Jelena Skulskaja: raamatud punases raamatus

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Meil on Vabaduse väljaku ääres kohvikus Wabadus kõikjal näha raamatuid, neid päris raamatuid, trükipressi alt tulnuid. Neid võib vabalt lugeda, aga miskipärast keegi ei siruta nende poole kätt, et lühendada tassikese kohvi ooteaega. Peterburis, Moskvas, Pariisis, Roomas, Londonis – kõikjal kohtab samasuguseid kohvikuid, mis peaksid äratama nostalgiat paberraamatu järele kõigi sellele omaste keeratud nurkadega lehekülgede, leheservale tehtud märkmete, laste sirgelduste ja pannkoogi järel hooletult pühitud sõrmedest jäänud rasvajälgedega.

Minu eluajal on see juba teine kord, mil raamat tungib interjööri. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel astusid ametlikule trükiraamatule vastu kaks stiihiat: samizdat ehk isekirjastamine ja interjöör. Samizdat’iga tegeldi käsitsi, kirjutusmasinatel, mis, nagu kirjutas Aleksandr Galitš, «neelasid» neli koopiat. Samizdati kaudu levisid keelatud teosed, millesse eelkõige keelatuse pärast suhtuti väga lugupidavalt. Kuid banaalne maailm avaldas ametlikele trükistele survet teiseltki poolt: müügil olid raamatumulaažidega täidetud riiulid, raamatukujulised laekad, raamatuks maskeeritud joogipakendid, näiteks kaheköiteline Hennessy konjak.

Kahe raamatuinterjööri pealetungi erinevus seisneb järgmises: tänapäeval pole enam samizdatt’i, tsensuuri, keelatud raamatuid ja mis kõige peamisem, pole enam kirglikke «paberi» lugejaid. Raamatutrükkimise ajajärk, mis algas Gutenbergiga 15. sajandil, on sisuliselt otsa saanud ning menuka disaineri Olympia Le-Tani raamat-käekott ei maksa hirmpalju mitte selle tõttu, et see on tegelikult kitš, vaid seepärast, et võib sümboliseerida erihoiu raamatuharuldust.

Mõistagi, minu põlvkond lahkub siit maailmast raamat käes, aga peagi kerkib küsimus: kas tõesti on vaja iga hinna eest võidelda raamatu säilimise nimel?

Inimkonnal on kange kihk pöörduda tagasi vastse või kala staadiumisse. Erakordselt menukas on olnud «Ämblikmehe» filmisaaga, peagi aga jõuab ekraanile ka film «Sipelgmees». Isegi provokaatorist režissöör Lars von

Trier pani oma uuele ülipikale filmile pealkirjaks «Nümfomaan». Nümf ehk neidis on teatavasti lülijalgsete, näiteks puukide üks esimesi elujärke. Võib-olla on neil tunded või lausa mõtted. Ma ei ole sugugi entomofoob. Ma olen täiesti nõus tundma koos entomoloogidega kurbust ja masendust, et punasesse raamatusse kantud mitmeköbrulisi kerapäid, samuti kuningkiile kaitstakse ainult sõnades, aga tegudes vaatab kogu maailm täieliku ükskõiksusega pealt nende väljasuremist.

Muide, lepime kohe kokku, et inimkonnale on alati meeldinud palju enam hoolt kanda väljasurevate looma- ja taimeliikide eest kui hoolitseda omaenda säilimise eest. See omaenda liik aga raamatust loobumise korral kui ka just ei sure välja, siis tuleb vähemalt liigitada juba mõne muu seltsi alla.

Kuid kinosaalis istuvad vaatajad kannatlikult ja kuulavad õnge otsas neidise (Charlotte Gainsbourg) melanhoolset, justkui lagedal veteväljal kajava laulu moodi jutustust, mis on mõeldud kalamehe (Stellan Skarsgård) kõrvadele, samal ajal kui auväärt kriitikud seletavad pikkades artiklites, et võtete ajal ei saanud näitlejate genitaalne renomee sugugi kannatada, sest kõigil olid pornonäitlejatest dublandid.

Vahel mõtlen: me elame ometi ajal, mil pole ihtüosauruseid, dinosauruseid ega isegi enam mammuteid. Äkki on meil ilma nendeta isegi parem ja rahulikum? Üks väga tuntud advokaat kõneles hiljaaegu, kuidas ta tuli toime peaaegu uskumatu, igati virtuoosse teoga ning saavutas oma kaitsealuse tingimisi süüdimõistmise. Too lasti vabadusse ja tapeti veel samal päeval. Aga oleks võinud ju ka istuda kümme aastat vanglas ja pärast rahulikult, elu nautides edasi elada!

Või on mammutiteta halvem? Ehk moonutas raamat, kui sai kõigile kättesaadavaks, meie jumalikku palet ja see tulebki, nagu Hommikumaa tarkade annid, panna ühesainsas eksemplaris klaasi taha, ning et seda näha, on vaja seista mitmetuhandelises, ehk lausa mitmemiljonilises sabas. Eriti tähendusrikkaks muutub efekt siis, kui me kaotame oskuse tähti mõista.

Emmanuelle Bercot’ suurepärane film «Bettie läheb ära», mille peaosas on Catherine Deneuve, kutsub teatavas mõttes samuti inimkonda tagasi minevikku. Tõsi, üsna lähedasse minevikku. Inimkonnaga on ent nagu vanuritega: nad mäletavad imehästi, mis juhtus varases lapsepõlves, kuid ei taha kuidagi mäletada, mis toimus eile. Eile oli aga rohi roheline, armas oli sel paljajalu astuda, hoovis seisid küülikupuurid ja sinna kogunesid õhtupoolikul naabrid, et juttu vesta ja koduveinil hea maitsta lasta.

Ainulaadne Catherine Deneuve mängib seitsmekümneaastaselt filmis, mis kõneleb armastusest, igavesest püüust armastuse poole, milleta elu kaotab mõtte. Filmis on üks ääretult piinav, peaaegu kohutav stseen, mis oleks kui kogemata üle võetud mõnest fantastilisest õudusfilmist. Ühe kalendri tarbeks kutsutakse mitmelt poolt Prantsusmaalt kokku 1969. aasta missid. Möödunud on üle neljakümne aasta ja nüüd sõidavad kunagised iluduskuningannad ühisvõtetele.

Peaaegu kõik on reaalses elus vähem või rohkem tuntud näitlejad, peaaegu kõik näevad vapustavad välja: kui neid suuremas kaadris näidatakse, võib kohe mõista, et ka praegu suudaksid nad oma keha ja olemisega olla mis tahes seltskonna krooniks, aga kui nad kokku kogunevad, siis moondub juba kunagise ilu kollektiivne portree, kõik need viljatud katsed tüssata aega, kaduviku ja surma võrdpildiks.

«Sa jääd ka kirstus kaunitariks!» sõnab Catherine Deneuve’i tegelaskujule vaimustunult tütar.

«Pole just suur lohutus …» vastab igisärav Deneuve.

Jääb mulje, nagu hakkaks sellele kollektiivsele portreele kohe tekkima praod, värvikihid hakkaksid rabedalt maha kooruma, nagu need on koorunud Vana-Kreeka skulptuuridelt, paljastades järeltulevatele põlvedele igaveseks püsima jääva marmori.

Just igavesest marmorist ma mõtlengi. Inimesest jäävad maha arhitektuur, skulptuurid, maalid, muusika, raamatud. Heli, valguse ja varjude, rütmiliselt korrastatud sõnade kaunidus. Kas on vaja kõnelda kaunilt? Kas on vaja tundide kaupa ainiti seista, ütleme, Francisco de Zurbaráni maali ees, millel püha Agata kannab kandikul piinajate poolt ära lõigatud (täiesti veatus silikoonivormis) rindu, ja mõelda, et tõepoolest, kunst ei vanane kunagi? Kas on vaja hoida ja säilitada oma raamatukogu lootuses, et sellest võib olla kasu lapselastele ja nende lastele?

Catherine Deneuve’i imetabaselt tundeline nägu, tema rännakute hingerõõmustav tulemus: hüüde «Elu läheb edasi!» kannab Prantsuse maapiirkondadesse kõlavalt edasi juba tema tegelaskuju lapselaps; ilus mees, kes embab teda voodis, on loomuliku, kosmeetikata ilu pooldaja; tema suitsetav ja napsitav ema, kelle kohta Deneuve’i rahumeelne väljavalitu sõnab: «Lõppude lõpuks on keldris ju ka pisut rotimürki»…

Kõik see kokku on «kuldne uni», tegelikult on aga tabamatu ka Deneuve, kes, nagu hästi teada, elab üksi. Kuid miks ei võiks vaataja unistada, pisarad silmis, «kolmandast noorusest», nagu filmis taktitundeliselt nimetatakse kuuekümnenda eluaasta läve ületanud naisterahvaid.

Akna taga valendab lumi, kodus on soe ja mõnus, haarad riiulilt mõne sadadest lemmikraamatutest ja loed seda, loed just sellest kohast, mis kõige enam meeldib. Või oleks parem enne kui hilja anda väljasirutuva käe pihta laks?!