Kui kultuuritegelasilt pärida, milles seisneb kunsti ühiskondlikkus, saab tihti vastuseks hamletlikku paatost kandva repliigi vaimu ja võimu igipõlise vastasseisu kohta. Iga kord, kui seda vastandust rõhutatakse, tekib tahtmine küsida, mida sellega ikkagi silmas peetakse.
Hamlet on sünnilt võimukandja, poliitik, kes poliitilistel eesmärkidel proovib kätt ka teatriga ning suures õiglusejanus lõpuks kuritegelikule teele pöörab. Hamleti maailmavalu pole puhas vaimuinimese maailmavalu, nagu seda tihti serveerida püütakse, vaid osalt ka ajalik, poliitiline äng – enesetapumonoloogistki kõlab «rõhuja kalkust... kohtu aeglust ja võimu jultumust».
Seetõttu ei sobi Hamlet võimu ja vaimu vastanduse, vaid nende kahe põimituse kehastuseks. Hamleti käitumises on üldinimlikke ja isiklikke motiive, ent ta on ka tavapärasest tugevama moraalse närviga poliitik, kes tarvitab kunsti valitsejate eksimuste avalikustamiseks.
Kunsti võime poliitikat avalikustada ja mõjutada olukorras, kus kunsti võimaldatava tinglikkuseta pole tegelikkusest kõnelemine enam võimalik, võib tõepoolest anda alust võimu ja vaimu vastandamiseks. Ent kui küsida, kas Eesti poliitiline kultuur ja kitsamas mõistes kultuurisfäär põhimõtteliselt oma väärtushinnanguilt või toimemehhanismidelt üksteisele vastanduvad, siis suudan loetleda enam sarnasusi kui erinevusi.
Kultuuriringkonnad armastavad end esitleda poliitika- ja ideoloogiavaba või -ülese sfäärina. Samas näiteks Mari-Liis Lille kuulus kõne loomeliitude pleenumil, mida esitati poliitikaülesest, humanistlikust positsioonist lähtudes, oleks võinud sama hästi kõlada mõne sotsiaaldemokraadi suust. Kultuuriinimeste arvamusavaldusis ja teoseiski kõlab sageli ähmast kapitalismi ja liberalismi kriitikat, mis on olemuslikult ideoloogiline, poliitiline, ent mida sageli väidetakse esindavat universaalset humanismi, igavikulisi väärtusi.
Poliitikuid ja kultuuriinimesi ühendab armastus määratlematuse, hägususe vastu. Osaliselt on see paratamatu: nii kunstis kui poliitikas on tulemused paljuski ettearvamatud ja edu kokkuleppeline. Teisalt aga kiputakse mõlemas sfääris määramatust kuritarvitama: võrrelgem riigikogulaste selgitusi valijatega kohtumiste kulude kohta teatriinimeste seletustega, kui oluline on maksumaksjal investeerida näitleja puhkusereisi, et võimaldada viimasel oma muusadega trehvata.
Hägususele vaatamata on kultuurisfäär sarnaselt poliitmaailmaga vägagi võimukeskne ega esinda sugugi loomupäraselt demokraatlikumaid instinkte kui elitaarsuses süüdistatavad poliitringkonnad. Lugege näiteks Rein Raua kultuuriruumi hierarhilist võimusuhete keskset kirjeldust novembrikuisest Müürilehest1 või küsige mõnelt näitlejalt, kui demokraatlikult nende teatrit juhitakse.
Ka suhtluskultuuris pole suuri erinevusi märgata. Kultuuriinimene väljendab end konfliktiolukorras sageli räuskava ohvrina, kelle puhul pole aru saada, kus lõpeb hirm ressursside ja sümboolse võimu kaotamise pärast ning kust algab omakasust puutumata loov idealism.
Seda loetelu võiks jätkata, ent milleks? Nii nagu on tulutu vaielda selle üle, kas Hamlet käitub pigem troonipärija, poja või lihtsalt eetilise inimesena, ei ole mõtet vaielda ka selle üle, kas kultuur on puhtam kui poliitika või poliitika räpasem kultuurist. Kellegi äravalituse või räpasuse eeldusel põhinev messianistlik suhtlusmudel on üksteisemõistmist pärssiv ja sellisena ühiskondlikku arutellu sobimatu sõltumata sellest, kas seda viljeleb peaminister või poeet.
1 Rein Raud «Kultuuriajakirjanduse võlu ja valu», 18. november 2013, Müürilehe veebiväljaanne