Siim Veskimees: Rail Baltic võib olla meie püsimajäämise kaalukeeleks

Siim Veskimees. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees rõhutab Postimehe arvamusportaalis Rail Balticust rääkides, et tegu on põlvkondadeks ehitatava strateegilise rajatisega, mis ongi kohutavalt kallis, aga kord juba õigesse kohta maha panduna toob see meile ka mõõtmatut kasu ning võib lausa olla kaalukeeleks hävingu ja püsimajäämise vahel.

Viimasel ajal on avalikus ruumis väga palju juttu Rail Balticust (RB). Ma tean raudteest väga vähe, mul on kõigest paar tuttavat raudteega seotud ametite peal ja olen üritanud toimuval silma peal hoida, sest teema on oluline. Samas – klassikuid parafraseerides – ma ei ole ka ühtki muna munenud, ent mädamuna tunnen ära. Kirjutama ajendaski see, et asi lõhnab vastikult.

Alustuseks võtke ette kaart; tänapäeval niikuinii arvutis ja ilmselt Google'i oma. Valige suurendus selline, et Eesti on keskel, umbes kolmandiku peal akna ülaservast, nii et all mahub peale Must meri ja üleval on Botnia laht; 24” monitoril paisab siis vasakul veel Dublin ja paremal Perm ja Ufa; Google'i kaardil on põhjapoolne ots juba väga pikaks moonutatud, kuid olgu, esiteks ei viitsi keegi korralikumat kaarti otsida ja teiseks ei muuda see oluliselt asja. Nüüd võtke mõttes Pariisi-Marseille' kiirraudtee ja pange üks ots Berliini. Te ei saa isegi Poolast välja.

RB on strateegiline rajatis. Suured raudteed ehitatakse põlvkondadeks; need on kohutavalt kallid, aga kui need on kord (õigel ajal ja õigesse kohta) maha pandud, on kasu samuti mõõtmatu, see võib olla lausa kaalukeeleks hävingu ja püsimajäämise vahel. Raudtee on senini konkurentsitult võimsaim maismaa-transpordisüsteem. Selles, ja ainult selles kontekstis tasub vaadelda, kust üldse tuleb RB mõte, kes seda toetavad ja kes vastu seisavad.

Mulle on algusest peale tundunud naljakas, kui räägitakse reisijateveost. Noh, kiiresti Berliini vuhisemine on ilus loosung, aga mitte ühegi nurga alt peamine. Täpsemalt, see oleks äärmiselt vajalik piirkonna (Baltikumi, aga ka Soome) arenguks, kuid inimesed, kes mõtlesid välja RB, näevad kindlasti asju teisiti (muidu nad ei oleks sellistel kohtadel). RB on oma olemuselt tuiksoon, mis seob meid Euroopaga. Raudtee on ikka ja alati rahuajal kauba ja sõjaajal vägede veoks. RB kui Euroopa laiusega raudtee tähendaks Lääne-Euroopa majandusruumist vaadates, et näe, nüüd saab RBst viiekümne, saja, isegi kahesaja kilomeetri kaugusel arendada tööstust normaalsel viisil. See tähendaks ka NATO jaoks, et vajadusel saab piki seda raudteed kiiresti vägesid liigutada. Mitte nagu nüüd, kus ikka veel, peaaegu põlvkond pärast Varssavi bloki kokkuvarisemist, lõppeb selle piiril normaalne maailm.

Nagu kusagil juba mainiti, kulus sakslastel Teise maailmasõja ajal paar kuud raudtee Euroopa rööpalaiusele viimiseks. Muidugi, oli sõda ja nad vaatlesid piirkonda tervikuna – ent seda see ju illustreeribki, et kõik on tahtmises kinni. Jah, tasuvusega on lood kehvasti. Paljud riigid, alates Soomest ja lõpetades USA ja Jaapaniga, on pikendanud oma raudteevõrku sinna, kus kõik arvutused näitavad, et see iial ära ei tasu. Otseselt. Aga esiteks on juba olemasoleva infrastruktuuri laiendamine odavam kui nullist ehitamine ja teiseks, kui sa tahad, et su maa ellu jääks, pead sa selle kui terviku eest hoolitsema. Sa ei saa mõelda, et las äärealad kärvavad, mul siin keskel on veel päris hea. Just siit jookseb vahe riikliku, hooliva, perspektiiviga mõtlemise ja popsiliku sendikoinimise vahel, see on vahe, miks mõned saavad suureks ja teistest saab ajaloo uurimisobjekt.

On ilmselge, et RB on ELi, Euroopa kui ühtse eluruumi projekt. Ja sellest ei taha midagi välja tulla sellepärast, et tegu on veel üsna amorfse moodustisega. Siia võiks lausa vahepealkirja panna – RB «küsimust» ei saa lahendada, tegemata endale selgeks, kas räägime nõrgalt seotud riikide konglomeraadist või Euroopa Ühendriikidest (föderatsioonist). Eestile ei ole RBd vaja. Eestile ei ole raudteed üldse vaja, piisaks ühest rööpapaarist, mis Vene transiidi sadamatesse veab. Meil ei ole tööstust ja inimesi jääb aina vähemaks – kui Eesti on eraldatud «sõltumatu» riik, pole siin enam kunagi midagi vedada ja kogu raudteetemaatika võib jätta nende lahendada, kes selle õnnetu maalapi kord taas asustavad.

Vaadake, «sõltumatust» ei ole tegelikult olemas. Rahvused, riigid ja keeled tekivad ja kaovad. Ja planeet Maa jääb aina väiksemaks. Kui kunagi leppisid näiteks inglased ja šotlased kokku, et unustame sajandeid kestnud vaenu ja anname koos prantslastele pasunasse – ja see strateegia oli edukas! –, siis nüüd tuleb tõdeda, et näiteks rootslastel ja portugallastel on rohkem ühist, kui neil kummalgi näiteks aafriklaste või hiinlastega.

Lääne-Euroopa tahaks laieneda ELi piirideni ja EL kui tervik võidaks sellest. Mängureeglid on aga sellised, et kellelegi pähe ei istuta. See on oma olemuselt väga hea, just see ongi need riigid vabatahtlikult kokku toonud. Mis aga tähendab võimalust edukalt ühise huvi vastu töötada. Muidugi on see kohutavalt väiklane – sa tahad ühenduse eeliseid, kuid ei taha selle eest maksta, sa tahad Euroopa ühtsesse majandusruumi, kuid virised tee üle, mis sinna viib.

Kusagilt Berliinist või Brüsselist vaadatuna aga ei saa töö alata, kuni asjaosalised pole usaldatavad. Trass kuulutatakse välja ja kohe kerkivad seal kinnisvarahinnad. Tekib hulgaliselt kodanikeühendusi, mille peamine sõnum on, et ehitage kuhugi mujale, aga mitte minu õue. Oh, muidugi nad kaitsevad oma sõnul tervet Eestit, ent kui argumentidesse süveneda, ei kannata need kriitikat. Jutt on kitsastest huvidest ja oma olemuselt ei erine pendlivendade leitud (ülesmäge voolavad) allmaajõed vandenõumaniakkide ajugümnastikast, kelle arvates peab aastaks 2020 Eesti olema inimtühi, siis hakatakse RB kaudu siit fosforiiti vedama... Tulge mõistusele, trassi ei pannud paika rahvavaenlased, vaid ikka spetsialistid! Nad võisid mõne koha peal eksida ja küllap võetakse asjalikke nõuandeid arvesse. Puhtinimlikult on täiesti mõistetav nende inimeste mure, kelle akna alt RB läbi läheb või kes selle pärast kolima peavad, kuid eestlaste ja eurooplastena peaksime suutma näha suuremat pilti. Muidugi tuleb ehituse läbi kahju kannatavatele inimestele see võimalust mööda kompenseerida, kuid selleks on ette nähtud täiesti tõsine protsent ehituse maksumusest. Ei saa olla päris nõus ka nendega, kes väidavad, et RB algab Tallinnast ja suundub läbi väärtusetu tühermaa lõunasse ning tõusnud kinnisvarahinnad trassi ääres on vaid ilmne katse meilt kõigilt teistelt (eestlastelt ja eurooplastelt) raha välja pressida, kuid toimuv toob eredalt välja kaks suurt ja ohtlikku häda: esiteks, et see on võimalik (st et irisemisega on tõesti võimalik pidurdada suuri ja olulisi asju), ja teiseks, et suur osa üldiselt mõistlikke inimesi seda läbi ei näe. Minul igatahes hakkab õudne, kui muidu täiesti ajudega inimene tuleb arutuid ja väiklasi argumente või otsest desinformatsiooni kasutades tõsise näoga tõestama, kui paha on RB.

Kellele on kasulik, et RBd ei tule? Peamiselt on see Venemaa äri- ja strateegiliste huvide vastu. Ma olen valmis oma aastapalga peale kihla vedama, et kui kapo natuke asja uuriks, selguks, et paljude RBd «avalikustavate» lehekülgede ja ohte näitavate keskkonnauuringute taga on hämar raha. Kuulge, me räägime siin miljarditest, asi see siis natuke toetada šarlatane ja kasulikke idioote, kes imaginaarsed ülemäge voolavad jõed looduskaitsealaks tahavad teha! (Muide, RB taga seisev Euroopa töösturite grupp, kirjutage – sularaha oleks parem, aga võin ka arve numbri anda.)

Veelkord – vaadake kaarti ja püüdke aru saada, mida te seal näete! Raudteed ehitati ajal, mil Eesti oli osa Vene impeeriumist ja need olid osa viimase strateegilistest plaanidest. Need ehitati sinna, kus vaja, ja tolle aja kohta suhteliselt kiiresti. Need raudteed on olemas ja teenivad Eestit siiamaale hästi. Keegi kurat ei mäleta enam, kas ikka said õiglaselt kompenseeritud need, kes kolima pidid, ja vist ikka ei ole võimalik tõsise näoga rääkida selle ehituse läbi Eesti keskkonnale tekitatud pöördumatust kahjust. Need raudteed seovad meid siiamaani Venemaaga, nii nagu on meie elektrivõrgud siiamaani sünkroniseeritud Venemaa omadega ja majandus sõltub Vene gaasist. Raudteed jooksevad Balti pealinnadest Moskvasse ja Sankt-Peterburgi, Tallinna ja Riia vahel aga näiteks rongiühendus puudub. Samal puhtinimlikul tasemel on mõistetav teatud idapoolsete tegelaste nördimus, et keset raudteed on tekkinud mingi piir ja riigiäbarikud seal taga teevad katust. Kui selle üle natuke mõelda, peaks selge olema, miks korraga on vaade sõnnikuhunnikule ja kaks kärbatanud kaalikat nii tähtsad, et me ei saa RBga edasi minna.

Tallinna-Berliini raudtee (aga seda ju RB idee järgi on) läbib 5 riiki. Eesti on valmis tegutsema ja meil oleks sellest ka kõige rohkem kasu. Läti üldiselt on ka valmis tegutsema. Leedukad tekitavad diskussiooni ja Poola... noh, nagu peaaegu kõiges muus meie jaoks, on Poola Euroopa tropp. Üsna suur ja vaene riik; nad tulevad küll toime hulga paremini kui meie, ent teisalt puudub neil mõõdetav huvi teha midagi Baltikumi heaks. Meie taga on veel Soome, kelle huvi on kahetine – nemad ju praamisõidust niikuinii ei pääse, üldiselt aga tuleks asi kasuks; Rootsi raudteedele on RB otsene konkurent ja ka nende laevandus ei vaata projektile hästi.

RB ei ole ju ainult RB, see on terve raudteevõrgu moderniseerimise avalöök. See tähendab, et paarikümne aasta jooksul tuleb võtta vastu otsused, kui palju raudteed Eestis üldse on, ja ehitada kõik ringi uuele rööpalaiusele (mis ei tähenda, et üks Vene laiusega rööpapaar ei või transiidi jaoks piirilt sadamani joosta). Just selles kontekstis peaksime ka vaatlema seda vaidlust, kas RB peaks minema Pärnu juurest otse Riiga või järgima vana trassi ja läbima Tartu. Seda meile tõenäoliselt keegi ette ei kirjuta, Euroopa kontekstis on saja kilomeetri piires üsna ükskõik, millist väikelinna raudtee läbib, neid huvitavad ümberlaadimisvõimalused itta suunduvatele raudteedele ja sadamad. Mõte teha raudtee läbi Tartu ei tundu ehk üldse halb, kuid näib, et selle propageerijad ei ole võtnud vaevaks RB projekti läbi lugeda. Jutt on Tallinna-Berliini kiirraudteest, mille juurde tulevad peamised ja siis teisesed haruteed. Tallinna-Tartu liin on peamine harutee ja sellega saaks tegeleda järgmiseks, sest see on praegu olemas ja töötab. Tulevikus ühendatakse Tartu ka Riiaga ja too harutee läheb edasi Narva. Samasse kategooriasse läheb ka vaidlus selle üle, kas Varssavis tuleb ümber istuda või mitte. Võimalik, et alguses tuleb. Kindlasti püütakse sõiduplaanid nii koostada, et ooteaeg ei oleks pikk, ja kui reisijaid on piisavalt, võidakse näiteks paar vagunit Varssavi-Berliini rongi külge haakida (see võtab 5 minutit), kuni ühel päeval pannakse käima otserong.

Kokkuvõtteks – mõtleme suuremalt, katsume üle saada sellest vaese ja väikese mehe sündroomist, ning olla võrdsetena Euroopas. Teeme selle raudtee ära!