Aimar Ventsel: kultuurne joomine

Pilt 2013. aasta Õsõeahilt, Maia, Jakuutia. Õsõeah koosneb erinevatest tseremooniatest, nagu religioossed õnnistusriitused, patriootlikud kõned ja rahvussümboolika demonstreerimine ning individuaalsed riitused platsi keskele püstitatud Elupuu ümber. Foto: Aimar Ventsel

Hiljuti tegi hulk tervishoiuühendusi ja lastekaitse liit kultuuriministrile, laulu- ja tantsupeo korraldajatele ning kõigile lauljatele, tantsijatele ja publikule ettepaneku pidada Eesti suurim laulu- ja tantsupidu eeloleval suvel ilma alkoholita.

Alkoholiuudiseid sadas vahepeal üldse mis mürtsub. Kõigepealt teatas BBC, et briti noored (ehk siis kuni 15-aastased) tarbivad alkoholi järjest vähem. Eriti suur olla alkoholist loobujate hulk nn etniliste kooliõpilaste seas, kes on muhameedlased, ja valgete inglise noorte seas, kes õpivad segakoolides, kus islami taustaga õpilaste osakaal on eriti suur. Sama hingetõmbega teatas BBC Global News uuest trendist Londonis – alkoholivabade baaride kasvavast populaarsusest.

Siis saadeti mulle link uudisega, kus Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei juht Vladimir Žirinovski keelas parteiliikmetel ära seksimise tihedamalt kui kord kvartalis, olles eelnevalt ära keelanud alkoholitarbimise ja lihasöömise. Enne seda lugesin ühte pikemat ajaleheartiklit väike- ja suurtootjate vahelistest pingetest USA väärtõllede turul. Kõik see ja palju muud tõestab, et alkoholiga seotu ületab uudisekünnise.

Olles etnoloogina nii teoorias kui praktikas kokku puutunud alkoholi rolliga erinevates kultuurides ja korraldanud ka ühe selleteemalise konverentsi, on minus tekkinud tunne, et alkohol on tähtis.

Alkoholitarbimine kipub olema osa erinevatest väikestest ja suurtest rituaalidest, mis enamjaol on seotud puhkamise, millegi tähistamisega või siis sotsiaalse läheduse demonstreerimisega. Ja vastupidi: olen kokku puutunud ka kultuuridega, mille identiteedi tähtis osa on vastandumine alkoholile. Nii või teisiti, alkohol on aastasadade, kui mitte -tuhandete jooksul saanud osaks euroopalikust kultuurist Venemaast Iirimaani. Kogu selles erinevate alkoholitarbimise kultuuridega ruumis võideldakse aeg-ajalt ka liigtarbimise vastu. Sealjuures on liigtarbimine ise väga suhteline mõõde ja politiseerimise korral võib sisaldada ka väga väikeseid koguseid.

Siin tahaks ma teha ühe geograafilise hüppe ja tuua näiteid hoopis kaugelt, Venemaa Kaug-Idast, regioonist nimega Jakuutia (ametlikult Sahha Vabariik), kus ma olen töötanud üle kümne aasta. Kui ma 2000. aastal selle kandiga tutvust tegin, siis joodi seal nagu Venemaal ikka. Jõid nii venelased kui jakuudid.

Kusjuures jakuudi intelligendid ja rahvuslased propageerisid juba siis mõõdukat alkoholikasutamist või siis täielikku karskust. Nende peamine argument oli poliitiline: alkoholi tõid Jakuutiasse venelased, joomine on jakuudi kultuurile võõras ning rahvuslike juurte juurde naasmiseks peab minema üle traditsioonilisele (peaaegu alkoholivabale) piimajoogile kumõss.

Selgitustöös oli kohati väga huvitavaid vorme. Nii näiteks organiseeris grupp jakuudi intellektuaale koosviibimisi, mille käigus nad üritasid õpetada rahvuskaaslastele nn kultuurset joomist. Hoolimata headest kavatsustest väljusid kultuurse joomise üritused üldjuhul kontrolli alt ja lõppesid totaalsete labrakatega.

Mehed ei jätnud aga jonni ja organiseerisid uusi. Tagajärg oli see, et veel elusolevad rahvaselgitajad on praeguseks lootusetud alkohoolikud.

Sai selgeks, et vähe juua ei ole võimalik, ning patrioodid võtsid suuna täielikule abstinentsile. Järjekindlalt avaldasid rahvuslikud ja kultuuriorganisatsioonid survet Jakuutia valitsusele piirata ja keelata alkoholitarbimine vabariigi territooriumil. Alkoholitarbimise ning rahvusliku mittetarbimise vahelise võitluse mõõdupuuks sai rahvuslik püha Õsõeah.

Õsõeah on midagi jakuudi jaanipäeva sarnast, emotsionaalselt ja kultuurikontekstiliselt aga äärmiselt sarnane eestlaste laulupidudega. Tegemist on nimelt poolsakraalse pööripäeva tähistamisega. Õsõeahi tähistatakse riiklikult, selleks on omad sisseseatud kohad, nagu laulupidude jaoks on laululava.

Minu esimesel Õsõeahil aastal 2001 seisid rituaaliplatside ääres šašlõki- ja õlleputkad, jämm nagu jämm ikka. Õhkkond oli sarnane laulupeo omaga: lavade ja rituaaltelkide ees pühalike nägudega inimesed ning vaid paar sammu eemal käis aktiivne lõõgastumine. Aastal 2006 sattusin ma riiklikule Õsõeahile, kus ametlikult oli alkoholi müük ja tarbimine keelatud. Mis aga ei tähendanud, et seda ei tehtud. Inimesed tõid linnast napsid kaasa ja pärast tseremooniaid ning nende vahel kaeti kuhugi varjulisse kohta piknikulaud ja pandi sinna ka pudelid.

Õhtuks kakerdas Õsõeahi platsi äärtel päris palju purjus noori, ka diskoteek oli neid täis. Viimane kord käisin ma Õsõeahil möödunud aasta juunis, see oli nn vabariiklik Õsõeah, mis asus Jakutski linnast väljas, teisel pool Leena jõge. Alkoholi ei müüdud. Inimesed olid kained. Keegi salaja alkoholi ei tarbinud.

Olin sattunud aukülaliste delegatsiooni sekka. Meid kutsuti festivali organiseerijate poolt pidusöögile peoala äärele püstitatud peomajja. Jakuudi traditsiooniliste roogade kõrvale pakuti meile isegi kinniste uste taga vaid kumõssi.

Pärast Õsõeahi tahtsin ma nähtut seedida. Ostsin pudeli õlut ja läksin Leena jõe kaldapromenaadile istuma, nagu tavaliselt. Vaba pinki otsides märkasin ma esimest korda, et suviti kaldapealsel aega veetvad noorteseltskonnad tarbivad vaid mahla või limonaadi. Mõni aasta tagasi istuti õlledega, mida putkadest juurde osteti.

Olgu, Jakutskis (ja Venemaal üldiselt) on nüüd alkoholitarbimine avalikus kohas keelatud. Sellistest seadustest ei hoia tavaliselt keegi kinni, Moskva äärelinnad on näiteks siiani kakerdavaid tüüpe täis. Istusin oma õllega ja mõlgutasin omi mõtteid, kui äkki märkasin taunivaid ja uurivaid pilke, millega mind mõõtsid kaldapealsel promeneerijad. See oli ühiskondlik surve, mis sundis mind oma õllepudelit kiirkorras tühjendama ja ära viskama.

Miks ma kogu seda juttu räägin (õigemini kirjutan)? Jakuutide rahvapidu Õsõeah on parim näide selle kohta, et piirav alkoholipoliitika on edukas, kui inimesed ise sellega kaasa lähevad. Selleks peavad inimesed aga teadvustama põhjuse, miks nad mingitel juhtudel või üldse ei joo.

Jakuutias juuakse alkoholi siiamaani korralikult ja vaid põgus kohalike lehtede kriminaalkroonika lehitsemine näitab, et vahel ka üsna traagiliste tagajärgedega. Samas on toimunud teatud metamorfoos ja alkoholitarbimine on taandunud baaridesse, restoranidesse, klubidesse ning mitte kõige viimases järjekorras kodudesse. Purjus inimesed teevad autoavariisid ja pussitavad teineteist küll vähem kui kümme aastat tagasi, ent need alkoholiga seotud kuritööd pole kadunud.

Ühiskondlik surve on aga surunud nad avalikust ruumist välja, eriti rahvusliku tähtsusega üritustelt. Tänapäeva Jakuutias pole kellelgi probleemi minna suvel Õsõeahile ja juua vaid kumõssi. Vastupidi, seda tehakse uhkusega, demonstreerimaks oma rahvuslikku kuuluvust ja ka kultuuri tugevust.

On väga raske öelda, millal on ühiskond valmis loobuma alkoholi (liig)tarvitamisest. Diskussioonid Tallinna vanalinna nn Bermuda kolmnurga ja Tartu Rüütli tänava ümber näitavad, et teemat on küll teadvustatud, ent pidutsejad ise ei tunne endal veel piisavat tugevat ühiskondlikku survet. Võib ka juhtuda, et «kuiva» laulupeo puhul hakkavad inimesed ise sinna joodavat kaasa võtma. Vähemalt alguses.

Üks mu doktorant pakkus kunagi välja idee, et kaasaegse Eesti alkoholitarbimise kultuur on segu lääne ja nõukogude alkoholikultuurist. Kui ontlik läänlane tinistab igal õhtul paar klaasi veini, siis nõukogude kultuuris tööpäevadel eriti ei joodud, seda põhjalikumalt võeti aga nädalavahetusel ja pühade ajal.

Eestis on need traditsioonid kokku pandud: nädala sees timmitakse vaikselt ja nädalavahetusel juuakse korralikult. Tegemist on muidugi üldistamisega, ent alkoholi osatähtsus sotsiaalsetes suhetes ja kultuuris on muutuv suurus.

Veel hiljuti ei oleks keegi ette kujutanud, et Londonis osutuvad menukaks alkoholivabad baarid. Nüüd on aga tekkinud suur hulk inimesi, kes on nõus sellise koha eest raha maksma. Tegemist on altpoolt tuleva initsiatiiviga ja see on palju olulisem indikaator kui igasugused seadused. Samas, üht ilma teiseta vist edu ei saada.