/nginx/o/2014/03/05/2875240t1hb2d8.jpg)
Teine «Euroopa uues paktis» pakutud tee ELi reformimiseks lähtub sellest, et praegune seis on liidule hea ning sama liini tuleks hoida. Liikmesriikide suuremat lõimimist pole vaja.
Teine «Euroopa uues paktis» pakutud tee ELi reformimiseks lähtub sellest, et praegune seis on liidule hea ning sama liini tuleks hoida. Liikmesriikide suuremat lõimimist pole vaja.
Selle valiku toetajad väidavad, et EL on juba ellu viinud enamiku reforme, mida on tarvis eurokriisist jagusaamiseks ja et neile peab andma aega mõjuda.
Tuleb nentida, et liikmesriigid ei soovi või ei ole võimelised loovutama suveräänsust sellistes olulistes valdkondades, nagu maksud, eelarve või sotsiaal- ja tööjõupoliitika.
Seetõttu tuleks vältida liigagaraid katseid süvendada lõimimist, mis võiks liikmesriikides süvendada negatiivset suhtumist ELi ja euro suhtes.
Valikuga kaasnevad peamised võimalikud meetmed
Majandus- ja rahandusliiduga seonduvate pakiliste probleemide lahendamisel:
ELi institutsioonide ja liidu demokraatliku legitiimsuse tugevdamisel:
Peamised plussid ja miinused
Sotsiaalmajanduslikus mõõtmes:
+ Selle valiku pooldajad väidavad, et kuigi EL ei pruugi veel olla kriisi selja taha jätnud, kannavad Euroopa ja liikmesriikide tasandil tehtud pingutused vilja ning aitavad vastu seista ohtudele ühiskondlikule rahule ja laienevale majanduslikule lõhele ELi sees. Lõplik edu kriisist jagusaamisel sõltub nüüd peamiselt liikmesriikide suutlikkusest ja tahtest hoida endiselt kodus kord majas.
- Vastased väidavad, et re-aktiivne ja minimalistlik lähenemine ei ole piisav Euroopa majanduslike ja ühiskondlike probleemide lahendamiseks, sest olukord on jätkuvalt väga muutlik ja keeruline, kriisi süvapõhjuste kõrvaldamiseks on vaja palju rohkem ära teha, tõrksus jagu saada EMU veel püsivatest struktuursetest puudujääkidest võib taas enesekindlust nõrgestada ning kestvad raskused võivad anda hoogu ELi-vastasusele.
Poliitilis-institutsionaalses mõõtmes:
+ Selle valiku poolehoidjad ütlevad, et rahva toetus ELile suureneb sedamööda, kuidas väheneb euro kokkuvarisemise oht ja majandus taastub, mistõttu keskendumine tõhusale poliitikale konkreetsete tulemuste saavutamiseks aitab ELi legitiimsuse tugevdamisele rohkem kaasa kui püüd ette võtta liiga julgeid ja riskantseid institutsionaalseid reforme.
- Vastased väidavad, et radikaalsete reformideta, mis tugevdaksid demokraatlikku legitiimsust ja vastutavust, ei pruugi rahvas olla nõus tihedama rahandusliku, fiskaalse ja majandusliku koordineerimisega ELi tasandil. Samuti on vaja tegelda süveneva arusaamaga, et kodanikud ei suuda mõjutada liidu keerulist otsuste langetamise mehhanismi, mis seab piirid ELi võimele tõhusalt toime tulla olulisemate probleemidega.
Ühiskondlikus mõõtmes:
+ Selle valiku toetajad väidavad, et kui Euroopa väljub kriisist, avaneb liikmesriikidel hea võimalus ületada oma vastuolud ning kodanikud võivad mõista, kui sõltuvad nende riigid vastastikku on ja kui jõuetud on üksikud riigid enamiku probleemide lahendamisel üleilmastunud maailmas. Seepärast võivad praegused sündmused kujuneda ELi ajaloo ühendavaks jõuks ja kollektiivse identiteedi aluseks, tugevdades arusaama, et Euroopa lõimimisele pole toimivat alternatiivi.
- Vastased seavad selle eelduse kahtluse alla, eriti juhul, kui kriis kestab veel aastaid, mis võib kergesti juhtuda, kui liikmesriigid jäävad ettevaatlikuks ja re-aktiivseks. Kriis on juba praegu laiendanud vanu lõhesid ja löönud uusi haavu, mille tervenemine võtab aega. 2010. aastast saadik külvatud jagunemisseemned võivad minema pühkida kogu ELi lõimimise baasi. Seepärast on praegu eelkõige vaja põhjalikku ja ausat liikmesriikide ülest avalikku arutelu kriisi ja ELi tuleviku üle.
Välises-globaalses mõõtmes:
+ Selle valiku pooldajad ütlevad, et EL peaks koondama kogu oma poliitilise energia euro usaldusväärsuse taastamisse, mis taastaks usalduse ka liidu enda vastu. See oleks parim viis vältida järkjärgulist tähtsuse vähenemist rahvusvahelisel areenil. Positiivne kogemus kriisi lahendamisest tsentraliseerimise suurendamise abil mõjutaks ka niisuguseid valdkondi nagu välis- ja kaitsepoliitika.
- Vastased ütlevad, et jätkuv «nabapõrnitsemine» ehk keskendumine ainiti kriisi lahendamisele on ekslik: leidub teisigi probleeme, mis väärivad sama palju tähelepanu, kui EL soovib vältida edasist marginaliseerumist, näiteks vajadus edendada koostööd välis- ja julgeolekupoliitika vallas.