Ühtne Eesti: poliitilisest kirjaoskamatusest

Kristiina Ojuland teatas neljapäeval, et loodava partei nimeks saab Ühtne Eesti. NO99 teatrile see idee aga ei meeldi. Foto: Urmas Nemvalts

Eero Epner põhjendab No99 kodulehel, miks nad ei saanud lubada Kristiina Ojulandil «Ühtse Eesti» nime kaaperdamist.

Esmalt farss, siis tragöödia

Erakonnad on varemgi proovinud ennast soojendada «Ühtse Eesti» valguses. Edgar Savisaar arvas, et «Ühtne Eesti» on suunatud parempoolsete vastu. Parempoolsed rõõmustasid, et Savisaar pikalt saadeti. Nad on meid kiitnud, nad on meid laitnud, nad on kraapinud meie ukse taga, kutsudes meid erakonda või paludes meil lavastada neile suurkogusid. Nüüd lõpuks, keset sügavat talveõhtut haarasid aga Kaberneeme luksusrestorani kogunenud lihtinimesed, kes tahavad etableerunud poliitikat muuta, meie nime kaenlasse ning jooksid sellega pimedusse. Äkki tahate logot ka, hüüdsime neile järele, kuid nad olid juba kadunud. Saime aru, et on mitmeid meie jaoks ilmselgeid põhjusi, miks me ei saa «Ühtse Eesti» nime kaaperdamist lubada. Ja kuigi antud juhul on tegemist pigem anekdoodiga, isegi farsiga, siis olgu öeldud mõned sõnad. Sest kunagi tea, mis nurga taga ootab meid mõni tõeline tragöödia.
 
Eetiline põhjus. «Ühtse Eesti» nimega pandi putku neljapäeva õhtul. Me ei teadnud sellest midagi. Lugesime uudist internetist. Reede hommikul helistas meile Kristiina Ojuland ja ütles, et kahjuks läks eelmisel õhtul olemine restos nii hilja peale, et ta ei tahtnud enam helistama hakata. Tõesti. Hädaolukordi kommunikatsioonis esineb. Vahel saab internet täis. Vahel öeldakse «jobu» kohas, kus seda ei tohiks. Vahel maksad kellegi liikmemaksu ja vastutasuks palud vaid enda poolt hääletada, ja kohe peetakse seda häälte ostmiseks. Oleks Ojuland oodanud kaheksa-üheksa tundi, oleks olnud juba uus hommik ning helistamisaeg igati kombekas. Samas mõistame kiirustamist. Vaatasime kalendrit. Valimised on ju kõigest veidi rohkem kui aasta pärast.

Äritegemine. Nii Ojuland kui ka Postimehe peatoimetaja Sulev Vedler on öelnud, et ei maksa pilli lõhki ajada: «Ühtse Eesti» nime all ei hakata tegema äri, vaid poliitikat. Hmm. Kuid tehakse ju just nimelt äri – äri sümboolse kapitaliga. Teatri ja tema paljude vabatahtlikult tegutsenud aitajate ühine pingutus on esimene sissemakse, millega hakatakse kasvatama uue erakonna sümboolset kapitali, et see veidi rohkem kui aasta pärast valimistel häälte vastu vahetada. Nimi «Ühtne Eesti» on kapital, mille eest tahetakse osta kohad riigikogus. See on poliitiline äri.

Populaarsus. Kristiina Ojuland põhjendas reedeses Kuku raadio saates «Ühtse Eesti» nime valimist mitu korda sellega, et see oli meeldinud «ju nii paljudele». Üks tema kaastöötajaid lisas telefonivestluses: «See on ju väga hea nimi». You're damn right, nagu öeldakse. See nimi meeldibki paljudele. See ongi väga hea nimi. Aitäh, Daniel Vaarik. Ja siin uuele erakonnale veel mõned väga head nimed, mis meeldivad paljudele. Coca-Cola. Nelson Mandela. Kirde sai. Miks mitte võtta mõni nendest? Või kui lavastuste nimed sobivad paremini, siis pakume oma repertuaarist nime, mis näib sobivat kõige paremini – «Totu kuul».

Ühtne Venemaa. «Ühtse Eesti» nime otsene eeskuju oli «Ühtne Venemaa». See polnud naljaviide. «Ühtne Eesti» nimi sümboliseeris samasugust võimujanu, teisitimõtlemise mahasurumist ja agressiivsust nagu «Ühtne Venemaa». Enamik Eesti inimesi teab, mida «Ühtne Venemaa» tähendab. Et endine välisminister ja praegune Euroopa Parlamendi saadik seda ei tea, paneb imestama. Veelgi rohkem paneks imestama ainult see, kui ta teaks.

Ühtne. «Ühtne Eesti» nimi on vägivaldne. Temasse on programmeeritud sümboolne vägivald kõigi suhtes, kes ei ole «ühtsed» – aga ühtsed saab olla ainult siis, kui ollakse ühtsed «Ühtse Eestiga». Kes tahab olla mitteühtne ehk eristuda, see muutub «Ühtse Eesti» silmis paariaks. Jah. «Ühtne Eesti» nimi on fašistlik. Nii et: tulge mõistusele.

Fiktsioon. Tuletagem meelde veel ühe nüansi. Ja nimelt: «Ühtne Eesti» ei olnud partei. Ta tegi näo, nagu ta tahaks olla erakond. Tegelikult oli see fiktsioon. Mäng. Poliitline umbluu. Kas uued tulijad soovivad olla sama? Või soovivad olla – nagu Ojuland täna väljendas – need, kes midagi ka «reaalselt» ära teevad? Need, kes oleksid justkui meie ettevõtmise jätkajad päriselus. Meie olime tunglatoojad, nemad võtavad tõrviku ja süütavad senised poliitelu alused. (Diskussioon selle üle, kas ka kunstisündmusel saab olla tagajärgi «päriselus» (mille tõestuseks on Ojulandi enda tegevus), polegi siinkohal oluline.)

Kuid see tõlgendus on jabur. Uus erakond ei saa kuidagi jätkata seda, mida «Ühtne Eesti» alustas. Miks? Sest nad esindavad kahes väga olulises aspektis seda, mille vastu «Ühtne Eesti» oligi suunatud.

Uus tulija. «Ühtne Eesti» ütles Tiit Ojasoo suurkogu lõpukõnes selgelt: ärge oodake alati uusi tulijaid. Ärge usaldage oma häält neile, kes väidavad, et on «uued» ja seega vabad kõigi vanade olijate puudustest, puhastades lööktöö korras Eesti poliitika sinnakogunenud sõnnikust.

Kaberneeme sektsioon eesotsas pikaaegse Reformierakonna tipp-poliitikuga on pidevalt rõhutanud aga just seda: et nemad on «uued tulijad», sõnnikupuhastajad, teistsugused. Tõeline «Ühtne Eesti» ütleks siinkohal: ärge uskuge neid.

Erakondlikkus. Mõned aastad tagasi olid «Kolmeraudse» saatesse kutsutud Kristiina Ojuland (siis veel Reformierakond) ja Tarmo Jüristo. Nad rääkisid, misasi poliitika on. Kõigile rubriigi «Vana kuld» austajatele soovitame saade uuesti üle vaadata.

Vestlusteemaks oli Occupy Wall Streeti liikumine. Tänases kontekstis ei tundu aga kõige olulisemad mitte Ojulandi seisukohad rahvaalgatusliku OWS suhtes (näiteks «Keegi peab ju selle taga olema!» või «Ma ei ole näinud ühtegi selget poliitilist sõnumit») – tõsi, uue erakonna soov mõjuda samasuguse rohujuure-algatusena nagu OWS, sunnib sääraste tsitaatide peale kulme kergitama –, vaid hoopis üks teine moment. Ja nimelt, päris saate lõpus (täpsemalt: 14.35) defineerib Ojuland poliitika. Ta ütleb: «Selge, et kui tahad muudatusi läbi viia, siis ei ole demokraatias teist viisi, kui minna valimistele ja saada rahva toetus.» Sama definitsiooni järgib ka Kaberneeme liikumine.

Milline oli «Ühtse Eesti» seisukoht säärase definitsiooni suhtes? See oli ja on: eitav. Nii ei ole. Meie arvates ei ole poliitika ainult see, mida tehakse erakondades ja parteides. Selleks, et osaleda poliitikas, ei pea asutama uut erakonda. On ka teisi võimalusi. «Inimesed organiseeruvad ise ja see ongi poliitika,» nagu ütleb samas saates Jüristo. Täpselt sama sõnumit kandis ka «Ühtne Eesti». Just sel põhjusel pole me mitte kordagi ja mitte mingil moel läinud kaasa arvukate kutsetega aidata asutada mõni uus erakond. Ei. Mitte mingil juhul. Me pole erakondade vastu. Lihtsalt «Ühtne Eesti» sõnum oli: tehkem poliitikat ja võtkem vastutus ka väljaspool erakondi. Ja seetõttu ei saa ükski erakond «jätkata reaalsuses» seda, mille vastu meie samamoodi reaalselt seisime.

E.E.