Abdul Turay: Brüsseli õppetunnid

Abdul Turay Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Abdul Turay käis Brüsselis ja kirjutab, et esiteks tundis ta esimest korda, et teda on hakatud Eestis omaks võtma. Teiseks aga, et Brüssel pole ainult jututuba, vaid seal tehakse suuri asju, mille vastu ka ELi kodanikud peaksid rohkem huvi tundma.

Seekord teen juttu sellest, mida olen viimasel ajal õppinud ja teada saanud. Aga veel enne tahaksin ära märkida sootuks midagi muud. Nimelt seda, et umbes kuu aja eest Brüsselis tundsin ma esimest korda, et mind on hakatud Eestis omaks võtma.

Kui mind on kutsutud siia ja sinna, kõnelema konverentsidele ja nii edasi, olen sageli tundnud end nagu mõni kõnelev šimpans filmist «Põgenemine Ahvide planeedilt». Paljud lugejad küllap pole seda näinud. Selles räägitakse kõnelevatest ahvidest, kes satuvad kaugest tulevikust 1970. aastate Ameerikasse. Mõnda aega on nad kõrgseltskonna tähelepanu keskmes. Neilt on, mida õppida, kas või juba seepärast, et nad on teistsugused. Nad näevad välja teistsugused. Või vähemalt inimesed arvavad nii.

Mõelge vaid, kui ahv oskaks kõnelda, saaks ta kohe üle ilma kuulsaks, isegi kui tal poleks üldse midagi mõistlikku öelda.

Selline tunne on vahel tekkinud, kui mind on palunud mõnel konverentsil näiteks sallivusest kõnelema inimesed, kes ei suuda kuidagi mõista, et nagu paljud minu taustaga inimesed, olen ma sotsiaalses mõttes konservatiiv ja seetõttu mõneski küsimuses seisukohal, mida nemad ei pea sugugi sallivaks. Näiteks olen ma massilise sisserände vastu.

Niisiis, kui sõitsin rühma arvamusliidritega Euroopa Komisjoni kutsel Brüsselisse, ei olnud ma sugugi kindel, miks mind sinna kutsuti. Alles siis, kui võtsin istet ühe Brüsseli hiiglasliku hoone klassiruumis, sain aru, et põhjus on hoopis milleski muus. Ma pidin siin õppima.

See oli lausa paradigmavahetus võrreldes sellega, kuidas mõtlevad eestlased siia elama asunud välismaalastest. Mind ei võetud kui välismaalast Eestis, vaid kui Eestist pärit isikut.

Meile öeldi: «Siin saate teada, kuidas toimib Euroopa, mis meid ees ootab. Seda on vaja teil kõigil teada.»

Oma väiksuse tõttu võib Eestil olla Euroopaga hoopis teistsugune suhe kui enamikul ülejäänud riikidel.

Ma olin koos inimestega, kes olid pärit panganduse, kultuuri ja meelelahutuse, suhtekorralduse ja ajakirjanduse maailmast. Ma ei jõua ega saagi kõigest täpselt kõnelda, aga me kuulasime loenguid lobitööst Brüsselis, ELi ja USA suhete parandamisest pärast luure­skandaali, Euroopa majanduse juhtimisest, sellest, kust saab Euroopa raha ja millele seda kulutab, ning julgeolekust ja luureagentuuridest. Henrik Hololei kõneles Euroopa Komisjoni peasekretäri tööst.

Mõned loengud olid parteiliselt erapoolikud, mõned aga täiesti erapooletud. Minu enda jaoks oli üks tähtsamaid loenguid see, mis kõneles Atlandi-ülesest kaubandus- ja investeerimispartnerlusest (ingliskeelse lühendiga TTIP) USA ja Kanadaga.

Meid õhutati alatasa tegema märkmeid ja esitama küsimusi. Täpselt nagu oleks jälle tagasi koolis.

Korraldajad olid tõsiselt pingutanud tasakaalustatud päevakava nimel. Nad olid hankinud kõnelejad, kes räägiksid sellest, mis eestlastele korda läheb. Mõnikord tähendas see rääkimist kõige lihtsamatest asjadest, mõnikord jälle väga keerulistest. Näiteks julgeolekuteemade kuulamiseks seoses Venemaaga oli vaja palju eelteadmisi, kuid mõne teema juurde juhatati meid sisse kui täielikke võhikuid.

Ma ei saanud vähimagi erikohtlemise osaliseks. Kõik jutud peeti eesti keeles, mis oli õige hea, sest mul läheb hädasti vaja rohkem eestikeelset keskkonda ka oma muude ülesannete paremaks täitmiseks. Kord esitasin küsimuse inglise ja sain vastuse eesti keeles. See erineb omajagu tavalistest olukordadest.

Ma sulasin teistega nii hästi kokku, et kui kord ülejäänud rühmast pooleks tunniks eraldi sattusin, ei märganud rühmajuhtki, et ma olin puudu.

Julgeksin oletada, et Euroopa Komisjon võib hakata sagedamini kutsuma liikmesriikides elavaid välismaalasi Brüsselisse õppima, kuidas süsteem tegelikult töötab.

Eesti väiksuse tõttu suudab Euroopa Komisjon hõlmata ühekorraga märkimisväärse hulga nõndanimetatud arvamusliidreid ehk inimesi, kelle arvamus väidetavalt korda läheb.

Euroopa suhtlemisjuhid on suurepäraselt suutnud õpetada avaliku sfääri inimestele, kuidas Euroopa tegelikult toimib, aga teised, jah, teised on seni üsna kõrvale jäänud.

Esitage endale näiteks küsimus: «Kas ma tean, millega Euroopa Parlament tegelikult tegeleb? Või Euroopa Komisjon?»

Nüüd aga selle juurde, mida ma teada sain. Sain teada, et Euroopa ei ole pelgalt jututuba, et seal toimub nii mõndagi suurt ja hirmutavat. Eriti too Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus USA ja Kanadaga.

Kui minu maa – Suurbritannia – ja Iirimaa 1970. aastatel toonase ühisturuga liitusid, käis see umbes samasugustel tingimustel, nagu praegu kavandatakse selle kaubandus- ja investeerimispartnerluse käigus.

Eesti liitus Euroopa Liiduga juba pärast Maastrichti lepingu ratifitseerimist. Eestlased teadsid, et liitumine tähendab enamat kui vaid vabakaubandus.

Nüüd aga peab Euroopa läbirääkimisi lepingu üle, mis seoks USA, Kanada ja Mehhiko üsna samamoodi, nagu toodi omal ajal kokku Euroopa suure ühinemisprojekti raames. Kas me elame aasta kolmekümne pärast kõik ühes suures Transatlandi Liidus? See võib täiesti juhtuda. Nii on varemgi juhtunud.

Ometi pole selle kohta peetud referendumit, õieti isegi mitte arutelusid, ega ole üritatudki leida rahva heakskiitu. Kõigest hulk kõrgesti tasustatud juriste ja eurokraate peab kuskil tagatubades kõnelusi.

Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse toetajad ütlevad, et bürokraatia ja tollide vähendamise kaudu loob Atlandi-ülene vabakaubanduspiirkond töökohti ja tagab majanduskasvu nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas.

Vastuseisjad peavad partnerlust ohtlikuks, sest see võimaldab suurkorporatsioonidel kaubavahetust valitsuste asemel kontrollida.

Mõned muretsevad sellegi üle, et lääne kaubandusbloki loomine võib tublisti kahjustada kaubavahetust selliste maade ja piirkondadega nagu Hiina ning veel enam halvendada lõuna inimeste elujärge.

Kui aus olla, siis minul selge seisukoht veel puudub. Ma kavatsen sel teemal palju lugeda. Ja julgen soovitada, et teiegi teeksite sama.

Kaubandus- ja investeerimispartnerlus USA ja Kanadaga võib tõepoolest olla majandusele ainult ja läbinisti hea, ometi ei tähenda see, et ei peaks üldse muretsema. Need läbirääkimised pole tähtsusetud. See on suur ja võimas asi, vähemalt sama suur kui Euroopa Liit ise, ometi ei ole nende üle rahvaga aru peetud. Kui Euroopa Liit on ikka demokraatia, siis äkki peaks niimoodi ka käituma?

Igatahes minus pulbitseb kindel tahe Euroopat lähemalt tundma õppida.

Autor on Tallinna linnavolikogu SDE fraktsiooni liige.