildid, skaneerisin arvutisse, laadisin veebiserverisse ning tuututasin kolme kanalit pidi avalikkusele välja. Kuivõrd veebiserveri logid olid minu kontrolli all, sain vaadata, mitu «hitti» ja milliste asutuste IP-delt ma oma kampaaniaga ära teenisin. Igatahes oli neid sadu. Õppisin ise reaalsust suskima ning tulemust mõõdistama. Blogid ja Facebook toodi maale pisut hiljem.

Õpitud, et unustada. Minu õpipoisirada infosõja püha kujundi juurde lõppes veel enne Y2K adventi, kui leidsin netist USA spetsialistide kekkamis-saidi 7pillars.com. (10) Tagasi vaadates mõistan neid hästi: nad pidid end kapitalistlikus riigis turustama ning blogi tundus selleks sobiv. Umbes aasta hiljem kadusid netist sujuvalt kõik selleteemalised kirjutised, sarnaselt tuumafüüsikaga, mis haihtus teadusajakirjadest aastal 1935.

Infosõja-alasest süütusest sain lõplikult lahti seoses Prelingeri videoarhiivi avastamisega ja USA ajupesufilmide,(11) (12) vaatamisega.

Minu maailm oli nüüd valmis totaalseks infosõjaks. Ja siiski kulus kuus aastat, enne kui vastane meile tukki näitas (13) ning 12 aastat, kuniks tukile ka leek sisse puhuti – Delfi sulges (rahvuse psühholoogilise enesekaitse tagamiseks) osa kommentaariumist.(14)

Autoril pole õrna aimugi, mida arvavad infosõjast tema eelmised, praegused või tulevased tööandjad.

1   Wikipedia: Infosõda.

2   Richtlinie: http://ix.io/aJq.

3   Google: Desinformatia i Aktivnye Meroprijatija v Bisnese.

4   Google: to Manipulate, Deceive, and Destroy Reputations.

5   Google: By Way Of Deception, Thou Shalt Do War.

6   Google aldebaran ronin roman svoya razvedka.

7   Google (kirillitsas!): aktivnõje meroprijatija.

8   Google: Saksa kohus ümberlõikamise.

9   Google: to Manipulate, Deceive, and Destroy Reputations.

10   https://web.archive.org/web/19981205175238/http://www.7pillars.com/.

11   https://archive.org/details/MyJapan1945.

12   ibid., lihtotsing: psychological warfare AND collection:prelinger.

13   http://www.hot.ee/v/viieskolonn/.

14   Google: korraldatud piketile tuli haakristis provokaator laks kahmluseks.