Väikene vaenlane Eesti

Foto: illustratsioon raamatust

Viimasel ajal on meie ajalehtedesse jõudnud küllaltki sageli info Venemaal järjekordselt korraldatud küsitlustest, mille tulemusena ja rahva arvamusele tuginedes on moodustatud pingeridu idanaabri välisvaenlastest. Ning neile pilgu heitnuna tuleb tõdeda, et Eestil ja teistel Balti riikidel on olnud alati «au» kuuluda välisvaenlastena esmamainitute hulka.

Kuigi Eesti pole selles reas olnud kunagi esimene, ei meenu ka, et ta oleks vaenlasena kunagi jäänud kahe silma vahele. Tema tajutav ohtlikkus Venemaale pole võrreldav USAga (mõnikord ka Hiinaga), kuid oma vaenulikes toimetamistes on see riik juhuse avanedes kindlasti arvestatav tegija. Seda eriti ühises pundis teiste vaenlastega. Seejuures on huvitav märkida, et vaenlase kujuna on Eesti säilitanud välisvaenlaste ühises reas ning ansamblis täpselt samasuguse koha ja mängib täpselt samasugust rolli, nagu seda omistas talle nõukogude propaganda juba 1920.–1940. aastatel.

Et see on nii, seda illustreerivad näitlikult nendel aastatel Nõukogude Liidu ajalehtedes ja ajakirjades ilmunud poliitilised karikatuurid. Paljuski karikatuuride abil oli Balti riikidest, sageli koos Poolaga, loodud kuvand kui VÕÕRAST ehk vaenulikest väikeriikidest, kes üleilmse imperialismi õhutusel aina ihkavad Nõukogude Liidule kallale tungida. Nõukogude inimeste teadvuses kinnistus lihtsustatud pilt maailmast, mis oli täielikus vastavuses ametliku mütoloogiaga, kus kõik läänes toimuv muutus oma olemuselt mingis mõttes karikatuurseks. Ning täpselt samuti nagu mõnede Venemaa elanike teadvuses seisab Balti riikide taga tänapäeval vaenuõhutajana ­NATO, oli tol ajal samas rollis kas Suurbritannia või Saksamaa. Näiteks 1920. aastate keskel sai nõukogude propaganda enesele uue põhivaenlase – Suurbritannia välisministri Austen Chamberlaini. Temast sai mitmeks aastaks satiiriliste piltide peamine persoon, keda sageli kujutati kogu kapitalistliku maailma nõukogudevastase võitluse esirinnas olevana, nagu seda on näiteks teinud Boriss Jefimov 1925. aasta 28. märtsil ajalehes Izvestija avaldatud karikatuuril pealkirjaga «Kelle käsi?».

Karikatuuril on kujutatud Chamberlaini kinnastatud kätt, mis nukunäitleja kombel mängib riikide nimesid kandvate sõrmenukkudega. Nendeks riikideks on selles karikatuurivariandis Nõukogude Liidu naabrid: Soome, Läti, Poola, Eesti ja Rumeenia. Pildiallkiri aga ütleb, et see karikatuur valmis «Meie «sõbralike» riikide peastaapide nõupidamiseks». Nii anti lugejatele näitlikult teada, et kõiki Nõukogude Liidu naabrite vaenulikke samme koordineerib ja juhib tegelikult tema peavaenlane Suurbritannia oma välisministri kaudu.

See pilt on hea näide sellest, et «õige» mõistmise tagamiseks varustati poliitiline karikatuur enamasti kaastekstiga. Kõnealusel juhul oli pildi autor varustanud selle nelja liiki tekstida: pealkirjaga, alapealkirjaga «Mõistatus diplomaatilises vanuses lastele», mis viitab konkreetsele välispoliitilisele olukorrale; allkirjaga, mis seletab karikatuuri loomise põhjust, ning lõpuks joonistusel oleva käe ja riikide nimedega. Kui jätta kõik need tekstilised täpsustused kõrvale, kaotaks see karikatuur oma mõtte.

Mainitud karikatuur aga võimaldab tõmmata veel ühe paralleeli tänapäevaga. See puudutab mineviku Nõukogude Venemaa ja oleviku Venemaa propaganda sihtmärkide valikut. Nagu tol ajal, nii ka tänapäeval on propagandistlike rünnakute teravik suunatud valikuliselt vaid ühe või kahe Balti riigi vastu, jättes nii mulje, et suhetes ülejäänutega lähtutakse mingitest teistest põhimõtetest. Sõdadevahelisel ajal oli selleks «heaks» väljavalituks enamasti Leedu. Seda on ka näha, vaadates nimetatud karikatuuril kujutatud sõrmenukke, millest ükski ei kanna Leedu nime. Sama riikide valik (Nõukogude-vaenulike naabrite loetelust on Leedu välja jäetud) on iseloomulik paljudele tolle ajajärgu karikatuuridele. Et Nõukogude Liidu kahe tülitseva naabri, Poola ja Leedu puhul peeti liidu ohtlikumaks vaenlaseks Poolat, siis oma huvidest lähtudes toetati kujunenud vastasseisus Leedut, mis omakorda väljendus ka satiirikute-karikaturistide loomingus ja kujutatavate «vaenlaste» valikus.

Kelle poolel aga oli oma naabrite tülis Eesti (ehk millise poole on see riik valinud hea-halva, väikese-suure vastasseisus), sellest annab näitlikult teada ajaleht Izvestija oma 1935. aasta augustinumbris, avaldades karikatuuri pealkirjaga «Serenaad Leedu akna all». Sellel on kujutatud leierkasti mängivat Eesti sõjavägede ülemjuhatajat Johan Laidoneri. Et kõik oleks nõukogude lugejatele viimseni selge, on karikatuur ülekoormatud tekstiga. Lisaks pealkirjale ja allkirjale «Kindral Laidoner täidab vastutusrikast ülesannet» on leierkastile kirjutatud: «Mõned Eesti ajalehed» (nii anti tavaliselt teada, millisele infoallikale tuginetakse). Kindrali suust aga kostab serenaad: «Leedu peab Saksamaale ja Poolale järele andma!!!»

Karikatuuril on Laidoneri tegelikult silmatorkamatud vuntsid teisenenud nõukogude pilapiltidel tavaliselt Poola riigitegelase Józef Piłsudski tunnuseks olevateks hiiglaslikeks vuntsideks, mis pidid lisama kindralile sõjakust ja suurendama sarnasust ühe Nõukogudemaa põhivaenlasega. Sama eesmärki täidab ka Laidoneri detailselt väljajoonistatud munder, mille kandja kahekordse lõualotiga rasvunud nägu sai tekitada vaid antipaatiat. Aknal serenaadi kuulavat Leedu presidenti Antanas Smetonat on aga kujutatud prototüübile küllaltki sarnasena tsiviilülikonnas, tagasihoidlikult sümpaatse näoga ja igasuguste karikatuursete liialdusteta. Nii on igati mõistetav, kummale kujutatud tegelastest peaks kuuluma nõukogude lugejate-vaatajate sümpaatia.

Leedu sagedane puudumine karikatuuridelt, mis kujutasid Nõukogudemaa vaenulikke naabreid (sarnaselt perioodilise «sulaga» suhetes mõne teise Balti riigiga), ei tähendanud, et saades riigi poliitika kujundajatelt vastava sisuga juhise, poleks satiirikud ja karikaturistid Leedus toimunud või Leeduga seotud sündmusi vajaduse korral pilganud. Piisas kas või Leedu rahandusministriga seonduvast ja olemuslikult kohaliku tähtsusega skandaalist, kui ajakirjas Krokodill ilmus karikatuur, mis pidi Leedu näitel demonstreerima nõukogude inimestele kapitalistlikus maailmas valitsevaid kombeid.

Kuigi Eestist maaliti 1920.–1930. aastate nõukogude perioodikas pilt kui kuritegelikust riigist, polnud see riik isegi vaenlasena tõsiselt võetav (sisuline sarnasus paljude tänapäeval Venemaal ilmunud kirjutistega Eestist on ilmne). Sest kuidas sai olla tõsiseltvõetav riik, kelle valitsusse kuulus selline tegelane nagu 1924. aastal ajalehes Izvestija kujutatud sõjaminister Ants Kurvits (poolteist kuud Friedrich Karl Akeli valitsuskabinetis sõjaministriks olnud mees oli Eesti piirivalveülem kuni nõukogude okupatsioonini)?

Karikatuuri pealdises teatatakse tema kohta: «Sm. Jaan Tombi surmanuhtluse allkirjastanud Eesti sõjaminister Kurvits on vallandatud joomise pärast.» Sellel neli päeva pärast ministri ametipostilt lahkumist avaldatud pildil on allkiri: «H. minister oma kabinetis», ja see kujutab rentslis magavat purjus meest, pudel käes. Üle tee paistab trellitatud akendega vangla ning ministri töölaual on paberileht tekstiga «Jaan Tombi surmaotsus». Selline pilt pidi Eesti sisepoliitikas mitte orienteeruvate lugejate silmis diskrediteerima mitte ainult joodikuks tembeldatud ministrit, vaid ka Eestit tervikuna, kus võivad sündida niisugused kainele ja tervele mõistusele arusaamatud otsused.

Täpselt kuu pärast 1924. aasta detsembrimässu (paralleel 2007. aasta aprillisündmuste kajastamisega), 1. jaanuaril 1925 avaldas Izvestija luulevormis illustreeritud jutustuse «Vanjatka visiidid seoses uue aastaga». Suuretiraažilises üleliidulises ajalehes avaldatud üleolev Eesti olude kirjeldus on midagi lapsesuise reportaaži ja reisi vältel kirja pandud märkmete vahepealset, mis on esitatud satiirilises vormis. Selles kirjelduses paigutub Eesti ühte ritta teiste reisi jooksul külastatud riikidega – Poola, Rumeenia, Inglismaa, Saksamaa jne. Igaühele neist on pühendatud omaette lõiguke. Eesti osa kannab pealkirja «Eestist tulevad halvad sõnumid». Selles on Nõukogude Liiduga piirnevat väikest riiki alandavalt kirjeldatud kui «riiki või justkui riiki»: «… Lihtsalt kui lapike / elevandi nahal» (kasutades assotsiatsiooni Ivan Krõlovi valmiga «Elevant ja Moskva»). Seal tallatakse demokraatiat jalge alla. Vanjatka «visiiti» Eestisse illustreerib pilt aiaga piiratud tillukesest riigist, mille nimi on posti otsa kinnitatud tahvlil. Riiki ennast aga pole suitsu taga näha, sest rahuloleva näoga kapitalist heidab sinna granaate.

Vaatajate-lugejate kaastundele ja empaatiale panustavate tüüpkujude loomine ning seejärel nende igakülgne ekspluateerimine oli üks nõukogude propaganda levinumaid võtteid. Eesti puhul oli üks eredaid näiteid Poljakovi-nimelise arsti mütoloogilise kuju konstrueerimine. 1924. aastal ajakirjas Smehhatš (Naerutaja) ilmunud karikatuurile, mis kujutab Eesti võimude poolt mahalastud arsti, oli pandud pealkiri «Eesti kirurgia» ning sellele oli lisatud seletav ja kujutatud sündmuse tõesust rõhutav lause: «Eestis on maha lastud doktor Poljakov, kes osutas meditsiinilist abi ülestõusnutele (Ajalehtedest).» Pildi allkirjaks on kalambuuritsev tekst: «Üks timukatest: Operatsioon möödus edukalt: ta suri.»

Karikatuur on lakooniline; sellel on neljaliikmeline karistussalk, kaks hauakaevajat ja ilmselt repliigi autorist otsene mõrtsukas. Esiplaanil on selle pildi semiootiliselt kõige kõnekam märk – sakraalne, punase ristiga valge arstikott. Nii pole pildil ohvrina kujutatud mitte võimu vastu väljaastunud relvastatud riigipöörajat, vaid lihtsalt oma inimlikku kohust täitvat arsti. Seega on Eesti võimud astunud süütut arsti hukates üle eetilise piiri, mis peaks asetama nad väljapoole tsiviliseeritud maailma. Poljakovi tapmist ei mõistetud hukka üksnes karikatuurižanri võimalusi kasutades. Hukkamõistvaid kirju, millele olid oma allkirja andnud arstide ühingute liikmed, meditsiiniõppeasutuse juhid ning mitmed nimekad akadeemikud, avaldasid kõik üleliidulised ajalehed. Tegelikult aga, jättes kõik detailid kõrvale, oli päris Poljakov surma saanud juba aastaid tagasi ning suureks puhutud lool polnud tegelikkusega mingit seost.

1924. aasta detsembrimässule järgnenud massiivse Eesti-vastase kampaaniaga tahtis nõukogude propaganda lisaks Eesti riigi igakülgsele halvustamisele maalida maailmast mustvalge pildi, kus «mustade» jõudude ehk Eesti kapitalistidest võimukandjate selja taga on maailma imperialism ja «valgeid» ehk Eesti proletariaati on toetamas Nõukogude Liit. Seega läks 1924. aastal käiku sama stsenaarium, mida hiljem, 1939. aastal, korrati kallaletungide ajal Poolale ja Soomele ning mille jooni võib näha veelgi hilisemal ajal.

Kui nõukogude võim oli selle hetke välisvaenlase määratlenud, avati tema pihta tuli kõikvõimalikest propagandarelvadest. Sellist massiivset rünnakut, mille puhul oli karikatuuril mängida küllaltki oluline roll, pidid sõdadevahelisel ajal korduvalt taluma kõik Balti riigid. Tulemusena õnnestus nõukogude propagandal kujundada paljude nõukogude inimeste teadvuses arusaam, et Eesti, Läti ja Leedu on vaenulikud riigid. Ning selle omal ajal Nõukogude Liidus loodud kuvandi jälgi võib siin ja seal kohata tänase päevani ...

David Vseviov on üks raamatu «Vaenlase kuju: Eesti kuvand nõukogude karikatuuris 1920.–1940. aastatel» autoritest.