Tallinna linnavolikogu liige Abdul Turay (SDE) kirjutab, et linnavolikogu sotside fraktsioonist on jäänud mulje kui tuulelipust, kuid see on vale. Sotsid ühinesid abilinnapea Mihhail Kõlvarti umbusaldamisega pärast demokraatlikult langetatud otsust.
Abdul Turay: sotsid on kindlad kui kalju
17. veebruar 2014, 12:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma esitasin küsimuse venekeelse hariduse kohta ühele tuttavale noormehele, võttis ta prillid eest, tõmbas hinge ja alustas siis sõnavalingut. Ta rääkis inglise keeles nii kiiresti, et ma ei suutnud teda isegi jälgida.
Kui venelased tahavad elada Eestis, peavad nad ära õppima meie keele ja selles osas ei saa olla kompromissi.
See oli tema sõnapurske tuum. Ma ei ole pärast 1990. aastaid kuulnud ühtegi poliitikut seda nii selgelt välja ütlemas.
Hariduse rahastamine on viimasel ajal sageli uudistesse jõudnud. Kuid kolmest teemast – koolide ühendamine, erakoolide rahaallikate kokkukuivamine ja venekeelse vene lütseumi rahastamine – on kahtlemata kõige enam kirgi kütnud viimane.
Sellesama pärast pidi hariduse eest vastutav aselinnapea Mihhail Kõlvart möödunud nädalal volikogus üle elama umbusaldushääletuse.
Ta oli muidugi kindel võidumees. Keskerakonnal on absoluutne enamus ja kuidas nemad otsustavad, nii saab ka olema.
Tagandamiskatse taga seisid kaks paremerakonda, IRL ja Reformierakond. Kui nende puhul tundus, et nad võitlevad kindlameelselt korruptsiooni vastu ning eesti kultuuri ja keele eest, siis minu partei, sotsiaaldemokraadid, oli ühel päeval üht ja teisel päeval teist meelt.
Vaid nädal enne hääletamist andsid sotsiaaldemokraadid teada, et nemad umbusaldamisega ei ühine.
Mõne päeva pärast teatas riigikogu liige ja partei Tallinna piirkonna juht Rainer Vakra, et on kindel, et enamik fraktsioonist toetab hääletust. Seejärel teatas fraktsioon, et pooldab vene lütseumi, aga on Kõlvarti vastu.
Tundus, nagu oleks tegu tuulelipuga. Tegelikult see nii ei olnud. Aga lubage mul lähemalt selgitada.
Ma kuulun Tallinna volikokku ja kahe nädala eest kohtusime Kõlvartiga. Tol kohtumisel ütles ta, et haridusküsimustes langetatavad otsused on poliitilised ja tema teeks asju teisiti. Ta eitas igasugust vastutust halbade sammude eest, aga vältis väga hoolikalt linnapea Edgar Savisaare nimetamist. Kohtumine ja sellel lausutu ei olnud saladus, sellest kõneldi avalikult.
Paar päeva hiljem kuulutas Kõlvart, et haridus on puhtalt tema valdkond ja et just tema, mitte Savisaar, vastutab kõige eest. Seegi on teada.
Aga on midagi, mida lugeja ehk ei tea: kaks päeva enne hääletamist kohtus partei uuesti Kõlvartiga.
Seekord ei olnud tegu pelgalt volikogu fraktsiooniga või erakonna juhatusega: kohal oli kogu partei aktiivne liikmeskond, kõik, kes vähegi asja vastu huvi tundsid. Nende seas oli tuntud isikuid, kolm riigikogu liigetki, aga üldiselt olid kohal tavalised erakonna liikmed, nii eestikeelsed kui ka venekeelsed. Nad olid väga rahulolematud, et neile on valetatud.
Me istusime ruumis, kus oli 40 inimese jaoks ilmselgelt liiga kitsas, ja pinnisime Kõlvartit oma tund aega.
Kõlvartile tuleb au anda – ta julges kohale tulla. Ma ei suuda ette kujutada, et Savisaar tuleks niisugusele ülekuulamisele.
«Kui palju raha täpselt lütseumile antakse?»
«Kui palju seal õpilasi on ja kui palju on kavas?»
«Milliseid aineid nad õpivad?»
«Miks ei kuulu lütseum haridussüsteemi?»
«Kas te saate tõestada, et raha kulutatakse ettenähtud otstarbeks, mitte millegi muu peale?»
«Teil ei ole meid vaja, miks te üldse siia tulite?»
Tema lahkumise järel arutasime asja veel paar tundi ja siis hääletasime. Lugejal tasuks teada, et sotsid ei ole fanaatilised venevastased, aga Kõlvarti trikid ajasid meil kopsu üle maksa.
Meie otsus oli peaaegu üksmeelne. Kõlvart ju otse ei valetanud, aga täit tõtt ta ka ei rääkinud. Me kaldusime isegi arvama, et lütseumile eraldatav raha ei lähe sugugi selleks otstarbeks.
Me hääletasime umbusaldamishääletuse toetamise poolt. See oli tulemas ja mainitud põhjustel hääletas meie fraktsioon möödunud neljapäeval just nii, nagu me hääletasime.
See oli otsus, mis tuli alt, mitte ülevalt. Otsus, mille langetasid tavalised erakonna liikmed, niisiis tavalised Eesti inimesed.
Me läksime selle otsusega riski peale välja, sest venekeelne ajakirjandus võinuks seda tõlgendada nii, et sotsid on venelaste vastu.
Samal ajal saaksid Reformierakond ja IRL Eesti rahvuslastelt kiita otsusekindlate sammude astumise eest. Isegi kui see oli täiesti mõttetu, sest Kõlvart oleks võitnud nii või teisiti.
Ma riskin isegi selle artikli kirjutamisega, kuna pärast poliitikasse minemist olen vältinud erakonnapoliitiliste artiklite kirjutamist.
Aga see oli õige otsus, demokraatlik otsus, mille langetas demokraatlik erakond. Ühtlasi oli see otsus, mis langetati tõsiasju ja nende taga seisvat isikut vaagides. Ma olen üsna kindel, et Kõlvart ei arutanud neid teemasid IRLi ja Reformierakonna liikmetega.
IRL on rahvusliku aate eest võitlemisest suure asja teinud. Neil õnnestus isegi panna Kesklinna halduskogu umbusaldushääletust toetama, ehkki see ei kuulu üldse halduskogu pädevusse.
Aga kui IRL tõepoolest hoiab kõigel silma peal, siis kus nad ometi seekord olid? Sest kui kätte jõudis aeg hääletada, oli pool IRLi fraktsioonist puudu.
Nad olid kas vihased, et Reformierakond võtab kogu au endale, või ei suutnud juhtkond liikmeid distsiplineerida või olid nad lihtsalt ükskõiksed. Lõpptulemust ei mõjutanud see mõistagi mitte kuidagi, küll aga näitab, et IRL pole päris selline, nagu nad ennast näidata tahavad.
Meie olime kohal ja hääletasime Kõlvarti vastu läbimõeldud põhjustel. Sotsid ei ole tuulelipp, me oleme kindel kui kalju ja selleks kaljuks on partei liikmed. Ma tean seda, sest ma olen üks neist.