Jelena Skulskaja: jumal lõi inimese, aga edasi on juba kõik enda teha

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Hiljaaegu viibisin oma raamatu «Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda» esitlusel noorte ja edukate ettevõtjate klubis. Üks kaunis noor daam esitas küsimuse: «Miks teie romaanis on jutustaja rollis mees?»

Minu jaoks oli see põhimõtteline küsimus ja ma hakkasin innukalt seletama:

«Vaadake, minu meelest on kirjutamine üldse meeste tegevus …»

«Ah, ma saan aru,» kerkis noor naisterahvas toolilt, «te tahate öelda, et loominguga tegelevad ainult alamad olevused, kes ei ole eluks kuigi hästi valmis, keda vaevavad kompleksid, kes ei suuda olla aktiivsed, sõnaga, tüüpilised mehed, sellised bolonkad, nagu neid meie korterites satub aeg-ajalt elama!»

«Ausalt öeldes, minu meelest otse vastupidi, ma mõtlesin inimestest, kes ei soovi, et neid haletsetaks, kes ei ole alandlikud, kes võtavad lööke vankumata vastu, kes on valmis alustama jälle nullist …»

«Aga need on ju ometi hoopis naised!» purskus vestluskaaslase huulilt.

Tema täiesti puhtast südamest tuleva üleoleva mõistmatuse järgi taipasin, et minu sooklišeed on vananenud, et too Hemingway kangelane, kellele ma sisimas endiselt teen panuse, on juba ammu endal näo puhtaks ajanud, püstoli seifi torganud ja kui ta varem ka põlgas tüdrukuid, kes võtavad lõhnavee voodissegi kaasa, siis nüüd hoiab ta ise odekolonnipudelit padja all. Ja ega olegi väga usutav, et tema kõrval lebab just tüdruk …

Viimastel päevadel olen vaadanud mitut progressiivset Ameerika filmi, mida meie kaabeltelekanalid pakuvad. Ühes neist valmistusid kaks noort naist abielluma. Teineteisega. Neile oli väga tähtis abielluda kirikus, ääretult oluline oli astuda tõeliselt uhkes kohevas pulmakleidis spaleeri vahelt läbi, anda vanne ja see, et neid viiks altari ette, nagu kord ja kohus, ikka isa ja et esimese tantsu tantsiksid vastselt paari astunud omavahel, teise aga oma isaga.

Teises progressiivses filmis tabas juba mitte enam esimeses nooruses lesbipaari kriis: üks naine kaldus üha enam pudeli poole, teine aga pettis kaasat mehega. Lahutus on juba ukse ees, aga siis sekkuvad teismelised lapsed, kelle naised olid ilmale toonud tänu kunstlikule viljastamisele. Lapsed paluvad naistel kriisist jagu saada ja mitte hakata perekonda lõhkuma.

Ma saan suurepäraselt aru, et iga inimene armastab sellist inimest ja just nii, nagu nõuab tema loomus. Kaks suurt vene poetessi Ahmatova ja Tsvetajeva ei olnud teataval eluperioodil naiste vastu sugugi ükskõiksed ning kui ma hakkaksin ette lugema lemmikluuletajaid ja -kirjanikke, siis poleks sealgi heteroseksuaalid enamuses.

Küll hämmastab mind see, miks inimesed, kes riskides otsustavad astuda vastu üldtunnustatud moraalile, need mässajad, konventsioonide lõhkujad, tribuunid ja oraatorid, kes nõuavad õigust erineda, hoiavad ometi nii väikekodanlikult kinni kogu konservatiivse mõttelaadi rituaalsest atribuutikast. Milleks samasoolisele paarile abieluvanne ja looriga pulmakleit? Milleks abielusõrmus ja traditsiooniline pulmalaud? Esineb ju heteroseksuaalsetegi paaride seas omajagu mässajaid, kes tõmbavad jalga eimillegi poolest erilised teksad, registreerivad kooselu lihtsalt ära, ei vaeva pead külaliste nimekirjaga ega korralda maotut kodanlikku pidustust.

Siinkohal tuleb mulle meelde Arvo Valtoni jutustus «Mustamäe armastus», kus mees ja naine nägid teineteist, armusid, neil sündis isegi laps, ainult et nad ei saanudki kunagi kokku, lihtsalt nende majad seisid vastakuti ning nad võisid juba kardina liigahtamise järgi aru saada, et kallim ei ole kaugel. See ei ole mitte ainult liigutav jõululugu patuta eostamisest – see on lugu üksindusest, mis igal viisil soovib avalikuks tulla, maailma ette astuda. Üksindusest ülesaamiseks peab üksindus saama veel kellegi elu osaks. Selleks on aga vaja rituaali. Ja seda rituaali tuleb järgida pisimate detailideni, isegi kui rituaalis pole enam ammu mingit religioosset sisu.

Me elame täieliku enesepettuse maailmas. Just nimelt enesepettuse, sest välise, teise inimese pettusega oleme ammu harjunud, peame seda otse loomulikuks. Kunst on pea kaotanud, sest kui otsustada, et pole vaja maailma jagada nendeks ja meieks, pole enam mingit selgust, kellega tuleb ühte astuda ja milliseid rituaale selle juures järgida. Hämmastavalt suurejoonelise matuse kunstile ja maailmale korraldas oma vastselt ilmavalgust näinud romaanis «Telluuria» vene parim kirjanik Vladimir Sorokin.

Romaan koosneb peatükkidest, mis on aga igaüks omaette lugu, mis pealegi sageli katkeb kõige erutavamal või köitvamal hetkel või algab suisa poole pealt; peatükid omavahel seotud pole, pole isegi stiililist ühtsust: iga peatüki kangelased tegutsevad oma poolfantastilises ruumis ning lugeja mõistab, et tulevane maailm võib peituda neist millises tahes.

Romaani tegelasi ühendab ainult pealkiri «Telluuria». Telluur on uus ideaalne narkootikum, mille inimkond on välja mõelnud. Telluurist nael lüüakse inimesele kolpa ja kui lööja on osav, siis valdab inimest täielik õnn, kõik tema unelmad täituvad, ta kohtub isegi surnutega, aga kui nael peaks viltu minema, on tulemuseks loomulikult surm – tuleviku ideaalnarkootikumi paratamatu kaasnähe. (Muide, samalaadne idee esineb ühes Rein Saluri varasemas loos.)

Ühes üllatavamas ja jubedamas peatükis on juttu kahest rändurist, kes istuvad lõkke ääres. Üks neist on luuletaja, teine rändfilosoof. Nende vestlus on kõrgelennuline ja õpetatud, laused võivad kergesti tuua asjassepühendatu palgele teadva naeratuse. Rännumehed niisiis istuvad lõkke ääres, valmistavad toitu, kui luuletaja, loobumata kõnepärlitest, ütleb äkki filosoofile: «Miks, oh küll miks me teie armust loobusime raipest? Raibe on magusam ja hõrgum igasugusest lihast. Keetagi pealegi pole teda üldse vaja! Seal, taplusväljal, lebas neid noori ja vanu, vali vaid, milline enam maitseb! Vali milline elund tahes. Mis võiks olla kasulikum veel ja maitsvam kui määnduv sisikond? Maks? Süda? Jumaluke, kui palju kehasid, kui palju! Vali vaid, mida ihkad …»

Võib-olla on need koerapeaga inimesed pärit otse Bulgakovi «Koera südamest», eriti kui kujutleda, et Šarikovil oli järglasi, kes aina tõusid vaimuredelil … Poeet ja filosoof heidavad aina õhku tsitaate küll ajaloolaselt Lev Gumiljovilt, küll peaaegu unustatud luuletajalt Mihhail Svetlovilt. Nad keedavad ära inimpea ja järavad seda urisedes. Lugeja südamesse hiilib otse õud mõtte peale, et just neis tegelastes kätkeb meie kunsti tulevik, mis muutub aina külmemaks, aina eemalolevamaks, aina hingetumaks, suisa päris kurjaks, ning aina vähem ja vähem on selles inimlikkust.

Vladimir Sorokin on hiilgav stiilimeister. Selleski romaanis kohtab nii Tšehhovit kui Kuprini kui populaarseid tänapäeva autoreid. On peatükke, mis haaravad jäägitult endasse, on selliseidki, mis on otse rõvedad.

Näiteks see, kus valitsejanna, kes soovib olla rahvale lähemal ja kas või midagi talle «anda», suundub aeg-ajalt seiklusi otsima: teda ähvardatakse noaga, teda vägistatakse, tema on aga õnnelik, tunneb, et on täitnud riikliku tähtsusega ülesande, ja pöördub särades paleesse tagasi.

Leidub ka köitev Nabokovi «Lolita» paroodia, milles koolitüdruk on nõus minema taastärganud Humbert Humberti juurde, et koguda raha telluurnaela tarbeks.

Üks süngemaid, jubedamaid, soolhappena söövitavast satiirist nõrguvaid peatükke on pühendatud Stalinlikule Nõukogude Sotsialistlikule Vabariigile (Сталинская Советская Социалистическая Pеспублика, SSSR). Sinna saadetakse tšarterlennuga Viinist pulmareisile Patrick ja Engelbert.

Uus SSSR on hämmastav ja ligitõmbav. Selle lõid kolm stalinistist oligarhi pärast nõukogudejärgse Venemaa kokkuvarisemist. Kohe hakkas sinna valguma vuntsidega juhi rikkaid austajaid, vaeseid staliniste ent riiki sisse ei lastud. Huvitav on selle juures see, et Patrick ja Engelbert ei olnud sugugi stalinistid, vaid lihtsalt otsustasid nautida eksootikat ja seiklusi. Ning said hukka! Samal ajal kui tõelised stalinistid SSSRis kunagi ei hukku. Või peaaegu mitte kunagi?

«Ja ärge hakake pärast ütlema, et teid pole hoiatatud!» võiks ehk kokku võtta Vladimir Sorokini sõnumi, mis minu meelest tuleks võimalikult kiiresti ka eesti keelde tõlkida.

Kogu minu arutlus viib ühe mõtte juurde: maailmas on kätte jõudnud vormi ja sisu lepitamatu konflikti aeg. Vesi ei taha enam võtta kannu kuju. Vesi mässab ja ähvardab kannu kildudeks lüüa. Võib-olla jõuluaeg ja jõulurahu, mõtted Kristusest, kes pidi surema, et näha oma isa, suudavad meid asetada mingisse raami, mingitesse perekondliku sallivuse piiridesse, vähendada meie agressiivsust või lausa panna austama sajandeid püsinud traditsioone.