Edward Lucas: küsimus on Euroopa julgeolekus

Briti mõjuka majandusväljaande Economist ajakirjanik Edward Lucas. Foto: www.edwardlucas.com

Kremlis eeldati, et Euroopa on liiga tüdinud ja lõhestunud ega suuda kuigi hästi kaitsta oma huve ja väärtusi Ukrainas. Meie käitumine näitab, et Kremlil on õigus, kirjutab Economisti ajakirjanik Edward Lucas.

Euroopa poliitikud peavad praegu alla neelama oma nurjunud Ukraina-poliitika mõrud viljad. Kuue kuu eest peeti kõiki, kes ütlesid, et Janukovõtši režiim läheb lahingumoonaga protestijate vastu, paanikakülvajaks. Nüüd on see ühe Euroopa pealinna tänavatel tõelisus.

Stsenaariumid ei ennusta midagi head. Viigiseis, mis vaid mõne päeva eest tundunuks hirmus suure läbikukkumisena, on praegu parim kõigist halbadest valikutest. Võib-olla leiavad võimud, et ei suuda protestijaid purustada, ning tõmbuvad tagasi, mis tooks kaasa kuid kestvad pinged, närvilisuse ja ebakindluse. Kuid mulle tundub, et usutavamad stsenaariumid nii ilusad ei ole.

Mõne nädala eest väitis mulle üks Euroopa tipp-poliitikuid, et Janukovõtš on sõlminud Putiniga kokkuleppe. Selle elemendid on odav gaas, soodustingimustega laenud ja lubadus ühineda Euraasia Liiduga. Ma sain sellele kinnituse teisestki allikast ja säutsatasin sellest Twitteris – mis tõi kaasa uskumatu kriitikatormi, milles mind süüdistati vastutustundetuses.

Gaasi ja laenude asjus selgus, et asi nii oligi. Lubadus ühineda 2015. aastal Euraasia Liiduga tundub ain­a tõenäolisem. Kuid kokkuleppes olnud veel üks element, millele sain kinnituse ainult ühest allikast ja millest ma seepärast ei rääkinud. Selleks olevat olnud Putini soov, et Janukovõtš kastaks käed verre. Ainult Ukraina ning Euroopa ja Ameerika vahele lepitamatut lõhet lüües saaks Kreml olla kindel, et Kiievi satraap sörgib kuulekalt sabas.

Sel ajal arvasin, et see pole eriti usutav. Janukovõtšil polnud vajadust meeleavaldajate vastu jõudu kasutada. Viimastel puudus selgelt kriitiline mass tema poliitika blokeerimiseks, rääkimata juba kukutamisest. Neid oli liiga vähe ja nad olid geograafiliselt väga piiratud. Lääne vaatlejad jätsid üllatava muretusega peaaegu tähele panemata Vabaduspartei (Svoboda) osalemise opositsiooni ridades.

Kuid paljude ukrainlaste silmis jätsid paremäärmuslased oma jälje kogu vastasrinnale. Opositsioonilised meeleavaldajad ei saavutanud maa idaosas samasugust mõju, nagu oli 2004.–2005. aasta revolutsiooni ajal saavutanud oranž leer. Et vähegi võidule loota, oli seda aga vaja isegi ületada.

Niisiis olnuks Janukovõtši mõistuspärane (ja usutav) reageering lasta Maidanil tühjaks visiseda ja vastasrinnal lõhestuda, millele oleksid kaasa aidanud pehmemad repressioonid. Jõu kasutamine oleks valikuid vähendanud: Putini pakkumine Sotšis võis teda ju veenda, aga kindlasti ei taha ta lõpetada Valgevene presidendi Aljaksandr Lukašenka moodi, kes peab alandusega taluma oma riigi täielikku majanduslikku sõltumist Venemaast.

Nüüdseks tean, et eksisin. Janukovõtš kastis käed verre. ELil ja Ameerikal on seda tegelikult võimatu andestada ja unustada. Talle on jäänud veel vaid üks valik: Kremli pakutu. Nii Ukraina kui ka ülejäänud Euroopa murravad ent pead, kuhu see viib.

Kõik võimalikud stsenaariumid tõotavad halba. Üks võimalus on, et protestijate mahasurumine lõpeb edukalt. Ukrainast saab uus Valgevene, mille vastasrind on demoraliseerunud ja marginaalne, suutes küll lokulauda taguda Strasbourgis, Brüsselis ja Washingtonis, aga olles kodumaisest poliitikast täielikult eemale tõrjutud. Viimase kümne aasta saavutused haihtuksid. Vastselt vastu võetud repressiivseid seadusi kasutataks täiel määral nii avaliku protesti kui ka sõltumatu ajakirjanduse, kodanikuühiskonna ja muude institutsioonide vastu.

Üks sihtmärk oleks kõrgharidus: hüvasti, Lvivi Ukraina katoliiklik ülikool, üks suurepärasemaid omalaadseid asutusi kogu piirkonnas. Lääneriikide külalistele kehtestataks taas jäik viisarežiim. Kõikvõimalik välismaaga seotud ja välismaalt toetust saav tegevus keelataks või tõkestataks.

See ei pruugi olla veel kõik. Ukraina võib liituda Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooniga, mis on Kremli vastus NATO-le. Venemaa ja Valgevene palju naerdud sõjaline integratsioon on osutunud märkimisväärselt edukaks (tasub vaid tähele panna õppuste «Zapad-09» ja «Zapad-13» tohutut erinevust). Kui Kiievi režiim läheb välja sõjalisele ja julgeolekuintegratsioonile Venemaaga, võib Kesk-Euroo­pa hakata tajuma seda, mida Baltimaad on tajunud juba aastaid: verdtarretavat julgeolekuohtu.

Euroopa sümboolne lüüasaamine Ukrainas ja mujal muudab raskeks säilitada isegi Gruusia suunitlust Euroopale. Me ei saa nõuda väikestelt, vaestelt ja nõrkadelt riikidelt, et nad oleksid valmis riskima oluliselt rohkem kui meie ise. Kui Kreml haarab edukalt Ukraina oma embusse, on kõige hullem see, et nii läheb Venemaa poliitika Kesk-Euroopas, Baltimaades ja Lääne-Balkanil palju enesekindlamaks. Utoopiline? Võimalik. Kuid viimaste aastate sündmused näitavad, et Venemaa eesmärkide ja võimete tähelepanuta jätmine ei ole tark talitamisviis.

Kui eduka mahasurumise väljavaade on hirmutav, siis veel hullemad oleksid ebaeduka mahasurumise tagajärjed. Kui Kiievi režiimil kogu tahtmisest hoolimata ei õnnestu oma tahet Lääne-Ukrainale peale suruda, võib otse ELi piiril tekkida kodusõjalaadne olukord. See ei tähenda mitte ainult suuri inimkannatusi (ja suurt hulka põgenikke), vaid ka majanduse segilöömist ja tõsist ohtu, et see tõmbab kaasa kõrvalseisjaidki.

Mis juhtuks, kui keegi – olgu siis näiteks tõeline või kattevarjuks loodud rahvuslike sisside jõuk – ründab mõnda idast läände kulgevat nafta- või gaasijuhet? Mis juhtub, kui rünnatakse Krimmis elavaid venelasi? Pole raske ette kujutada, kuidas Kreml nõuab, et Venemaa väed peaksid asuma korda taastama (ja vähemalt sama kerge on ette kujutada, kuidas Janukovõtši režiim võtab «abipakkumise» vastu).

Oleks asjatu loota, et mis tahes konflikt oleks selgepiiriline. Millist poolt peaks Euroopa näiteks toetama Svoboda (või veel radikaalsemate rühmituste) tõsimeelsete skinhead’ide ning režiimile alluva miilitsa eriüksuslaste kokkupõrkes? Hõlpus on kujutleda, millise naudinguga kasutavad Kremli propagandistid ära võimalust näidata ELi Galiitsia SS-laste uhkete järeltulijate kaitsjana.

Kui mahasurumine nurjub, võib ohtu sattuda Ukraina territoriaalne terviklikkus. Maailmajaos, kus on kombeks arvata, et piiriküsimused on ammu lahendatud, tooks see kaasa terve hulga ebameeldivaid ja hirmutavaid tulevikuvõimalusi.

Oleks armas mõelda, et Euroopa on neid ohte mõistnud ja annab endast kõik, et neid vältida. Mina seda ei näe. Poliitikute ja diplomaatide esmaülesanne on Genfis peetavate Süüria rahukõneluste õnnestumine. See nõuab Venemaa abi. Soov astuda vastu Kremlile (mis, nagu ma olen näidanud, on mahasurumise tegelik algataja) ei ole kunagi olnud pisem. Samuti on ametisse astunud Saksamaa uus valitsus, mille välisminister on kokku laulatatud mõttega, et lahendus on dialoog Venemaaga, mitte vastasseis.

Mõned, näiteks Venemaa erivolinik Gernot Erler, arvavad koguni, et Ida-Euroopa probleemide lahendus peitub Venemaa kaasamises arutellu piirkonna tuleviku üle.

Veel ühe probleemi tekitab nõndanimetatud Ukraina-tüdimus. Kõikvõimalikku karva ukrainlased on Euroopa kannatuse viimastel aastatel rohkem kui tõsiselt proovile pannud. Meeleavaldajad on vähemalt osaliselt fotogeenilised ja inspireerivad, aga nende juhid pole seda mitte. Vähe leiab Euroopas välisministreid, kes tahaksid raisata poliitilist kapitali sellele, et nõuda kodumaal valitsuselt samme abistamaks riiki, mis ei ole jätnud kasutamata võimalust jätta talle pakutud võimalused kasutamata.

Selline mõttelaad on katastroofiliselt väär. Ukraina ei kao kuhugi ainult sellepärast, et see teema on masendav ja igav. Euroopa, kes ei suutnud saavutada triumfi nurisünnitatud idapartnerlusega, peab nüüd veel rohkem vaeva nägema, et ära hoida tõelist häda ja viletsust.

Häid valikuid pole. Kuid valikuid siiski on. Üks neist on avaldada survet režiimile selle nõrgima lüli, nimelt oligarhide kaudu. Nad on väga huvitatud sellest, et olla ka edaspidi rikkad, vabad ja läänega igati seotud. Viisakeeldude, rahapesu-uurimiste ja ostrakismi kombinatsioon viiks ruttu pärale sõnumi, et nad ei saa Ukraina tulevikku ainul­t oma kasuks maha mängida.

Sellega võiks siduda viisasanktsioonid nende suhtes, kes on olnud seotud jõhkruste ja veretöödega. Ühendriigid on õnneks juba näidanud sellise käitumise võimalikkust Magnitski seadusega, mis kehtestab sanktsioonid neile, kes olid seotud Magnitski surmaga ja 230 miljoni dollari suuruse pettusega, mille ta paljastas. Euroopa pole häbiväärselt suutnud samaga vastata. Aga see on ikka veel võimalik.

Vähem tõhus, aga siiski tulus meetod oleks riigimeeste avalikud sõnavõtud. Suurema osa sealse piirkonna valitsuste vaikimine on sama vapustav kui kurvastav. Ungari sõlmis äsja energeetikatehingu Venemaaga, Slovakkia kaalub sama. Tšehhimaal pole üldse valitsust. Poola on juba küllalt palju teinud ning Donald Tusk süüdistab oma välisministrit viimaste kuude ebameeldivate üllatuste pärast. Rohkem ta vaevalt soovib midagi teha.

Kuid ruumi jagub teistelegi. Parlamendisaadikutel on vabadus algatada uurimisi, esitada küsimusi ja üldse igat moodi tolmu üles keerutada. Ajakirjandus võib kindlustada veriste tegude põhjaliku kajastamise. Ülikoolid võivad pakkuda varjupaika tudengitele ja õppejõududele, kes on sattunud oma vaadete tõttu tagakiusamise ohvriks. Kodanikuühiskond võib sirutada käe oma ohtu sattunud partnerile Ukrainas. Kremlis kalkuleeriti, et Euroopa on liiga tüdinud ja lõhestunud ega suuda kuigi hästi kaitsta oma huve ja väärtusi idapartnerluse riikides. Meie käitumine sel nädalal näitab vaid, et Kremlil on õigus.