Ahto Lobjakas: Eesti demokraatia koit ja hämarik

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kriitika on üks võimu toimimise viise, millel on reaalne mõju sellele, kes ja kuidas meid valitseb, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Demokraatias on läbi ajaloo alati olnud kaks impulssi: valitsus ja kriitika. Nagu Koit ja Hämarik meie muinasjutus, on nad kui ühe jõe kaks voolusängi. Probleem on selles, et nii valitsusel kui selle kriitikuil (mitte ainult Eestis) on tavaliselt silmi vaid esimese jaoks. Demokraatia on tavakäsitluses võim, rahva ja riigi suveräänsuse teostamise viis – ülev ja oluline. Kriitika on vaid kommunikatsioon: aeg-ajalt kasulik, aeg-ajalt segav, aeg-ajalt segane.

Vähemalt nii arvati veel paari aasta eest. Praegu, ma usun, on valitsuspoliitikud vaikimisi nõus, et kriitikagi on üks võimu toimimise viise, millel on reaalne mõju sellele, kes ja kuidas meid valitseb. Radikaalseks teeb selle teesi tõsiasi, et võimu ei liigutanud ei Jääkelder ega Rahvakogu (rääkimata Arvamusfestivalist) – kuigi need olnuks selleks nagu mõeldud. Midagi hoopis vähem esiletükkivat, mingi taustaümin on olnud see, mis avalikele asjadele andnud teise tooni.

Tegelikult pole selles midagi uut. Eesti elas 2012–2013 veidi enam kui aastaga läbi ümberjoondumise, mis Euroopas ja Põhja-Ameerikas on nihkumisi toimunud aastakümneid. Ja mida on analüüsitud meiega võrreldes aegluubis: 1990. aastail arvas enamik uurijaist, et esindusdemokraatia (kõik valivad esinduskogu) on muundumas otsedemokraatiaks (kõik esindavad end ise). 2000. aastail nihkus jutt aruteludemokraatiale (sisu on tähtsam kui esinduse vorm). Nüüdseks valitseb maailma teatav äng: globaalset suurt pilti pole, arutelu asemel tõstab pead populism, vanad skeemid murenevad ja uusi pole näha. Esindusdemokraatia toimib üha vähem – aga see on ju parim meie halbadest valikutest.

Aga koer on tegelikult maetud hoopis mujale. Nimelt: kõik, mis toimub teljel valitsus-avalikkus (hetkel esindajad ja esindatavad), ongi võim. See ongi demokraatia – ja selle muundumistega tuleb harjuda.

Alljärgnev võlgneb suure pildi osas palju Pierre Rosanvallonile, Collège de France’i professorile, kes selle juba 2006. aastal raamatus «Vastudemokraatia: poliitika vastalisuse ajastul» («La contre-démocratie. La politique à l’âge de la défiance») kokku pani. Rosanvallon jaotab võimu (suveräänsuse ehk otsustamise voli) kaheks: positiivseks ja negatiivseks. Jaotust ei tohi võtta eelarvamuslikult: lihtsalt üks haru loob, teine hindab. Üks otsustab, teine kritiseerib. Üks teostab end esindusdemokraatiana, teine «vastudemokraatiana». Üks sammas, mehitatuna valimiste teel, toimib ülevalt alla (riik on vanem kui meie, võiksime öelda). Teine kergitab end kui Paabeli torn arvamuste paljuse najal – ning tõuseb seda kõrgemale, mida avatum (võiksime öelda «demokraatlikum») on ühiskond. Üks teeb poliitikat, teine «vastupoliitikat».

Ja selles pole midagi ebaloomulikku. «Rahva tahtest tulenevad kaks paralleelset võimu: suveräänsus ja järelevalve,» summeerib Rosanvallon. Edasi: «[k]onflikt, vastasseis ja isegi sügavad sisemised lõhed [ühiskonnas] peegeldavad asjaolu, et demokraatlikke ja vabariiklikke ideid võetakse tõsiselt.»

Nad on vajalikud, sest 1) tõde sünnib vaidluses (mitte pole jumalast antud), 2) avalikud asjad peavad olema läbi valgustatud (muidu poleks need avalikud asjad, res publica), 3) keskustelu tagab osaluse (valimissedeli kasti poetamine on midagi muud), 4) demokraatlik riigikorraldus ei ole igaveseks muutumatult paigas, alati on temas midagi otsustamata (muidu on demokraatial ots käes). «Demokraatia ei piirdu kunagi õigusega oma valitsejaid valida, ta on ka õigus oma valitsejate üle kohut mõista.»

Selline on kiirkirjas Rosanvalloni arusaam. Oluline on mõista, et kaks vastandlikku jõudu, Koit ja Hämarik, on demokraatiasse sisse ehitatud algusest peale. Juba Vana-Kreekas oli olemas tööjaotus võimu teostajate ja järelevalvajate vahel (esimesed valiti tavaliselt liisuga ja piiratud ametiajaks). Prantsuse revolutsioon ja USA iseseisvussõda avasid seal ukse debattidele, mis paljuski juhindusid antiigist. Suur rõhk oli seal täidesaatva võimu üle teostataval järelevalvel. USAs oli osariike, kus parlamentide kõrvale loodi (rahva)tsensorite kojad. 19. sajandil need impulsid taandusid, kuid ei kadunud päriselt. Suurbritannias hakkas järelevalve hästi tööle parlamendi raames. USAs on 15 osariiki, mille juhte saavad valijad tagasi kutsuda.

Praegu aga on teema teravam kui kunagi varem, sest ideoloogiad on hingusel ja massiparteid minemas sama teed. Demokraatia on kaotanud «prohvetliku mõõtme». Tulevikuvisioonide asemel hindavad valijad valimistel valitsejate toimetulemist. «Võitjad võidavad lihtsalt valijate usaldamatusest eelkäijate suhtes.» Selles kõiges on suur potentsiaal negatiivseks, populismi ja demokraatiast võõrandumiseni välja. Aga arengud on seda pöördumatumad, mida rohkem valijad tahavad otsustada ise enda eest, ilma vahendajateta, ja teha seda interneti võimendusel kogu aeg ja igal pool.

Eesti võimukandjate reaktsioon meidki tabanud globaalsele lainetusele on olnud ühesuunaline, ülevalt alla. Ilmselt põlvenõksureaktsioonina, arvestades popurriid ajaloolistest motiividest, millega tõrjutakse kriitikatulva. Demokraatiat valmisolevana tõlgendav Koit (võim valitsuse mõttes) kardab ööd, vastutulevat Hämarikku (kriitikat), tabamata, et just seal lendab Ateena öökull.

Valitsuse instinktiivne apellatsioon tõele (vt Ansipi, Langi jt pidev naasmine selle mõiste juurde) kui millelegi massikaosest kõrgemale pärineb jakobiinide ajast. Tekkiv paradoks on meile muidugi tuttav ka lähemalt: kui kogu võim kuulub rahvale ja rahval on esindajad, siis viimastele vastandumine tähendaks olla opositsioonis rahvaga – loogiliselt lubamatu positsioon.

Teine korduv motiiv pärineb vastandlikust ideoloogilisest leerist – siiski näiliselt, sest ühisosa on olemas, sügavamal. Kus tundub kodune mõttekäik, et ajalehed on avaliku võimu konkurent, seda aga ilma mandaadi kui legitiimsuseta? 1851. aastal kirjutas Prantsusmaal bonapartistlik ideoloog Granie­r de Cassagnac järgmist: «Ajalehtede mõju iseloomustab igasuguse mandaadi puudumine.

Vastupidiselt võimorganitele, millest ka kõige vähemad on ankurdatud põhiseadusse, on meedia isehakanud võim, mis vastutab vaid iseenda ees, oma huvide, oma kapriiside ja ambitsioonide ees.» 2010. aastal küsis Toomas Hendrik Ilves meie oludes väga esinduslikult: «Quis custodiet ipsos custodes?»* Mõlemad mõttekäigud pärinevad oludest, kus poliitiline konkurents on piiratud (kui ka mitte sõnas, siis vaimus).

Meie demokraatiat pärsib peale nooruse tema allutatus ühele teisele nähtusele. Selleks on «riik», mis peaaegu kunagi ei leia selget määratlust. Kui riigijuhid ütlevad, et riik on hea, ei räägi nad ilmselgelt tervishoiust, teede olukorrast, korrakaitsest vms. Aga nad ei räägi ka inimestest, ühiskonnast, rahvast – sest milleks siis see udune germaani sünonüüm? Ometi täidab «riik» ülaltpoolt vaadatuna terve meie avaliku eetilis-moraalse silmapiiri. Ta on kõige tähtsam. Mis tähendab, et võimusuhteid ei saagi analüüsida ilma riigifiltrita – samas kui isegi põhiseadus ei suuda otsustada, kas enne tuleb riik või põhiväärtused.

Riigiprobleem on Eestile ajaloo poolt jäetud probleem. Meil pole olnud oma riiki piisavalt kaua, et oleksime jõudnud suveräänsusega harjuda ja talle väärtuste baasis kohta leida. Meie kontakt riigiga on lühiühenduslik. Ükskõik, mida me võime arvata teutooni mõjust oma ühiskonnale («eurooplus» jne), ei andnud ta (ei saanudki anda) meile suveräänsusega harjumise kogemust. See on alati esiplaanil, nagu valutav pöial.

Ja nii on võim (valitsemise tähenduses) meil frankensteinlik nähtus, kokku pandud kobavatest katsetest ajaloost riime leida: alates presidendi pätspunk-veendumusest, et meie ühiskonna ohud on samad, mis 1930. aastail, ning erakondade usust, et Eesti saab jätkata sealt, kus lääne massiparteid rajalt välja sõitsid (karikeerides: «1968 jäi meil õnneks ära»). Taustaks eeldus, et hea enamus on vaikiv enamus.

Mis tähendab, et meil puudub kasutuskõlblik kontaktipind Rosanvalloni maailmaga. Maailmaga, kus poliitika on üha vähem ennustatav, ühiskonnad üha enam fragmenteeritud, kus on üha vähem poliitilist distsipliini ja selgeid platvorme. Kus pole enam selgeid valikuid. Kus parlamendid peavad hankima õigustust ka valimiste vahepeal. Ja kui seda ei õpita tegema, siis maailmaga, kus kriitika liigub üha enam populismi ja võõrandumise poole. Kus lihtsalt on nii, et vastudemokraatlikud jõud (valijad valimiste vahepeal) saavad oma võimu näidata kõige selgemalt poliitiliste institutsioonide nõrgendamise teel.

Kui kusagil on lahendus, võiks see Eestis seisneda ühelt poolt demokraatia liistude juurde tagasi minemises ning teiselt poolt küberrevolutsiooni lõiketera teadlikus kasutamises ühiskonna (ja mitte «riigi») edendamiseks. See tähendaks esmajoones naasmist demokraatlike USA, Prantsusmaa jt loojate nägemuse juurde, kus poliitika on privileeg, mitte elatise hankimise allikas. Poliitilised ametid peavad lahti olema kõigile. Avalikkuse järelevalve on poliitika orgaaniline osa. Kui see tähendab võimukandjate sagedast vahetumist, siis seda parem nii neile kui ülejäänuile. Hämarik ei taha asendada Koitu. Kriitika ei taha võimu, vaid arutust.

* Kes valvab valvurite järele?