Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Variant 4: hüpe tulevikku

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Oliver Kund
Copy
Eesti silt Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel.
Eesti silt Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel. Foto: Marianne Loorents / SL Õhtuleht

Neljas «Euroopa uues paktis» pakutud tee ELi reformimiseks näeb ette euroliidu kujundamist ühtseks majanduslikuks ja poliitiliseks liiduks.

Selle valiku pooldajad ütlevad, et ette tuleb võtta võimas hüpe täieliku majandusliku, fiskaalse, finantsilise, sotsiaalse ja poliitilise liidu suunas, mida iseloomustaks tugev Euroopa täitevvõim ja seadusandlik võim. See on ainus viis, kuidas tuleviku majanduslikele ja julgeolekuriskidele vastu seista.

Valikuga kaasnevad peamised võimalikud meetmed

Majandus- ja rahandusliidu edendamisel ja süvendamisel:

  • Palju suurem ELi eelarve, mida rahastatakse Euroopa tasandil kogutavatest maksudest ja mille puhul otsustatakse sõltumatult, millele raha kulutada
  • Euroopa rahandusministeeriumi loomine eelarve haldamiseks, millel on õigus piiramatult või suurel määral laenu võtta ning välja anda Euroopa riigivõlakirju
  • Majandusliku suveräänsuse loovutamine Euroopa tasandile eriti sellistes valdkondades, nagu maksud, energeetika, tööjõud, tööstus- ja sotsiaalpoliitika
  • Euroopale õiguse andmine panna veto liikmesriikide eelarvetele, mis ei vasta fiskaalnõuetele
  • Euroopa Valuutafondi (EMF) loomine, mille pädevus oleks suurem kui praegusel väljaostumehhanismil ja mis oleks valdavalt liikmesriikide valitsustest sõltumatu
  • Tõelise ja täieliku Euroopa pangandusliidu loomine koos sõltumatu järelevalvesüsteemiga, samuti riiklikest regulaatoritest sõltumatu ühtse panganduse lahendusasutuse ja ühtse hoiuste garanteerimise süsteemi loomine

ELi poliitilis-institutsionaalse ülesehituse tugevdamisel palju sügavama lõimimise tagamiseks:

  • Erakondlikult määratud Euroopa täitevvõimu (valitsuse) valimine, mida juhib valitud president või peaminister
  • Euroopa Parlamendi võimu maksimeerimine, andes sellele võrdse sõnaõiguse kõigis ELi poliitika valdkondades, õiguse algatada ELi seadusi ja valida Euroopa täitevvõimu juht
  • Euroopa Parlamendi kandidaatide valimine Euroopa erakondade üleeuroopaliste nimekirjade põhjal
  • Euroopa põhiseaduse muutmise uue protseduuri kehtestamine, mille puhul reforme võetaks vastu kvalifitseeritud häälteenamusega ja olulisemad muudatused pandaks üleeuroopalisele rahvahääletusele
  • Euroopale ühtse koha tagamine rahvusvahelistes organisatsioonides (Rahvusvaheline Valuutafond, Maailmapank, G20, ÜRO julgeolekunõukogu)
  • Lõimimise süvendamine välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika alal, sealhulgas Euroopa välisministri ametikoha loomine ja sammud Euroopa sõjaväe loomise suunas

Peamised plussid ja miinused

Sotsiaalmajanduslikus mõõtmes:

+Selle valiku toetajad ütlevad, et on äärmiselt oluline kriisist jagu saada, taastada täielikult usaldus euro vastu ja vältida ajaloo kordumist. Euroopa suudab kriisi mõjust ja süvapõhjustest jagu saada ainult siis, kui need, kes on selleks valmis ja võimelised, liiguvad edasi täieliku majandusliku ja poliitilise liidu suunas. See tekitaks Euroopa tasandil piisavalt tugevad ja sõltumatud toimijad, kes suudaksid luua Euroopa ühishuve järgivaid kompromisse.

-Vastased väidavad, et nii liiguks Euroopa vales suunas: „majanduslik föderalism” kahjustaks Euroopa majanduse konkurentsivõimet, „ülekandeliit”, milles tugevamad riigid subsideerivad nõrgemaid, tooks rohkem kahju kui kasu ning Tuumik- ehk kahekihilise Euroopa loomine käiks risti vastu ühisturu põhimõttele. Liiga uljad katsed luua mingisugust föderatsiooni nurjuksid ning õõnestaksid põhjalikult usaldust euro ja ELi vastu tervikuna.

Poliitilis-institutsionaalses mõõtmes:

+Selle valiku pooldajad ütlevad, et eespool kirjeldatud laadis kaugeleulatuvad poliitilis-institutsionaalsed reformid vähendaksid demokraatia defitsiiti ja tugevdaksid Euroopa suutlikkust probleeme lahendada, aidates nii taastada usalduse otsuselangetajate võime suhtes pakkuda sobivaid poliitilisi lahendusi pakilistele probleemidele ja suurendada rahva toetust ELile. Personaalsem, parlamentaarsem ja politiseeritum poliitika kujundamine õhutaks ühtlasi rahva huvi Euroopa valimiste ja poliitika kujundamise vastu.

-Vastased kinnitavad, et katsed rakendada liikmesriikide demokraatiamudeleid ELi tasandil ei anna tulemusi ja toovad kaasa hoopis tagasilöögi, kui pidada silmas enamiku liikmesriikide poliitilise eliidi ja kodanike tugevat vastuseisu Euroopa võimutäiuse suurendamisele ning kalduvust kaaluda mõneski valdkonnas poliitika kujundamise tagasiviimist liikmesriikide kätte. Riikides valitsevat demokraatiat ei saa pidada täiuslikuks ning niisugust tehnokraatlikumat institutsiooni nagu valimissurvest küllaltki vaba ELi võib pidada pigem omaette väärtuseks.

Ühiskondlikus mõõtmes:

+Toetajad väidavad, et see valik annab Euroopale uue suunatunnetuse ja demonstreerib ilmekalt liidu lisaväärtust, millega aitab luua ühise arusaama Euroopa lõimimisest ja üle saada vastuoludest liikmesriikide vahel. Samuti vähendab see ELi valitsemise keerukust, võimaldades eurooplastel lihtsamalt mõista, kuidas Euroopa toimib.

-Vastased ütlevad, et on äärmiselt kaheldav, kas liikmesriigid suudavad erimeelsustest üle saada ning kokku leppida majandusliku ja poliitilise liidu põhiomadused ja üksikasjad, mistõttu see võib tegelikult luua uusi vastuolusid ja tuua kaasa veel suuremad pinged liikmesriikide vahel.

Välises-globaalses mõõtmes:

+Poolehoidjad ütlevad, et see valik on ainuke võimalus astuda vastu ohule muutuda tasapisi rahvusvaheliselt aina tähtsusetumaks, sest EL saab kõnelda ühel häälel ja etendada oma potentsiaalile vastavat olulist rahvusvahelist osa ainult siis, kui valitsused on valmis loovutama suveräänsust liidu tasandile ja looma Euroopa valitsuse, mida esindaks Euroopa välisminister, kes saaks teostada tõeliselt ühist välis- ja julgeolekupoliitikat.

-Vastased ütlevad, et see ei ole realistlik: liikmesriigid ei loovuta kunagi suveräänsust „elu ja surma” küsimuste, see tähendab välispoliitika ning eriti julgeoleku- ja kaitseküsimuste üle. Mõned väidavad lisaks, et Euroopa ühtne „tool” rahvusvahelistes institutsioonides ei suurenda, vaid hoopis vähendab Euroopa osakaalu ja mänguruumi.

Tagasi üles