Mart Kivastik: Žiraf bolšoi, jemu vidneje*

Mart Kivastik. Foto: Sille Annuk

Vaadates seda, kuidas Eestis asju otsustatakse, on tunne nagu elaks me Vladimir Võssotski kaelkirjaku-laulus, leiab kirjanik Mart Kivastik.

Leedukad on meist alati üle olnud. Selles pole kahtlust. Neil oli Žalgirise lahing, meil Madisepäeva oma. Nemad võitsid, meie kaotasime. Neile jäi kuningriik, meile orjapõli. Neil on korvpall, meil on Rock, kus parim mees on jällegi leedukas Peciukevicius. Cramo on ka, aga seal pole isegi leedulasi, eestlastest rääkimata, nii et millest me räägime?!

Nüüd olid leedukad jälle meist üle, tõmbasid esimesena pidurit Rail Balticule, projektile, millest keegi pole õieti aru saanud. Siim Kallase arvates oli vaja rongi. Sellega pidi saama Tallinnast Berliini umbes sama kiiresti kui lennukiga. Tol korral, kui see rongijutt algas, tundus kõik päris mõistlik. Miks mitte sõita rongiga Berliini? Ees seisis suur vaidlus, kuidas see rong käima hakkab, kas läbi Pärnu või läbi Tartu.

Meie meestega ka arutasime, võtsime mõned õlled, siis võtsime veel ühed, ja kui palju me ka ei võtnud, ikka olime Tartu poolt. Tartu on ju keset Eestit. Siis oli tükk aega vaikust, ei kippu ega kõppu. Kui ükspäev üks mu sõber, kes on seotud linnaplaneerimisega, tuli Tallinnast nõupidamiselt ja ütles, et tegelikult on Rail Balticuga juba kõik otsustatud. See oli justkui välk selgest taevast, pommuudis, et Rail Baltic pole mitte üksnes otsustatud, vaid asjaga on väga kiire.

Ja loomulikult hakkab rong käima läbi Pärnu, Tartut ei olevat tõsiselt arutatudki, sest Helsingis ei hakkaks keegi selle rongi poole vaatamagi, kui see peatuks Tartus. Asi on kaubas. Kaubal ei ole aega mingeid iluringe teha. Inimesed ei loe üldse. Arvatavasti on rongil nii kiire, et see ei peatu ka Pärnus ega jõua ka Riiga, vaid möödub sellest 20 kilomeetri kauguselt.

Kuulasime selle targa jutu ära, rüüpasime õlut otsa ja mõmisesime vaikselt, et okei, mis seal siis ikka. Kui ongi nii suur projekt, suur raha, mis käib kaugelt üle väikse Eesti võimaluse seal kaasa rääkida. Mõõde on nii globaalne, et me ei saa aru. Siim saab, aga meie ei. Siim istub kõrgemal ja näeb kaugemale, nagu kaelkirjak Võssotski laulus: Žiraf bolšoi, jemu vidneje. Võtsime tusaselt veel paar õlut ja kirusime, et jälle läheb rong meist mööda, aga tühja temaga.

Tundus, et asi on otsustatud. Aga siis, ükskord jälle istusime nagu tavaliselt ja keegi oli vaadanud telekat, kus oli esinenud nördinud Siim Kallas. Ega ma täpselt mäleta – mitu õlut oli juba sees –, aga Kallas oli olnud vihane lätlaste peale. Ma ei ole päris kindel, aga umbes niimoodi, et lätlased tahtsid raudteed ikka Riiga, poolakaid asi ei huvitanud üldse ja leedukad soovisid Kaunase asemel Vilniust. Võib-olla ma ajan mõne asja segamini, aga mingist ühtemoodi mõtlemisest polnud juttugi. Balti kett logises ja kolises, igaüks kiskus seda enda poole. Igaüks tahtis isemoodi raudteed.

Siim Kallas ütles umbes nii, et me ei tohiks käituda nagu Leedu ja Poola. Mängus on 25 miljardit eurot! Kui see õlleks ümber arvutada, saaks õige mitu rongitäit. Kas suurte projektide puhul ei peaks siiski natukene mõtlema? Me oleme alati nii teinud. Võtnud mõned õlled ja veidi arutanud, lõpuks ikka nuputab midagi välja. Uisapäisa ei saa!

Uus raudtee tahab enda alla jaburalt suurt tükki meie maast, Eestimaast! Meie oma metsast, rabast ja heinamaast. See raudteemürakas poolitab külasid ja talusid, see poolitab isegi inimesi, rääkimata loomadest. Kuidas siiski saab nii olla?!

Kas sellele polnud enne tõesti mõeldud, et milleks meile rong, mis ei peatu, aga saeb Eesti kreissaega pooleks, nii et laastud lendavad. Ja laastud oleme me ise, eesti mehed ja naised. Ja see rong ei jõua kuhugi! Berliini ei jõua see kindlasti, Varssavisse vaevalt. Milleks meile see rong? Miks peaksid leedukad seda meie eest küsima? Miks me ise ei ütle, et selline rong ei lähe mitte, ei läbi Pärnu ega läbi Tartu. Tallinn? Aga nemad on võib-olla isegi poolt, sest nemad saavad ju ilma. Ma lihtsalt räägin, mida mehed arvasid.

Kelle huvides see rong siis käima pannakse? Keegi peab teadma. Siim Kallas teab, aga ei ütle. Valitsus peab ka teadma, aga ka ei ütle. Tartu linn on vait kui sukk. Aeg-ajalt unistatakse lennukitest, mida Tartus üha vähem näha on. Vanasti, Vene ajal, kui Dudajev linna valitses, tõusis iga minut üks pommitaja õhku, oli ühendus vähemasti Kabuli ja Kamtšatkaga, nüüd on õhk peaaegu puhas. Ainult arstid lendavad veel Flybe’ga Soome tööle. Varsti ongi meil vaid lodi järel, saab Peipsini ja tagasi.

Mehed arutasid, et tahaks ikka rongi, mis käiks võimalikult kiiresti, kõigepealt Tartu ja Tallinna vahel ja siis Valka ja Riiga ja kasvõi Varssavisse ja Berliini. Nii poleks vaja metsa maha võtta ega külasid poolitada, sest vana tee on olemas. Aga vist on hilja ka. Kes teab? Ansip? Kruuse? Mis mõtted pealikel on? Ei tea ju, keegi ei räägi midagi.

Ei tahagi seda kuradi rongi. Tartus juba on üks raudtee. Ma olen pool elu raisanud mingi mõttetu tõkkepuu taga seismisele piimakombinaadi ristis ja vahtinud neid Vene naftaronge, mis tulevad kusagilt ja lähevad ei kuhugi. Mis meil neist? Tee on kinni. Kusjuures Tartu linn ei ole teeninud isegi viadukti ehitamise raha. Nii me vahimegi seda tõkkepuud ja naftatünne nagu totakad. Ei olegi muud teha, kui õlut imeda, üle tee ju ei pääse!

Lapsena me võistlesime, kes loeb kõige rohkem vaguneid kokku. Te ei kujuta ette, kui pikki ronge on võimalik kokku panna. Kui nüüd kogu Eesti pannakse veel ühte sama mõttetut tõkkepuud vahtima, siis on mul meist küll kahju. Siis nad Pärnus tunnevad, kuidas on Tartu nahas olla. Kuradi vaimulinn või asi, meil on naftakeskus! Katar, raisk!

Tegelikult ongi kõik meie pealikud nagu Võssotski laulust. Nemad vaatavad kõrgemalt, nemad teavad paremini. Nad arvavad, et rahvas ilma nendeta on nagu peata kana. Et me ei saa ilma nendeta hakkama. Meestel on selline mulje küll jäänud. Aga ma ütlen praegu ühe iidse tõe välja: valitsus ei tohi olla meestest palju targem, muidu ei tule head nahka. Või ta peab vähemasti teesklema, et mehi kuulatakse, et asju arutatakse. Päris ilma ka ei saa.

Viimane kord, kui rahvas ei saanud aru, mida kaelkirjakud tahavad, oli fosforiidisõja ajal. Rahvas ei mõistnud, milleks kaevandused, ja Bruno Saul kurjustas, et miks me küll riigist aru ei saa. Läheb mõni raba, mõni see ja teine, sitta kah! Meie saime hoopis nii aru, et kui me kohe midagi ette ei võta, siis läheme liivlastega sama teed otse ajalukku.

Ema kinkis jõuluks Järvi kontserdi ERSOga, kus esimene pool oli Stenhammari klaverikontsert, teine pool süit «Pähklipurejast». Ütles, et jätad ühe õhtu meestega vahele, jood õlle asemel konjakit. Miks mitte. Nädal enne kontserti ilmnes, et Järvi on jälle ära hüpanud! Mehed mäletavad siiamaani, kui see juhtus esimest korda. Nõukogude Liit ei olnud suurem asi elukoht. Kõik hüppasid ära: Randalu, Pärt, Rannap lendas Ameerikasse, Alender ja Mäks arvasid, et Rootsis on hea ... lõpuks on enam-vähem kõik tagasi. Kodus on ju hea. Aga nüüd hüppas Järvi teist korda, see on juba midagi erilist. Vardo Rumessen ähvardas Klassikaraadios, et kui tuleb ERSO sihtasutus, siis ei tule Järvit. Rumessen on ju Rumessen, kes teda usub, aga võta näpust! Paljud loobusid piletitest, kui tuli uudis, et Järvi ei juhata. Sest mis on ERSO ilma Järvita? Nagu peata kana!

Mul oli ausalt öelda poogen, Järvi ongi rohkem Pärnu mees, ERMi vastane, nii et meie ema ja vennaga läksime. Polnd ullu! Mikko Franck oli Järvi asemel. Keegi ikka leitakse, ja orkester ei kõlanud sugugi halvemini kui Tšaikovski-nimeline paar nädalat tagasi. Isegi parem oli. Kuigi Järvit ei olnud! Nii et siin on, mille üle mõelda. Ma mõtlen dirigentidel ja ülejäänud kaelkirjakutel.

*) v.k. Kaelkirjak on suur, talle on asi klaar