Jevgeni Krištafovitš: mis saab pärast Putinit?

Jevgeni Kristafovits. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Sõjaline agressioon Ukraina vastu näitab, et Putini režiimi lõpp on käega katsuda. Kui diktaator ei peatu ning Krimmist ei tagane, puhkeb tõenäoliselt hoopiski Venemaa enda pinnal kodusõda, mis võib tähendada kõike: riigi lagunemist, riigipööret, aga ka sõjapõgenikke ja rünnakuid teiste Venemaa naabrite vastu.

Säästmaks leheruumi, ei hakka ma siinkohal selgitama, miks Ukraina pole Gruusia ning miks juba esimene lask venelaste poolt Ukraina sõdurite pihta tähendab Putini jaoks pöördumatuid tagajärgi. Ukraina pole isegi Tšehhoslovakkia ega Ungari. Samas meenutavad vanemad inimesed Venemaal aina rohkem neid tundeid, mis valitsesid 1956. ja 1968. aastal, kui Nõukogude Liidu tankide alla aeti omi, teisi slaavlasi.

Maidanil on viimase kolme kuu jooksul toimunud oma Praha kevad. Ukraina rahvas nõuab vabadust ja õigust ise otsustada oma saatuse üle; nad ei taha olla Venemaa satelliit, vaid võrdne partner. Venemaa diktaator aga näitab, mida tähendavad erilised suhted Ukrainaga: kui alla ei anna, siis tulistatakse. Oluline vahe 1968. aastaga on selles, et slaavlasi hakatakse tulistama otse-eetris.

Putini loogika on mõistetav. On selge, et kui sulide ja varaste režiim Ukrainas kukub, annab see kindlust ka Venemaa opositsioonile, kelle väljakuaktsioonid on iga aastaga aina suuremad. Samas keeldub ta uskumast, et võimaliku sõja korral Ukrainaga ootab teda paremal juhul Miloševići saatus. Kui aga ei vea, siis lõpetab nagu Ceauşescu.

Viimane Krimmi sõda lõppes mäletatavasti sellega, et Venemaa jäi ilma Musta mere laevastikust. Seekordne provokatsioon võib tuua rohkem kahju, sest vastaseks pole enam Ottomani impeerium koos brittide ja prantslastega. 2014. aastal hüüavad sõdurid rünnakule asudes mõlemal pool rindejoont selges vene keeles: «Твою мать!» Ja ausalt öeldes ma ei usu, et see sõda kestab kaua.

Venemaal keeldub enamik rahvast uskumast, et tõepoolest läheb sõjaks. Kui aga läheb, poleks Putini püsimajäämise ennustustele mõtet raisata ühtki eurot. Isegi rünnak NATOs olevate Baltimaade vastu oleks praegu vähem riskantne kui ajada tankide alla Ukraina vendasid. Janukovõtšil oli siiski Rostovis Doni ääres üks tuttav, kelle juurde ta võis sõita, kui kodus väljastati tema vahistamise määrus. Kas Putinil on ka kuskil selline sõber? Isegi Lukašenka näitas ju selgelt, et tema kvoot diktaatoritele asüüli pakkumiseks on ammu ammendatud.

On siiski väike lootus, et viimasel hetkel tõmmatakse käsipidurit. Tsiviliseeritud maailm võiks omalt poolt aidata selleks eeldusi luua, kehtestades viivitamatult isiklikke sanktsioone Putini režiimi toetajate vastu. Kui Usmanovi, Fridmani, Vekselbergi, Timtšenko kontod välismaal külmutatakse ja näiteks Abramovitši jaht saadetakse politsei kaatrite saatel kuhugi Murmanskisse, võib olla üsna optimistlik, et peagi tuleb uudis armastatud Duce lämbumisest aprikoosikiviga.

Vene telekanalite massiivne propaganda, mille järgi Venemaal pole maailmas ühtegi liitlast ja eranditult kõik naabrid on vaenulikud, keda tulebki rünnata, võib olla edukas kuni selle momendini, kui tulevad esimesed kirstud Ukrainast. Räägitakse, et Ukraina sõjalaeva Ternopil kapten Maksim Jemeljanenko vastas VF Musta mere laevastiku ülema Aleksandr Vitko ultimaatumile viivitamatult alistuda nii: «Русские не сдаются!» (venelased ei anna alla – toim). Nagu ütlevad ukrainlased täna: kõik inimesed on vennad, aga mitte kõik vennad pole inimesed.

Putin võib veel välismaa aktiivsel survel ümber mõelda ja Vene vägedel Krimmis on pisike šanss relvakonflikti mitte sattuda. Siis on võimalik, et ka Kremli võim muutub evolutsiooni teel ilma suure verevalamiseta.

Küsimus on vaid, kas neil õnnestub peatuda või on Annuška õli juba maha valanud.