Tiina Jokinen: Kesk-Aafrika õnnetu õnnistus

Tiina Jokinen Foto: Erakogu

Maailmarändur Tiina Jokinen kirjutab, et Kesk-Aafrika Vabariigis avastati hiljuti lisaks traditsioonilisele teemandikaevandamisele suured uraani- ja naftavarud. Paralleeli võib tõmmata sündmustega Malis. Hetkeni, mil maa põhjaosas leiti uus suur kullasoon ja naftavarud, oli olukord seal suhteliselt rahumeelne.

elleks et saada vähegi ­aimu Aafrika südames asuva Kesk-Aafrika Vabariigi sündmustest, peaks tegelikult sooritama ekskursi Musta Mandri ajalukku, ja mitte ­ainult viimasesse aastasajasse. Traditsioonilises lääne ettekujutuses on Aafrika metsik kontinent, mida on alati asustanud tsiviliseerimata hõimud, kel pole kunagi olnud aimugi omariiklusest ega üldse mingist korrastatud ühiskonnast. Kõrgeim on ehk külakogukond ja selle pealikud. 16. sajandil hakkasid end ilmutama kangelaslikud maadeuurijad, kes haiguste, kiskjate, mürkmadude ja metslaste kiuste tõid siiakanti kultuuri – seda eriti religiooni ja arstiabi kujul. Vabandan kõigi nende ees, kel pilt Aafrika ajaloost eelkirjeldatust erineb.

Mõned faktid, mis eelneva lõiguga päriselt kokku ei lähe. 11.–16. sajandini laius Kongo jõe kallastelt Mosambiigi väinani Bantu Impeerium, mille arvatav pealinn asus tänapäevase Zimbabwe territooriumil ja mis on andnud isegi selle riigi praeguse nime – tegemist oli Suur-Zimbabwega. Olen selle varemeid oma silmaga näinud ja tuleb tunnistada, et vaatamata troopilisele kõikelagundavale kliimale on tegu väga korralike kiviehitiste jäänustega, mis mõneti meenutavad illustratsioone meie oma suurest piltidega piiblist.

Pole siis ime, et kui need varemed 19. sajandi lõpus avastati, olid hüpoteesid kuningas Saalomoni kaevandustest ja Seeba kuninganna templist kiired tekkima. Praeguseks on küll enam-vähem teadusliku tõestuse saanud asjaolu, et ehitise autoriteks olid siiski bantu päritolu meistrid, ehkki ei saa unustada, et ka Seeba kuninganna oli juhtumisi aafriklanna. Arheoloogilised andmed kinnitavad ka asjaolu, et Bantu Impeerium kauples ühelt poolt naaberriikidega oma mandril, teistelt poolt aga araablaste ja eurooplastega (eriti portugallastega) kuni hiinlaste ja indoneeslasteni välja.

Tänases mõistes laius too omaaegne suurriik praeguse Zimbabwe, Botswana, Mosambiigi ja osalt Sambia aladel. Musta Mandri lõunaosas arvatakse olevat üle 200 sellise linna jäänuse, millest me kooli ajalootundides midagi kuulnud pole. Vähe sellest, Rodeesia (Zimbabwe koloniaalne eelkäija) valitsus lausa keelas Suur-Zimbabwe varemete uurimise.

Üheks Bantu Impeeriumi naabermaaks oli Kongo Kuningriik, mille õitseaeg jääb ajavahemikku 16.–19. sajand, ent mille algus on teada juba 14. sajandist ja mis laius tänapäevase Kongo Vabariigi ja Kongo Demokraatliku Vabariigi ning Angola ja osalt Gaboni aladel. 15. sajandil külastas Kongo ülikute delegatsioon Portugali ning nende naastes võttis kuningas vastu ristiusu. Umbes samal ajal avas üks Euroopat väisanud Kongo ülik koju tagasi pöördudes kooli ning riigiusuks sai kristlus.

Põhja pool laiusid Ghana, Mali ja hiljem Songhai impeerium, mille kuulsaimaks säilinud arhitektuurimälestiseks on Timbuktu. Veelgi vanemad on peaaegu seletamatud jäänused kaljuseina rajatud linnast Dogonimaal.

Kirdes asetsesid Nuubia ja ­Etioopia keisririik. Ja loomulikult ei tasu ka unustada, et meile kõigile teadaolev Vana-Egiptuse kõrgkultuur on samuti Aafrika päritolu. Mainimata on veel Benini ja Ghana impeerium.

Kõik eelloetletud riigid olid jumala poolt õnnistatud rikkalike loodusvaradega, mida juba tol ajal osati hinnata: kuld, teemandid ja muud vääriskivid on alati ihaldusobjektideks olnud. Lisaks sellele olid aafriklased ka agarad inimkauplejad. Nimelt on orjakaubandus Mustal Mandril pea sama vana kui ühiskond, ent see pole alati nii julm olnud kui valgete kaupmeeste saabudes. Enne orjade eurooplastele müüki oli neil võimalik uuesti vabadeks meesteks saada, kui nad aga usinalt tööd tegid ja osavalt asja ajasid. Valgetele müüduna oli sel perspektiivil lõpp.

Valge mees, kes saabus Aafrika mandrile suuresti alles 18. sajandil, suutis aga kõik varasema suhteliselt lühikese ajaga pea peale keerata. Tulles küll ristimärgiga ja lubadusega paremale elule, olid tema tagamõtted ühesed – võtta, mis võtta annab. Ja võtta siin ju oli ning on tänini. Musta Mandri alt saab suhteliselt kerge vaevaga kätte peaaegu kogu Mendelejevi tabeli ja eriti magusad energiavarud nafta ja gaasi näol pealekauba.

Viimased on muidugi kaasaja teema, aga ettevalmistus sai tehtud eelmistel sajanditel. Selleks et neid rikkusi paremini ekspluateerida, oli mõistlik lüüa segi olemasolev kord ning ajada omavahel tülli kõik, kes varem enam-vähem rahulikult koos eksisteerisid. Nõnda ei ole tänapäeva Aafrika poliitilisel kaardil jälgegi kunagistest riikidest, vaid asemele on tekkinud suvaliste piiridega eurooplaste koloniaalhuvidest ja kokkulepetest lähtuvalt valminud geograafilised moodustised: kaks Kongot, Nigeeria, Angola, Namiibia, Botswana, Sambia, Malawi, Gabon, Kesk-Aafrika Vabariik, Rwanda jne.

Loomulikult ei respekteeri sellised struktuuriüksused etniliste koosluste algseid alasid, seega ka mitte keelelisi, religioosseid ega ajaloolisi iseärasusi. Näitena võiks tuua fulanid, kes elavad nii Kamerunis, Elevandiluurannikul, Nigeerias, Guineas, Senegalis kui Malis ja kes enam ei tea, kuhu nad päriselt kuuluma peaksid, seda enam, et üks osa riike on valdavalt islamistlikud (näiteks Mali) ja teised kristlikud (näiteks Kamerun).

Loomulikult on seesugused lõhutud struktuuriga kooslused altid kõikvõimalikele negatiivsetele tõukejõududele nagu korruptsioon, etniline sallimatus, religioosne tagakiusamine. Iseküsimus on muidugi see, kuivõrd see kõik tekib seestpoolt või on siin suur annus välismõjutusi. Paralleelina võiks isegi heita pilgu meie Maarjamaale: kas me suhtuksime oma idanaabrisse nii, nagu me suhtume täna, kui sealsed valitsejad ei oleks ajaloo jooksul meie territooriumi ja rahvaga üht-teist korda saatnud?

Kui nüüd tulla tagasi Kesk-Aafrika Vabariigi juurde, siis on seal hiljuti avastatud suured uraani- ja naftavarud, lisaks juba varem teada olnud traditsioonilisele teemandikaevandamisele. Selline asi ei saa ühelegi Aafrika riigile kasuks tulla, sest kohe tulevad mängu suured huvitatud.

Hiinlased on Euroopa ja USA meelehärmiks lausa meie nina all ainult neile omase kavalusega koloniseerinud pea terve Aafrika

21. sajandi moel – vastutasuks teede ja muu infrastruktuuri ehitamisele on nad omandanud maavarade kaevandamise õigused paljudes maades 40–90 aastaks. Sellega koos on kesk kõige ligipääsmatumaid džungleid kerkinud algul väikesed hiina tööliste laagrid, mis kohati on jõudnud kasvada suurteks keskusteks, kus tänavasildid, teeviidad ning liiklusmärgidki on hiinakeelsed.

See on peaaegu patiseis üha vaesuvama läänemaailma jaoks. Ent kus häda kõige suurem, seal ka abi kõige lähem. Kesk-Aafrika Vabariigil on nimelt õnnetus olla üleaedne nii Sudaani kui Kongo Demokraatliku Vabariigiga. Neis mõlemas on olnud hästi relvastatud ja alati kellegagi opositsioonis olevad jõugud. Pole midagi lihtsamat kui saata ühelt poolt islamistlikud banded Sudaanist päästma verevendi kristlaste käest Kesk-Aafrika Vabariigis ja teiselt poolt panna vastukaaluks kristlikud jõugud Kongo DVst. Põhjuse leiab igal juhul – eriti kui relvad käes ja käed sügelevad ning midagi paremat ka parasjagu teha pole. Tasuks muide küsida, kuidas need relvad nende jõukude kätte satuvad ja kes neid treenivad.

Paralleeli võib tõmmata ka hiljutiste ja praegugi jätkuvate sündmustega Malis. Kuni hetkeni, mil tuvastati maa põhjaosas uus suur kullasoon ja uued naftavarud, olid tuareegid suhteliselt rahumeelsed kaubitsejad ning turistide hordid nautisid iidse Timbuktu müstilist aurat. Uute rikkuste avastamise järel toimusid aga mingid arusaamatud relvastatud intsidendid, mis nõudsid kiiret sõjalist sekkumist.

Nõnda siis ongi praegu Bamako hotellid turistidest tühjad, ent käive on seda suurem, sest külalisteks on sõjamehed, kes hommikusöögi järel tõmbavad selga mundrid ja lähevad päevasele missioonile, õhtul kella kuueks tulevad aga kenasti oma tubadesse tagasi, et pärast kiiret ümberriietumist minna õhtusöögile ja võtta mõned joogid. Nii ühest päevast teise, juba rohkem kui aasta. Timbuktu, Mopti, Djenne ja Dogonimaa ootavad aga kurvalt paremaid aegu, kui rikkused enam sõda ei ahvatle.

Ükskõik, kuhu suunas Mustal Mandril pilku ei pööra, vaatavad vastu kirjeldamatu rikkus, ilus loodus, kenad ja sõbralikud inimesed (vastupidiselt meie levinud arusaamadele) ning meeletu kaos, korruptsioon ja järjepidev sõjast taastumine või uus lahvatav konflikt.

Kujutagem korraks ette, et Aafrikast ei oleks midagi võtta peale palmide, liiva ja kookospähklite. Huvitav, kas siis oleksid sealsel maakaardil sellised riigid nagu Bantu Impeerium, Ghana Keisririik, Benini Suurriik, Kongo Kuningriik ja teised?

Praegu on tekkinud genotsiidioht Kesk-Aafrikas. Kes on järgmine? Kas imekaunis Uganda, kus on ka suured naftavarud ootamas?