Kairit Henno: üksikvanem ei ole Eesti üle uhke

Kairit Henno Foto: Erakogu

Euroopa Parlament on vaaginud üksikvanemate olukorda ning osutab oma raportis paljudele võimalikele leevendus­meetmetele, kirjutab üksikema Kairit Henno. Enamikku neist ei ole aga Eestis rakendatud.

Statistika järgi moodustavad üksikvanemaga leibkonnad kõigist Eesti lastega leibkondadest viiendiku. Eesti 236 300 lapsest kasvab üksikvanemaga peredes 49 700, neist 21 600 on üksikvanema (93 protsendil juhtudest ema) ainsad lapsed. Samas suurusjärgus – viiendik – on Eestis statistika järgi ka suhtelises või absoluutses vaesuses elavaid lapsi.

Üksikvanemaks olemise kohta on ühiskonnas levinud hulk müüte. Tavaline on arvamus, et enamik üksikvanemaid on lõdva püksikummiga ja napi haridusega noored naised. Statistika seda eelarvamust ei toeta – kogu Euroopa Liidus kasvab kõrgharidusega ja vanemaealiste naiste osakaal üksikvanemate hulgas.

Tüüpiline üksikvanem on pigem haritud naine hilistes 30ndates või 40ndates eluaastates, kelle juurest abikaasa või elukaaslane on lahkunud. Ühiskonna trendide tõttu (naiste kõrgem haridustase ja pühendumus karjäärile, isakandidaatide kehvenev kvaliteet ja nappus) leidub üha enam neidki naisi, kes on otsustanud lapse teadlikult saada vallalisena (registreerimata kooselus, kokkulepitud eostaja või anonüümse doonori abiga). Need on ühiskonna suundumused ja lapsevanemate valikud. Mis tuleneb sellest lastele?

Üksikvanemad on majandusliku toimetuleku mõttes haavatavamas olukorras kui kahe vanemaga pered, isegi kui lapsi on ainult üks, veel enam aga siis, kui lapsi on mitu. Sellele osutab perede majandusliku toimetuleku statistika, sellest räägib naiste ja meeste palgalõhe ning naiste märgatav ülekaal üksikvanemate hulgas, sellest räägib poliitikute suu.

Kahjuks ei ole juttudest kaugemale jõutud ning toimetulekuraskustes perede seas domineerivad endiselt just üksikvanemaga lastega pered. Jääda üksikvanema kasvatada tähendab Eesti lastele kiiret langemist suhtelisse või absoluutsesse vaesusse.

Jätame siin kõrvale vaidlused selle üle, et oma otsuste tagajärgi tuleb ise kanda ja lapsi ei sünnitata riigile. Ka tugevaim paar võib lahku minna, toredaimgi lapsevanem ühtäkki osutuda mölakaks, nii et üksikvanema staatuse eest ei ole keegi kaitstud. Last saada on tugev bioloogiline tung ja ammu oleks aeg hoiduda hukka mõistmast neidki naisi, kes bioloogilise kella tiksudes teevad teadliku otsuse saada emaks vallalisena.

Kas vanemate tehtud otsuste eest peavad siis tõesti maksma lapsed äärmusjuhtudel oma tühja kõhu, katmata ihu, arendamata jäänud annete, juba eos kärbuma jäänud eludega?

Euroopa Parlament on seda küsimust vaaginud ning osutab oma raportis (väga kasulik ja huvitav lugemine!) paljudele võimalikele leevendusmeetmetele. Enamikku neist ei ole Eestis rakendatud. Meie võimulolevate parempoolsete jõhker põhimõte on: võta särk sellelt, kellel pole nööpigi!

Tagasi on võetud mõned väiksedki toetusabinõud, näiteks tulumaksuvabastus esimese lapse pealt. Rahvastikupoliitilisest seisukohast võib küll osutuda õigeks, et alles alates pere teisest lapsest saab deklareerida ühe tulumaksuvaba miinimumi lisaks, kuid sellega on eriti ja äärmiselt ebaõiglase löögi alla seatud 22 000 ainulapselist üksikvanemat – nemad maksavad makse kogu karmuses hoolimata sellest, et ühe inimese tihti napist sissetulekust tuleb neil peredel katta nii elamispinna kui ka muud kulud.

Kahe leivateenijaga peredes on kulud paremini hajutatud. Seega, tagasi tulumaksuvabastus ka esimese lapse pealt, eriti üksikvanemate puhul!

Alates kolmest lapsest loetakse pere paljulapseliseks ja sissetulekut tõendamata on selline pere õigustatud saama Eesti tingimustes üsna märkimisväärset lastetoetust. Ühe või kahe lapsega üksikvanem peab käima kohaliku omavalitsuse ametniku juures oma süvavaesust tõestamas, et saada üheksa euro suurune vajaduspõhine peretoetus.

Kui statistika näitab, et kõige haavatavamas majanduslikus olukorras on just üksikvanemaga pered ja paljulapselised pered, miks on esimesed välja jäetud tuntavast leevendusmeetmest ehk lastetoetuse märgatavast ja automaatselt neile laienevast kõrgendusest? Üksikvanema lapse 19-eurone toetus on kümme aastat püsinud muutumatuna, ehkki elukallidus tõuseb pidevalt.

Meil ei ole ka lasteaiakohtade eelisjärjekorda üksikvanematele, üksikvanemapere eluasemetoetusi või muid Euroopas rakendatavaid toetusmeetmeid üksikvanemaperede toimetuleku kindlustamiseks, tööturul võrdse osaluse tagamiseks.

Kehtib jõhker põhimõte: oma viga, kui toime ei tule, virise vähem ja püüa paremini. Kuidas aga püüda näiteks sissetuleku parandamiseks mitmel kohal või pika graafikuga töötada järelevalvet vajava ja pidevalt haige sõimelapse kõrvalt? Või kuidas üldse minna tööle, kui kasvatad last üksi ja lasteaiakohta pole, puudub tugivõrgustik ning lapsehoidja palkamist ei võimalda madal töötasu? Või kui ei jaksa turuhinnaga üürida korterit, laenu saamisest ja oma kodu soetamisest rääkimata?

Kannatajateks on aga lapsed. Nemad ei vali, kas nende ema elab isaga koos või lahus, või on ema vägistamisohvrina otsustanud lapse ellu jätta, või on teadlikult saanud lapse vallalisena kokkuleppel eostajaga, üheöösuhtest või anonüümse doonori abiga. Nemad tahavad lihtsalt lapsed olla ja kasvada turvalises ning toetavas keskkonnas, kus kõigile on tagatud võrdsed võimalused arenguks.

Äkki alustaks Euroopa Parlamendi analüüsi valgel mõnede seal pakutud abinõude rakendamisest? Tartus läinud aasta lõpus aset leidnud juhtum, kus ema süütas enda ja oma väikelapse, ja läinud suvel Lätis koos oma kahe lapsega jõkke hüpanud ema tegu osutavad, mis saab, kui lapsevanem murdub.