Allar Jõks, Carri Ginter: põhiseadus alistas teerulli 1:0

Carri Ginter Foto: Peeter Langovits

Allar Jõks ja Carri Ginter kirjutavad, et kuigi valitsus jätkas ka möödunud aastal juhtimist nagu paralleelmaailmas, andis aasta lõpp lootust, et riigikogu kannatus on katkemas.

Toompead rünnatakse. President on ettevõtjate poolt pantvangi võetud. Riigikohtu vastutustundetu tegevuse tagajärjel on riigieelarve tasakaal ohus. Selline vaade võis avaneda möödunud aasta õigusloomele Stenbocki maja istungite saalist. Valitsuse pressikonverentsil käivitatakse justkui riiklik «positiivse mõtlemise programm». Olge rõõmsamad!

Meie vaade ongi helgem. 2013. aastas on märke väikestest, kuid rõõmsatest muutustest, millel on mõju võimukvaliteedile ja vabakondade arengule.

2012. aasta kevadel kirjutasime Postimehes, et Eesti õigusriik vajab tehnohooldust. Kriisi ajal oli seadusandja valinud eriti jõhkra teerullitaktika. Kuulmiskanalid keerati kinni ja seaduste turbomenetluste kraanid lahti.

Kriisi tingimustes suhtusid nii kohtud, president kui ka avalikkus rasketesse ja kiirustades tehtud otsustesse mõistvamalt. Nii tõsteti 2009. aastal üleöö põhiseadusvastaselt käibemaksu. Ettevõtjad, mõistes olukorra keerukust, hüvitisnõudeid riigile peaaegu ei esitanud.

Valitsus jätkas 2013. aastal juhtimist nagu paralleelmaailmas. Statistika ja edetabelitega žongleerides jäeti mulje, et kriis oli edukalt ületatud. Seaduste treimisel lähtuti siiski kriisiaegsest harjumusest.

2012. aastal kirjutas professor Ülle Madise Postimehes: «Eesti põhiseaduses on ülim väärtus inimene, tema õigused ja vabadused – neid tuleb eelistada otstarbekusele.» Seesugused üleskutsed jäid tähelepanuta. Teadmist asendas usk, et riigi juhtimiseks piisab tunnetatud vajadusest. Tipust tuleva valgustatud valitseja tahte elluviimisel põhinev otsustusmehhanism omandab autokraatiale omased jooned.

Eestis on põhiseaduse järgi demokraatlik riigikord. Sellest tulenevalt kehtivad meil teatud reeglid, mida järgida on kohustuslik. Kuivõrd riigikogu, valitsuse, kohtu ja presidendi tegevus on korraldatud tasakaalustatuse põhimõttel, siis ei ole nende omavahelisel suhtlemisel tegemist vastastikuse meeldivuse võistlusega. Oma ülesande tõsiselt võtmine eeldab vähemalt pileti- ja kvaliteedikontrolöri rolli täitmist.

Riigivõimu esindajad ei otsusta iseenda asju ega kuluta iseenda raha. Riigikogu laia otsustusruumiga ei kaasne õigus teha «usul põhinevaid» otsuseid, vaid kohustus teha kaalutud valikuid. Selle põhitõe eiramise eest andis riigikohus 2013. aastal õigusloomelisele kodutööle korduvalt mitterahuldava hinde.

Uue esimehe juhtimisel on riigikohus veelgi tõsisemalt kontrollinud seadusandja otsuste kooskõla põhiseadusega. Kohus tunnistas kehtetuks apteekide asutamise piirangud, keskkonnatasude tõstmise ja riigilõivuseaduse muudatused. Kõiki otsuseid läbib punase niidina järeldus, et rikuti põhiõigusi ja vastavad analüüsid puuduvad.

Ilmekas näide on apteekide asutamise piirang, mille järgi oli keelatud avada uut apteeki, kui statistiliselt jääks ühe üldapteegi kohta vähem kui 3000 elanikku. Mõjuanalüüsi puudumisel ei suutnud seadusandja riigikohtule selgitada, kuidas näiteks Tallinna lennujaamas apteegi avamise takistamine aitab kaasa maapiirkondades apteekide paremale kättesaadavusele.

Kohus tuvastas ka keskkonnatasude lubatust kiirema tõstmise vastuolu õiguspärase ootusega. Eelarvetulu ei saa olla ainus eesmärk. Loosungitega ei saa õigustada põhiõiguste piiranguid. Riiki ähvardab ligi viiemiljoniline tagastusnõue ja laekumata jääb 29 miljonit eurot. Kui puudub ettenägemisvõime, tuleb õppida oma kogemustest.

2009. aasta jaanuaris tõsteti eelarveaukude lappimiseks mitmekordseks kohtusse pöördumise riigilõivud. Riigikohus pidi 45 korral lugema tõstetud riigilõivud ebaseaduslikuks. Inimesed, kelle õigused jäid kõrge riigilõivu tõttu kohtus kaitseta, võiksid 2009. aasta otsustajatele anda välja justiitskuriteo preemia. Silmapaistvalt nukker skoor, kuid millised on õppetunnid?

Aasta lõpp andis lootust, et riigikogu kannatus on katkemas. Käibemaksuseaduse arutamise käigus ei nõustunud riigikogu valitsusega ja astus sisulisse debatti muudatuste üle. Riigikogu esimehe kirjas peaministrile tauniti turbomenetlusi ja tooreid eelnõusid. Kaasati ettevõtjad, kes usul põhinevatele muudatustele valjuhäälselt vastu vaidlesid.

Valitsusliidu osalisele võis veel hiljuti valitsusega vaidlemine paista kodanikujulguse aumärki vääriva teona. Viimased arengud sisendavad lootust, et oma peaga mõtlemist mõistetakse mandaadiga kaasneva kohustusena. Rahandusminister on väljendanud, et «riigikogu peaks lugu pidama nii endast kui ka enda määratud valitsusest ning koalitsioon ei peaks üle võtma opositsiooni rolli». Eelkõige peab riigikogu pidama lugu iseendast ja valijatest.

Tavapärane on, et eelnõud saadetakse riigikogule viimasel hetkel ja nõudlikus toonis. Uuest aastast jõustus pea 400 kehtivast seadusest 73-l uus terviktekst. Uusi või muudetud sätteid sisaldab 173 seadust. 1. juulist on juba oodata muudatusi 96 seaduses – aga klaviatuurid alles klõbisevad.

Sellele, et riigikogu on taaskehtestamas ennast valitsuse arutelupartnerina, viitab rahandusministri sõnum: «Parlamendi eneseuhkust on riivatud, see on vahel pannud end tõestama isegi valitsuse väga kaalutletud otsuste arvelt.» On hea, et avalikult mööndakse, et riigikogule on saadetud ka vähem kaalutletud otsuseid.

See, et valitsus on märganud riigikogu survet, tähendab, et Toompea lossis tehakse jälle tööd. See on hea algus kaotatud pädevuse järkjärguliseks tagasivõtmiseks. Korraloomiseks vajalikud tööriistad on parlamendil olemas. Piisab sellest, kui lükata tagasi viimasel hetkel kokku klopsitud eelnõud.

Paratamatult tuleb leida väljapääs ka pantvangiseisust, kus riigikogu liikmed on ministrist otseselt sõltuvad. Seda ministri määratavate «töökohtade» kaudu riigiettevõtete ja sihtasutuste nõukogudes. Sõltuvus ministrist raskendab seadusloomes olemast nõudlik valitsuse suhtes. Möödunud aastat jäi iseloomustama olukord, kus Sirpi väljaandva SA Kultuurileht nõukogu esimeheks on kultuuriministri poolt nimetatuna riigikogu kultuurikomisjoni esimees.

Kui kultuurikomisjonil peaks tekkima soov arutada kultuuriministri ja SA Kultuurileht nõukogu esimehe vastutust, siis oleks põnev jälgida, kes kellele aru annab. Õiguskantsleri ettepaneku tõttu lubas parlament 2008. aasta jaanuaris selle vastuolu kõrvaldada. Turbomenetluste ajastul ei ole riigikogu kuue aastaga oma lubadust täitnud.

Ärikeskkonda kahjustavate otsuste heinakuhjast tuleb ettevõtlust soodustavaid otsuseid tikutulega otsida. Tundes ettevõtjate survet, võeti käibemaksuseaduse muudatuste läbisurumisel kasutusele ettevõtjavaenulik retoorika. President rõhutas oma otsuses, et läbimõtlemata muudatuste jõustamine kahjustaks Eesti ettevõtluskeskkonda ja mainet. Ärritus presidendi otsuse peale tõi lauale uudissõna «grupiegoist», mis kiirelt võeti kasutusele «ettevõtja» sünonüümina. Tööandjavaenuliku kommunikatsiooni mõrusid vilju ei pea kaua ootama.

Presidendi otsuse mõju on laiem kui vaidlus käibemaksu lisadeklareerimise üle. See on õppetund, et presidendiga ei mängita. Sotsiaaldemokraatliku taustaga president peab ettevõtjaid kaitsma «liberaalse ja ettevõtjasõbraliku maailmavaatega» koalitsioonierakondade eest. Milline võiks olla ettevõtjate järgmine samm?

Rahvas on kõrgema riigivõimu kandjana riigijuhtide tööandja, kellel vanasõna laisklemise keelab. Laisk tööandja ei peaks imestama, kui avastab ühel päeval, et tema vara on ära tassitud ja nälg majas. Möödunud aasta oli märk võimutunnetuse kasvust. Küll trotslikult, aga siiski kaalub parlament Rahvakogust tulevaid ettepanekuid poliitilise konkurentsi suurendamiseks. Kohalikel valimistel olid vabaühendused edukad. Loomeliitude surve seljatas kultuuriministri ja rahandusminister on sunnitud oma tegevust enam põhjendama.

Mida nõudlikum on rahvas, seda julgemalt teevad oma tööd põhiseaduse valvurid – ja vastupidi. Riigikohtu, riigikontrolli ja õiguskantsleri otsustav sekkumine oli hädavajalik, et riigijuhtimise apteegikaal tasakaalus hoida. Riigieelarve baasseadusele leiutatud muudatustega üritatakse ka need institutsioonid valitsuse võimuvertikaalile allutada, et nad enam ei ohustaks eelarvetasakaalu. Riigikogu hääletus on järgmisel nädalal. Kellel on julgust ja tähelepanelikkust see katse nurjata?

Allar Jõks on endine õiguskantsler ja advokaadibüroo Sorainen partner. Carri Ginter on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dotsent ja Soraineni partner.