Lõppeval nädalal jagas Putin kätte jõulukingitused nii väiksele vennale Ukrainale kui 25 000-le amnestia saanud vangile, lõpuks näitas veel, et oskab suhelda Baltikumi pahade lastega ning andis armu oma suurele vihavaenlasele Mihhail Hodorkovskile.
Hea suur vend
21. detsember 2013, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub, et kuigi Venemaal tähistatakse pühi meist mõnevõrra hiljem, on pühademeeleolu juba kohal ning maailmas valitseb õnn ja armastus. Peagi saavad tänu Putinile likvideeritud Süüria keemiarelvad ning Venemaal võib rahulikult kirjandusklassikat ja keeli uurida ka USA heidik Edward Snowden. Niimoodi ei pruugi kellelegi meenuda homoseksuaalide õigused või valitsusväliste organisatsioonide olukord Venemaal ja Sotši olümpiamängud võivad tulla inimõigusi armastavas rahumeelses riigis.
Päris nii hästi Putini mainekujundus siiski ei tööta, kuigi lõppeval nädalal läks täismajale suisa mitu etendust. Teisipäeval rahustas Putin rõkkavat publikut, teatades: «Tahaksin kõiki maha rahustada, Ukraina ühinemine tolliliiduga polnud üldse kõne all.» Ning kinnitas maailmale, kuidas Venemaad kohustavad Ukrainat aitama hoopis nende vennalikud suhted, tänu millele läks Viktor Janukovõtš Moskvast koju soodsa gaasilepingu ja lubadusega, et Venemaa ostab 15 miljardi dollari eest Ukraina riigivõlakirju.
Neljapäeval vastas Putin 1300 ajakirjaniku ees vapralt üle nelja tunni küsimustele, viskas nalja, väitis, et mingeid Iskander-rakette Kaliningradi ei paigutata, meenutas eestikeelse lause «Tere, tere, vana kere!» järel, et Baltimaades diskrimineeritakse etnilisi venelasi ja et kuigi nii Pussy Rioti naised kui Greenpeace’i aktivistid võivad vabadusse pääseda, pole nad süütud. Punktüdrukud degradeerisid teadupoolest Venemaa naisi ning Greenpeace esindab välisvõimude huve. Pärast andis väikese lisaetenduse, kus Vene salateenistustega seostatava väljaande Life News ajakirjanik talle pärast ametliku osa lõppu veel viimase bravuurika küsimuse esitas, mispeale Putin sai välja käia seni saladuseks jäänud teate, et Hodorkovski on esitanud amnestiataotluse ning see rahuldatakse peagi.
Pärast Hodorkovski kümneaastast vangistust, millest jäi kanda vaid pisut üle poole aasta, kulus teatest, et armuandmine võimalik on, selle teostamiseni miskipärast vähem kui 24 tundi. Putini põhjendus: varem ei olnud endine Jukose naftaärimees sellist palvet lihtsalt isiklikult esitanud. Miskipärast ei teadnud amnestiataotlusest aga mitte midagi ka Hodorkovski ema Marina ega advokaat Vadim Kljuvgant, Hodorkovski on ise varem kinnitanud, et ei taotle amnestiat, sest ta ei ole milleski süüdi ning ka Putini üllatusteatega kaasnenud kommentaar – «Ta on kinnipidamisasutustes viibinud üle kümne aasta, see on tõsine karistus» – viitas eelkõige asjaolule, et Hodorkovski oli lihtsalt juba piisavalt vangis ja peaks olema oma õppetunni saanud. Andestada saab ju eelkõige neile, kes on pattu teinud, mida Putin tubli traditsiooniliste väärtuste eest seisjana väga hästi teab.
Samuti näitas amnestia veel kord, et Hodorkovski saatus ei ole tema kätes: 2010. aastal teatas Putin, et varga koht on vangis, ning peagi mõisteti Hodorkovskile järgmine karistus; detsembri alguses rääkis prokuratuur, et teda võib oodata kolmaski kohtuasi, neljapäeval kinnitas Putin, et midagi sellist ei ole olemas; reedel allkirjastas Putin paberi ja Hodorkovski lendas Saksamaale.
Putin paistis inimliku olevusena, kes lubas Hodorkovski lõpuks vanglast välja, sest tal on ema raskesti haige, ent ärimehe kümme aastat kestnud vangistus inimlikkuse muljet ei loo. Putini valitsusaega on iseloomustanud allutamine ja valikuline õigusemõistmine ning selle esimeseks silmatorkavaks teetähiseks kohe pärast telekanali NTV sõnavabaduse kärpimist sai 2003. aastal Jukose impeeriumi likvideerimine.
Selle impeeriumi valitseja vabastamist saab nüüd serveerida armulikkusena, ent Kremli analüütikute sõnul tähendab see eelkõige, et Putin ei karda enam Hodorkovskit ja tahab seda ka demonstreerida. Lisaks loodab ta opositsionääride vabastamisega Sotši olümpiamängude eel ilmselt positiivset meediatähelepanu püüda. Positiivselt võib vabastamine mõjutada ka välisinvestorite tegevust – Hodorkovski vangistus on olnud pidev meenutus, et Venemaal sõltub edu ja selle kestmine headest suhetest Kremliga. Sealjuures läheb see sama Sotši olümpia majandusraskustes Venemaale maksma esialgsetel andmetel vähemalt 50 miljardit dollarit, nii et investorid on hea ja lahke Putini juurde ilmselt enam kui teretulnud.