Raul Rebane: väikeriiklus

Raul Rebane Foto: Elmo Riig / Sakala

Meediaekspert Raul Rebane kirjutab, et väikeriike varitsevad ohud, mida suured mõista ei suuda, ning märgib neli olulist sõna, millest Eesti mööda minna ei tohiks: haridus, innovatsioon, kiirus ja meie.

Olen ise väike, kuid mu ramm on suur… See kuulus lause Vladimir Beekmani omaaegse raamatukangelase Aatomiku suust on paljude väikeriikide, ka meie, unistus. Suuruseunelemine aga kuskile ei vii, väike on väike. Eesti-suguseid, alla 1,5 miljoni elanikuga kooslusi on maailmas ligi 90 ehk suur hulk. Heameel on tõdeda, et Eestis ainult ei unistata, vaid tegeletakse ka palju mõistlikuma tegevusega ehk konkurentsieeliste otsimisega väiksuse sees. See on ka selle jutu mõte.

Mis väikesele võimalik, mis võimatu, analüüsiti 27. novembril toimunud konverentsil «Eesti kui väikeriik – eelised, puudused, võimalused». Eesti Koostöö Kogu koduleheküljelt soovitan vaadata Urmas Varblase, Tiina Randma-Liivi ja Külli Sarapuu ettekannete slaide, need veavad mõtlemise laiemaks.

Impeeriumis on alati parem!

On olemas kaks mõtteviisi, suurriiklik ja see teine, meie oma. Need mõtlemised alati hästi ühte tuppa ei mahu. Pekingi olümpiamängudel jäin jänni, kui üritasin seletada Eesti iseseisvuse eeliseid meie kaastöölistele Euroopa Ringhäälingute Liidu töögrupis. Noored, andekad Hiina tüdrukud ei saanud minust aru, sest «impeeriumis on ju alati parem!». Impeeriumist lahkumiseks ei ole ükski põhjus piisav, impeeriumi lammutamine on kuritegu. Seesama suurriiklik religioon on vägagi elus nähtus, ka meie peame sellega ju igapäevaselt kokku põrkama.

Õnneks on maailm muutunud. Soome publitsist Jarmo Mäkelä ütles korporatsiooni Rotalia välispoliitika seminaril Tallinnas: «Kui kõike otsustaks sõjaline jõud, siis väikeriike maailmas olemas ei oleks.» On, ja on edukaid, järelikult on kaasaja maailmas reegleid, mis lasevad väikeriikidel elus olla ja ennast kiiresti arendada. Selles grupis oleme ka meie.

Väikeriigi ohtudest

Aga me kardame. Milan Kundera on öelnud, et väikeriik on see, kelle olemasolu võidakse suvalisel hetkel kahtluse alla panna. Suured sellest aru ei saa. Meie kardame näiteks, et mõnel diktaatoril võib tulla kihu su riigist ja rahvast tankidega üle sõita, ja seda alalõpmata ka juhtub. On ka muid ohtusid ja loetelu võib päris murelikuks teha.

Väikeriik võib hõlpsamini: finlandiseeruda. See on tuhvli alla minek magusama supi nimel.

Schröderiseeruda. Termin tuleb Saksamaa omaaegse peaministri Gerhard Schröderi nimest, kes läks Gazpromi palgale. Meil tähendab see kolmandikku sulas.

Janatoomistuda. See tähendab kaotada usk rahvuse tulevikku.

Nende ja paljude muude tegurite koosmõjul võib tekkida olukord, kus paljudel kaobki lootus ja minnakse sööma kartulikoori Austraalia vabaduse nimel.

Kui nii juhtub, siis jääb väike veel väiksemaks. 1913. aastal oli Eesti elanikkond 0,065 protsenti maailma elanikkonnast, praegu vaid 0,018, ehk teistmoodi öeldes, maailma seitsmest tuhandest eurost on Eesti käes üks euro ja 30 senti, sellega suurt panka just ei asuta.

Väikeriikide geenidest

Ohtudele lisaks on meil rida erinevusi suurtest, need on tingitud just väikesest rahvaarvust. Toon valiku.

Paljudes, eelkõige kultuuri ja riigi märgisüsteemidega seotud valdkondades ei kujune välja turgu, ehk kui sa Sirpi ei toeta, siis ta sureb. Ilma oma märkideta pole aga oma riiki.  

Avaliku sektori kulutused on suuremad, sest keegi peab iseseisva riigi juurde kuuluvad kohustuslikud funktsioonid ära täitma.

Poliitiliste valikute tähtsus on suurem, sest kõigega lihtsalt tegeleda ei jõua. Tuleb seada prioriteete ja see on tihti valus.

Kuna sa «pildile» pääsed väga harva, siis suur osa maailma elanikkonnast ei tea, et sa eksisteerid. Sofi Oksaneni järgi on see suur oht, sest kui sind pole olemas tajus, siis ei märgata ka sinu kadumist. See tähendab juhendit, et olles väike, pead osalema suurtes asjades, nagu EXPO, olümpiamängud ja Eurovisiooni lauluvõistlus. Mõnede arvates on see liiga kallis.

Väikeriik on kallim pidada. Järeldus, mille Tiina Randma-Liiv ja Külli Sarapuu välja tõid, paneb selle väite aga õigesse mõõtkavasse – «kallis ei ole mitte väikeriik, vaid demokraatlik väikeriik!» Nendele, kellele riik on ekvivalent aktsiaseltsile, ehk toota tulu ja hoida kokku kulusid, on siin sees selge vihje, et kulude kokkuhoiuks tuleb lihtsalt loobuda demokraatiast. Õnneks on Eesti niikaugel, et sellise ettepaneku tegijatel tuleb arvestada teravat väärtuskonflikti suurema osaga elanikkonnast.

Teiselt poolt…

Paljude väikeriikide, ka Eesti kaal on enamikus valdkondades suurem, kui see peaks olema võrdelistelt rahvaarvuga, seda nii majanduses kui kultuuris. Näiteks spordis, mis on hästi mõõdetav, peaks rahvaarvu järgi Eesti järgmise medali suveolümpialt võitma kuskil 2044–2048. Me oleme aga kindlasti hirmus rahulolematud, kui me juba 2016 medalit, soovitavalt kahte, ei saa. Läti oleks ka rahulolematu.

On olemas midagi, mis väikeriigid elujõuliseks ja konkurentsivõimeliseks teeb. Selle «midagi» otsimine, sõnastamine ja sel teemal kokkulepete saavutamine ongi ellujäämise ja edu pant.  

«Vähe rahvast, vähe raha»-raamide seest on konkurentsieeliseid otsinud paljud. President Lennart Meri sõnastas selle paadi ja tankeri võrdlusena, et tanker keerab kümme miili, paat muudab suunda paarikümne meetriga.

President Toomas Hendrik Ilves on ühe oma olulise strateegiana sõnastanud «Eesti suuremaks tegemise». Tema teema, Eesti IT lugu, on kogu Ida-Euroopa vaat et edukaim narratiiv viimase kahekümne aasta jooksul ja paremaks läheb.

Kääriku suveülikoolis 2013 analüüsis Swedbanki ettevõtete panganduse juht Robert Kitt Eesti majanduse pikaajalisi visioone. Tema näeb tulevikus nn «hajutatud riskide ja vähese vaesusega» riiki. Tema varsti Akadeemias ilmuv selleteemaline tõsine analüüs peaks kindlasti olema arvamusliidrite lugemispala.  

Väikeriigi eduformaat

Mina pakun aruteluks välja publitsistlikuma eduformaadi, mille eesmärgiks on hõlbustada valikuid, kui aruteluks läheb. Formaat on filmikunstist laenatud käitumisjuhend, selle sõnu tuleks järgida igal juhul. Pakun välja neli olulist sõna, millest Eesti asukohas ja olukorras olev riik mööda minna ei tohiks ja mis peaks konkurentsivõitluses edu tagama.

Haridus. Kirjakeel tegi tegelikult väikeriigid. Haridus ja kultuur on parim kaitse nähtamatute, kaudsete ohtude eest ja Eesti on siin õigel teel. Hariduse imago on meie riigi teinud ja teda säilitanud läbi kõikide hädade.

Innovatsioon. Ei piisa sellest, kui teed midagi natukene rohkem ja natukene paremini kui teised, tuleb teha midagi uut. Järelkäija ette ei jõua.

Kiirus. Kiirus on kaasajal tähtsam kui jõud, tuleb minna sinna ette, kuhu teised aja jooksul järele tulevad. See tähendab kiirete otsustuste eelist jokutamise ees.

Meie. See tähendab häid sidemeid teiste riikide, rahvastega ja omavahel. See on meile omase ja ühise väärtussüsteemi kaitse, mis teeb meid meieks.

Selle nelja sõna baasil sünnib lugu, kus haridus annab arusaamise ilmaasjadest ja võime olla leidlik, kiirus annab üliolulise ajaeelise, «meie» hoiab meid heas seltskonnas ja vaim püsib terve. Sellised mõtteharjutused distsiplineerivad mõtlemist ja kui seda uskuda, siis siit sünnivad ka paljud plaanid ja tegevuste suunad.

Eeltoodud formaat on pikaaegne strateegia, lühiajaliselt saame oma eduks ise kõige rohkem kaasa aidata.

Vähendada vingumist!

Praegu, jõulude ja aastavahetuse vahel on hea aeg sellist üleskutset teha ja lahendada probleemi, mille tõi välja ka viimane Eesti inimarengu aruanne. Suure osa mõõdetavate parameetrite järgi kuulume maailma 30–40 arenenuma riigi hulka, aga me tunneme ennast, nagu oleksime maailma sabaotsas!  

Järjekordse tunnistuse saime selle kohta alles hiljuti, kui ilmus Soome suurima lehe Helsingin Sanomat juhtkiri «Eesti tee on ka meie tee». Soomes, maailma ühes innovaatilisemas riigis, kiideti meie e-teenuste arengut taevani ja soovitati meie skeem üle võtta. See on nüüd ka juhtumas. Sellele suurele muutusele põhjanaabrite mõtteviisis ei pööranud Eestis nädal aega (!) keegi tähelepanu, enne kui Vikerraadio «Rahva teenrid» sellest rääkis.

Sellest loost sai selgeks ka veider erinevus meie ja soomlaste vahel. Kui soomlastel on raske öelda, et naabril läheb paremini kui neil, siis Eestis on raske öelda, et meil läheb paremini kui naabril!

Mis asi see on, on raske seletada. Kas usume müüti, et Eestis on kõik halb ja mujal kõik hea, «must lagi on meie toal» on muutunud maailmavaateks või kommentaariumitase on muutumas analüüsitasemeks? Kui nii, siis on põrgu lahti. Kui me ise endasse ei usu, kuidas siis teised saavad seda teha?

Õnneks ei ole see nii kõigiga. Olen veendunud, et paljud usuvad väikeriik Eesti suurtesse võimalustesse,ja usuvad, et väikeriik on kallis pidada, aga kui ta on hästi peetud, siis on ta väga kallis.