Juhan Kivirähk: kuidas muuta Eesti poliitika targemaks ja usaldusväärsemaks

Juhan Kivirähk Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Lisaks olemasolevatele teaduslikele institutsioonidele ja sõltumatutele mõttekeskustele oleks meile vaja ka poliitilisi mõttekodasid, pakub sotsioloog Juhan Kivirähk.
 

Ehkki Ühtse Eesti suurkogul jäi uus erakond sündimata, tõestas NO99 lavastus, et nišš uue partei loomiseks on tegelikult olemas. Kui lavastaja tahtel oleks saalis toimunud hääletuse tulemusel valitud erakonna juhiks Allar Jõks, olnuks ühinejaid nagu murdu.

Siiski ei pakkunud teater tuge uute erakondade loomise ideele, vaid kutsus hoopis üles vabade inimestena vabal maal oma poliitiline masinavärk mõistlikumalt toimima panna.

Paljude parteide ajutrustid murravad aasta enne riigikogu valimisi pead: mida ikkagi ootavad need valijad, kellel praegu kindlat eelistust pole ning kes oleksid valmis hääletama alternatiivsete valikute poolt?

Tõenäoliselt ei ole siin küsimus mõnes meie elu konkreetses kitsaskohas – sotsiaalpoliitikas, haldusreformis või tööpuuduses –, millest jagusaamiseks kõlavaid lubadusi jagada. Arvan, et küllalt täpse diagnoosi pani Jaak Allik, kui ta eelmisel sügisel kirjutas: «Haritumal ja oma peaga mõtleval osal valijaskonnast on Eesti demokraatia hetkeseisust kõrini.» («Kolmas võimalus», PM 26.10.2009)

Muidugi tuleb valimiskampaanias pakkuda lahendusi ka meie ühiskonnaelu teravamatele valupunktidele. Ent eelkõige ootab valija vastust küsimusele, kuidas saada üle võõrandumisest ning jõuda senisest targema ja usaldusväärsema poliitikani.

Üks selle kümnendi algul tehtud küsitlus näitas, et Eesti valija peab oluliseks poliitiku pädevust kolmes põhilises valdkonnas: õigus- ja majandusküsimustes ning ühiskonna probleemide tundmises.

Ehkki riigikogu liikmete sekka satub kahtlemata ühe või teise ala häid asjatundjaid, on raske leida inimest, kes tunneks ennast ühtviisi kindlalt kõigis kolmes valdkonnas.

Küllap ei peagi tundma, sest poliitika on meeskonnatöö ning fraktsioonides eksisteerib tööjaotus. Ent hääletama peab ikkagi iga saadik oma veendumuste ja südametunnistuse järgi. Kuidas ennast kõige vajalikuga kursis hoida?

Kui Eestis üldiselt kurdetakse liiga õhukese riigi üle, siis õhuke on meie riik ka parlamendi tugistruktuuride koha pealt. Mõne aja eest oli küll õhus kavatsus, et iga riigikogu liige peaks saama endale palgata ühe nõuniku, kuid majanduslike võimaluste kahanedes jäi seegi plaan soiku.

Tegelikult hea, et soiku jäi. Sest praeguses poliitilises kultuuris valitsevate arusaamade kohaselt peab nõunik tingimata olema nõustatavast rumalam, mitte targem. Enamasti kasutataksegi ju nõunikke ära pelgalt parteiliste ametikohtadena ehk nn juhtmetena.

Et aga riigikogu liikmetele spetsialistide nõu siiski marjaks ära kulub, sellest andis kinnitust mõne aja eest aset leidnud Eesti inimarengu aruande (EIA) avalik arutelu.
Ühelt poolt on rõõm tõdeda, et sotsiaalteadlaste tööd sedavõrd oluliseks peetakse, et see suudab mõjutada riigi poliitilisi valikuid.

Teiselt poolt jättis riigikogus toimunud arutelu tahes-tahtmata mulje, et see oli üks väheseid kordi, mil parlamendi liikmed ühiskonnas toimuvate protsesside süvaanalüüsiga kokku puutuvad.

Tegelikult peaks riigikogu liikmetele kaasa tundma, et nad on sattunud seisu, kus neil otsuste tegemiseks informeeritust ja ühiskonnatundmist napib. Lahendus ei ole siin EIA-laadsete kogumike senisest arvukamas produtseerimises (ehkki ka see tuleks kindlasti kasuks).

Valitsuse kummitempli rollist vabanemiseks ja Eesti tulevikku kujundavate strateegiliste otsuste tegemiseks oleks vaja anda parlamendile täiendavat jõudu teadmistele tugineva poliitilise sisendi näol.

Mõned poliitikud heitsid ju EIA-le ette, et selles pole konkreetseid ettepanekuid olukorra parandamiseks. Aga neid ei pidanudki olema. Küll aga võiks teadlaste analüüside ja arengustrateegiate ning poliitiliste otsustajate vahel olla vahelüli – selline, mis ühiskonnaelu probleemide teaduslikult neutraalse kirjelduse poliitilise ideoloogia vaatenurgast läbi analüüsib ning lahendusi pakub.

Ootus leida meie probleemidele lahendusi otse ühiskonna sotsiaalteaduslikust analüüsist tugineb väärale eeldusele, nagu oleks probleemidele olemas üks ja ainuõige teaduslik lahendus.

Ühiskonnaelu on olemuselt huvidepõhine ning siin ei ole kõige parem lahendus leitav mitte sarnaselt teoreemi tõestamisega matemaatikas, vaid see asub erinevate huvide vahel saavutatava kokkuleppe tasakaalupunktis.

Arvan, et lisaks olemasolevatele teaduslikele institutsioonidele ja sõltumatutele mõttekeskustele (nagu näiteks poliitikauuringute keskus Praxis) oleks meile vaja ka poliitilisi mõttekodasid, mis toimiksid ühiskonna teadusliku analüüsi mõtestajatena läbi parteiideoloogia.

Erakondadele antud riigitoetus ei tohiks kuluda mõõdutundetule enesekiitusele poliitreklaamides, vaid peaks soodustama erakonna ridades tehtavat süvitsi minevat mõttetööd. Näiteks Saksamaal on Konrad Adenaueri, Friedrich Naumanni ja Fiedrich Eberti fond palju teinud vastavalt kristlik-demokraatliku, liberaalse ja sotsiaaldemokraatliku mõtte edendamiseks ning on kaasa aidanud ka Eesti poliitilise kultuuri arengule.

Mingil kujul on ju erakondade ajutrustid praegugi olemas, ent nad tegelevad valede asjadega – ühiskonna analüüsi asemel on nende põhimureks see, kuidas rahastada kampaaniaid ja mõjutada valijaid.

Poliitiliste mõttekodade loomise toetuseks võib tuua ka teise argumendi. Nimelt õigustavad erakonnad üleriigiliste nimekirjade kaudu imeväikese häältesaagiga poliitikute riigikokku valimist sellega, et parlamenti on atraktiivsete häältemagnetite kõrval vaja ka usinaid töötegijaid. Suurem osa erakondadele vajalikust tööst ühiskonnas toimuvate protsesside ja seaduseprojektide analüüsil võiks aga valmida just erakondlikus mõttekojas.

Praegu pakub ju pea ainsa võimaluse aktiivselt poliitikas osaleda kuulumine mõnda valitavasse esinduskokku. Kindlasti oleks aga mitmetest erakonnaliikmetest hoopis enam kasu mõttetegevuses, mille resultaate saaksid esinduskogudes tegutsevad poliitikud kasutada.

See tugevdaks kindlasti ka avaliku poliitilise debati sisukust ning teeks valijate (aga tõenäoliselt ka partei liikmete endi) jaoks selgemaks erakondade maailmavaatelised alusseisukohad.

Meil oleks aeg leppida sellega, et poliitikas ei tegutse ainult inglid. Poliitikas osalemise motivaatoriks ei ole üksnes kõrged ideaalid ja missioonitunne, vaid ka poliitikute auahnus ning omakasu.

Pole mõtet püüda vabaneda selliste «negatiivsete» omadustega poliitikasse pürgijatest, vaid luua reeglite ja protseduuride süsteem, mille puhul inimlike nõrkuste mõju otsustusprotsessidele oleks valijate poolt ohjatud ja kontrollitav.

Mõne aja eest tegi tuntud juhtimisekspert Tõive Kivikas ettepaneku, et poliitikud peaksid kehtestama oma moraalikoodeksi. Ehkki vastuvaidlejaid palju ei olnudki, ei saanud sellest ometi asja.

NO99 Ühtse Eesti aktsioon pakkus välja Kivikasega mõneti sarnase «null-punkti manifesti» idee. Selle kohaselt tuleks tõmmata mineviku ja tuleviku vahele joon, millest edaspidi tehakse poliitikat ausalt ja eetiliselt. Ent nagu teame, oli tegu vaid teatriga.

Pelgalt aususe deklareerimisest ei ole poliitika praeguste hädade ravimisel suuremat abi. Ilusaid manifeste on valimiste eel varemgi heaks kiidetud. Eesti kodanikuühendused on mitmel korral pakkunud erakondadele valimiste eel välja hea tava reeglid ja enamik poliitilistest jõududest on neile ka alla kirjutanud.

Valimiskampaaniad aga muutuvad sellegipoolest üha sisutumaks ja ebaeetilisemaks. Manifestidel ja eetikakoodeksitel on jõudu vaid siis, kui eksisteerib jõud, mis kirja pandud reeglite täitmist kontrollib.

Kõrgemaks kohtunikuks, kes poliitiliste mängureeglite täitmist jälgiks ning eksijatele vigu vilistaks, ei saa olla poliitikud ise, seda peavad tegema valijad. Ent igal üksikul valijal on väga raske kontrollida, mida erakonnad oma igapäevase propaganda varjus tegelikult teevad.

Muidugi peaks seda ülesannet idee järgi täitma ju ajakirjandus. Paraku nõuab niisugune kontroll rohkem aega ja inimesi kui ajakirjandusel kasutada on. Ning pealegi on ka ajakirjandusel ärihuvid ja kahjuks mõnikord ka korporatiivne seotus poliitiliste ringkondadega.

Võimu tegevust kontrollib ka opositsioon, aga valitseva poliitilise kultuuri tingimustes ei saa vastasrinna kriitikat kahjuks enamasti tõe pähe võtta.

Valijate teadlikkust tõstva ja poliitikute tegevust kontrolliva institutsiooni näitena võiks tuua Slovakkias tegutseva vabaühenduse Fair Play Alliance (http://www.fair-play.sk), mis on seadnud oma eesmärgiks tegutseda survegrupina eetilise, läbipaistva, professionaalse ja efektiivse avaliku sektori tegevuse ja poliitilise esindatuse nimel.

Selleks kogutakse ja avalikustatakse informatsiooni, mis näitab poliitiliste otsuste seotust ettevõtete omanikeringi või nõukogudesse kuuluvate poliitikute huvidega. Poliitikute ja eraettevõtjate kuulumisest riigi äriühingute nõukogudesse ning sellega seotud huvide konfliktidest on viimasel ajal juttu olnud ka Postimehes.

Loomulikult oleks hea, kui selliseid demokraatia valvekoeri kujutavaid organisatsioone tekiks rohkem kui üks ning lisaks ausa mängu reeglite järgimisele oleks rohkem vaja ka üldise valijateavituse ja kodanikuharidusega tegelevaid ühendusi.

Tegelikult peaksid riigi poliitilise elu jälgimisega senisest enam tegelema kõik kodanikuühiskonna organisatsioonid, hoides silma peal oma valdkonnas toimuval ning sekkuma, kus vaja.

Võõrandumine on objektiivne ühiskondlik protsess, mis inimtegevuse käigus paratamatult tekib. Ent selle paratamatuse kahjulikke mõjusid saab kontrollida ja vähendada.

Võõrandumise ohjamiseks ja demokraatia tugevdamiseks oleks vaja nii poliitika teadmistepõhisuse suurendamist erakondlike mõttekodade algatamise teel kui ka valijatepoolse kontrolli ja järelevalve tugevdamist kodanikuühenduste kaudu.