Edward Lucas: Ukraina piin ja Euroopa häbi

Edward Lucas Foto: Postimees.ee

Briti nädalakirja The Economist toimetaja Edward Lucas kirjutab, et idapartnerlusel on kolm suurt puudust: kokkupanemise viis, suunitlus ja naiivsus. Vilnius oli piinarikka elu halastav lõpp. Kuid idapartnerlus mõrvati, mitte ei eutaneeritud, ja Putin pistis taskusse järjekordse võidu.

uroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy sõnul oli

Euroopa Liidu Vilniuse tippkohtumise tulemus «ajalooline võit». Kui see oli nii, siis eelistan mina kaotusi. Veel mõni selline võit ning Venemaa trikoloor lehvib Toompea lossil ja Vladimir Putin võtab Brüsselis Van Rompuy ameti üle.

Kaotustega kaasneb tihtipeale eitamistung. Üks selliseid liba­argumente, mida ma kuulnud olen, ütles, et assotsieerumisleping Ukrainaga olekski olnud tegelikult viga, sest see oleks pannud ELile (ning IMFile ja USA valitsusele) vastutuse Ukraina kehvasti juhitud ja pankrotile läheneva majanduse eest. Teine väide on omamoodi reaalpoliitiline: keegi ei loodagi, et EL pakuks niipea Ukrainale liikmestaatust, mistõttu oleks mõistlikum loobuda ka teesklemast, et lähemate sidemete lubadusel on üldse sisu.

Veel ühe väite kohaselt on geopoliitiline hämarala Ukrainale nii iseloomulik, et me peaksime sellega hoopis harjuma. Viktor Janukovõtši režiim vaevalt kavatseb tegelikult ühineda Putini tolliliiduga. Küll aga peab Kreml maksma Ukrainale peale, et see püsiks kiiluvees, ja nii võime ühel heal päeval võitlust jätkata. Või siis väidetakse, et otsus Euroopale selg keerata mobiliseeris Ukraina muidu ükskõikse rahvamassi, mis nüüd pühib võimult Janukovõtši ning meie silme ees rullub lahti uus särav koidik.

Kõik need argumendid on nõrgad, aga laialt levinud ning allpool võtan ma need ükshaaval ette. Ent kõigepealt on oluline paika panna, miks on Ukraina üldse tähtis ja miks idapartnerlus oli algusest peale põhimõtteliselt vigane.

Ukraina on endise Nõukogude Liidu alade kaalukeel. Kui Ukraina võtab omaks euroatlandi suuna, on Putini režiimiga lõpp. Suure, tööstuslikult võimsa endise liiduvabariigi edu nägemine annaks venemaalastele selgelt mõista, et ka neil võib olla parem tulevik. Aga kui Ukraina on Venemaa tiiva all, on ohus Euroopa julgeolek. Kremli sõjaline haare ulatuks sel juhul Slovakkia, Ungari ja Rumeenia piirile.

Ameerika ja tema NATO liitlaste pea valutab juba niigi sõjalise olukorra pärast Kirde-Euroopas, kus tuleb kaitsta Balti riike Venemaa ja Valgevene lõimunud ning üha enam tõsiselt võetava sõjalise jõu eest. Euroopa julgeoleku kindlustamine oleks veel keerulisem, kui Venemaa saaks paigutada tõrjeraketid näiteks Odessasse. Ukraina on majanduslikult tähtis, kas või juba oma korraliku kaitsetööstuse tõttu.

Ameerika on ammu etendanud aktiivset (isegi kui mitte alati tõhusat) osa Ukrainas. Eesti adus Ukraina tähtsust juba 1990ndatel. Kuid EL hakkas seda mõistma alles suure hilinemisega. EL jättis kasutamata oma võimalused pärast 2004.–2005. aasta oranži revolutsiooni, mil võimule tulid läänemeelsed (kuid killunenud ja asjatundmatud) «oranžid» juhid. Idapartnerlusse lükiti kokku kuus täiesti erinevat riiki: kaks autokraatiat (Aserbaidžaan ja Valgevene), kaks nõrka Euroopa-meelset riiki (Gruusia ja Moldova), Armeenia (üldiselt demokraatlik, aga Kremli käpa all) ja Ukraina (mis on suurem kui kõik teised kokku).

See oli täiesti ajuvaba. Aserbaidžaani oleks pidanud kohtlema objektiivselt kui Kesk-Aasia riiki: meile ei meeldi sealne sisepoliitika, aga puhtalt geopoliitilisest ning energeetilis-julgeolekulisest seisukohast on parem, kui see režiim on meie poolel. Aserbaidžaanis on küllaga poliitvange. Võib juhtuda, et mõnikord õnnestub meil saavutada mõne vabastamine, aga ega selleks suurt lootust ole.

Valgevenega on pisut teised lood. See asub otse Euroopa lävel. Režiim ei ole päris hull. Meil on siin veidi manööverdamisruumi, eelkõige seetõttu, et meid ei seo Valgevenega naftasõltuvus. Me võime ette võtta mõningaid õõnestavaid samme, üritada režiimi lõhestada või nõrgestada. Aeg, mil Minskisse sõitis Tšaika, on möödanikku vajunud, aga me võime siiski jõuda tavaliste valgevenelasteni, innustada neid meid külastama, meie juures töötama ja õppima, meiega kauplema.

See heidab valgust idapartnerluse teisele suurele põhimõttelisele veale. Selle aluseks oli suhtlemine eliidiga, mitte asjaomaste riikide rahvaga. See kandis edasi viisi, mis andis nii häid tulemusi enne ELi esimest suurt laienemisringi 2004. aastal. Selliste riikide nagu Eesti valitsused soovisid ühineda ELiga, nad soovisid seda «tõeliselt, hullupööra, sügavalt», lausa nii, et õnnelikuma ajalooga maade inimesed ei suuda seda ettegi kujutada. Assotsieerumis- ja muud sõlmitud lepingud olid tähised teel sihi suunas, mida keegi ei seadnud kahtluse alla ja mis oli ilmselgelt käeulatuses.

Idapartnerluse puhul see nii ei ole. Liikmestaatus ei terenda isegi kaugemas tulevikus. Moldova on liiga vaene ja liiga nõrk, Gruusia ja Armeenia asuvad liiga kaugel, Ukraina on liiga suur ning Aserbaidžaan ja Valgevene liiga diktaatorlikud. See ei tähenda, et assotsieerumislepingute pakkumine oleks olnud mõttetu. Mida rohkem riike järgib ELi standardeid, seda lihtsam on laienemist pooldavatel häältel mõjule pääseda.

Kui näiteks Moldova hakkab täitma kohustusi, millega ta Vilniuses soostus, pürib ELile järele nii SKT kui ka avalike institutsioonide tugevuse poolest, siis võib ta, ütleme, kümmekonna aasta pärast olla täiesti reaalne liikmekandidaat, igal juhul mitte halvemas positsioonis kui Albaania, Bosnia, Makedoonia või Montenegro. Sama kehtib Ukraina kohta. Kümme aastat häid valitsemistavasid muudaks otsustavalt väljavaateid. Ent tegelik küsimus ei seisa mitte selles, kuidas protsess lõpeb, vaid selles, kuidas see ometi käima saada.

Idapartnerlus eeldas, et ELi vastas seisab partnerriikides tugev ja Euroopa-meelne eliit. Gruusias oli selline ehk Saakašvili ajal olemas. Aga Ukrainas seda lihtsalt pole. EL võttis Janukovõtšit kui siirast, isamaalikku juhti, kes vajab pisut abi, et suunata oma riik sellele ajalooliselt loomupärasele Euroopa rajale. Kordan: kõik see toimis edukalt Balti ja Kesk-Euroopa riikide valitsuste puhul, mis kangesti soovisid ELiga ühineda ning vajasid vaid korralikke juhiseid, kuidas seda teha. See ei toimi sugugi nii hästi Janukovõtši klanniga, kelle tähtsaimad huvid on raha ja võim.

Ukraina võimude silmis oli assotsieerumisleping omajagu kahtlase väärtusega. See tekitas lühiajalist majanduslikku piina (näiteks töökohtade kadu ja tulu vähenemist Euroopa impordilt tolli kaotamise tõttu). See kohustas neid ette võtma sügavaid poliitilisi ja halduslikke muutusi, mis oleksid hävitanud nende modus operandi, milleks on segu valimiste võltsimisest, jõhkrutsemisest, manipuleerimisest ajakirjandusega, sekkumisest kohtute tegevusse ja muudest tumedatest võtetest. Euroopa pakkumine vääris kaalumist, sest see tundus hea ning andis kauplemisvabadust suhetes Kremliga. Aga veendumust selle ainuõigsuses ei olnud.

Sellest vaatenurgast on õige, et kui Ukraina oleks sõlminud Vilniuses idapartnerlusleppe, oleks see tekitanud läänele tõsist peavalu. Ukraina juhtkond on süstemaatiliselt keeldunud ellu viimast

IMFi mõistlikke ettepanekuid, näiteks reformida riigisisest gaasihinnamehhanismi, ning sel talvel

ootab riiki ees tohutu rahaline puudujääk. Aga (väheusutaval juhul, kui Kiievi režiim oleks olnud tõeliselt pühendunud Euroopasse pääsemisele) see oleks olnud lahendatav probleem.

Esiteks oleks Ukraina valuuta tugevnenud ning laenukulud vähenenud. Kiievi kindla seisukohavõtu puhul oleks võinud ka Venemaa (nagu näitab minevik) lasta sanktsioonidel unustusse vajuda: lõpuks vajab Venemaa oma gaasile turgu ja tööstusettevõtetele varustajaid.

Ning viimaks puudus idapartnerlusest arusaam, et meeldigu see Euroopale või mitte, on käimas geopoliitiline võitlus Kremliga. Isegi otse Vilniuse tippkohtumise eelõhtul tegutsesid mõned Euroopa juhid ja tippametnikud väärseisukohast lähtudes, et kui nad vaid suudavad teha idapartnerluse olemuse selgeks Venemaa juhtidele, läheb kõik hästi.

Kreml aga ei soovi tulemust, millest võidaksid kõik. Kreml

eelistab tulemust, mille puhul üks võidab ja teine kaotab. Kindlustundeks vajab Venemaa geopoliitilist tagamaad riikidest, mis on majanduslikult nõrgad ja poliitiliselt järeleandlikud. Idapartnerlus muudaks Venemaaga piirnevad alad majanduslikult tugevaks ja poliitiliselt kindlaks. Seepärast ei ole see vastuvõetav.

Tagantjärele võib öelda, et seda, kuidas Armeenia Euroopa-püüdlused langesid suvel Kremli jõhkra käteväänamise ohvriks, oleks tulnud võtta häirekellana, mitte anomaaliana. Kuid EL ei ole suvekuudel kunagi parimas vormis. Armeenia gambiidile jäeti vastus andmata. Selle asemel hinnati rängalt üle võimet mõjutada Ukrainat ja alahinnati sama tõsiselt Venemaa mõju Ukrainale.

Samuti jäeti häbiväärselt reageerimata, kui Kreml kuulutas majandussõja Ukrainale, Gruusiale, Moldovale ja Leedule. Venemaa sanktsioonide peale oleksid Euroopa juhid pidanud demonstratiivselt mugima Leedu juustu ja Moldova õunu, loputama selle alla Gruusia veiniga ning haukama magustoiduks peale Ukraina šokolaadi (need on vaid mõned juhuslikult valitud näited toodetest, mis langesid Venemaa suvaliselt kehtestatud keeldude alla).

Nad oleksid pidanud valjuhäälselt protestima Maailma Kaubandusorganisatsioonis. Selle asemel tehti küll mõned kurjad avaldused, aga ei ühtegi praktilist tegu. See saatis välja kaks halvamaigulist signaali. Ühelt poolt näitas see Kremlile, et EL ei ole võitlustujus. Teiselt poolt näitas see ukrainlastele (ja teistelegi), et kui venelased asuvad rapsima, siis ei ole lääne sõpradelt abi oodata.

Idapartnerluse mainitud kolme puudujäägi (kokkupanemise viis, suunitlus ja naiivsus) tõttu ei ole raske taibata, miks on väidetud, et Vilnius oli piinarikka elu halastav lõpp. Ent idapartnerlus suri mõrva, mitte eutanaasia tõttu. Putin pistis taskusse järjekordse võidu (lisades selle varasematele: surmahoop ELi toetatud Nabucco torujuhtmele, põgenikust NSA kaastöötaja Edward Snowdeni varjamine, kaheldava väärtusega Süüria kokkuleppe mahitamine ning Armeenia röövimine otse ELi nina alt).

See on just selline tegu, mida ta vajab, et puistata pisut tähesära oma viledaks kulunud ja stagneerunud režiimile. Ta saab öelda Venemaa elanikele, et on löönud tagasi ülbe lääne, mis üritas tema eeshoovi tungida. Kõigepealt peatas ta vihatud NATO laienemise, nüüd aga ka ELi tiibade sirutamise.

Oleks ekslik arvata, et Putin peab võidu eest tasuma halvavat hinda. Ta on nüüd olukorras, kus võib dikteerida tingimusi Janukovõtšile, keda ta vihkab veel enam (kui see on üldse võimalik) kui hooplevat Valgevene bossi Aljaksandr Lukašenkat. Ukraina juht võib ju mõelda, et on osavalt mänginud ühe poole teise vastu. Aga kui ta püüab taas võita Brüsseli tähelepanu talvel, mil raha otsa saab, ei usu ma, et ta leiab seal kuigi palju neid, kes teda kuulata tahaksid.

Paljud kõrgemad ELi ametnikud on kulutanud Ukraina peale rohkelt aega ja energiat. Nad tunnevad nüüd alandust, kurnatust ja viha. Isegi kui Janukovõtš liduks Brüsselis mööda Schumani väljakut ja laulaks «Oodi rõõmule» või loeks valjul häälel ukraina keeles ette acquis’d, pööraks keegi vaevalt talle pikemalt tähelepanu.

Ukrainlaste tulevik paistab olevat lohutu: langev elatustase, lagunev taristu, avalike institutsioonide jätkuv allakäik, veel rohkem riigivara ja -tulu riisumist, veel tugevam autoritaarne režiim. Kui kangelaslikud ka poleks Kiievi protestijad, kui palju ka neile kaasa ei tunneks, kardan ma, et neil pole jõudu režiimi kukutada. Ukraina opositsioonipoliitikute seas on rohkelt nii liiga uusi kui ka liiga vanu (ja sestap juba usaldust kuritarvitanud) nägusid, rääkimata sellest, et nad on põhjalikult killustunud.

Ukraina tegelik võimukeskus ei ole Kiiev, vaid tööstuslik idaosa. Janukovõtš võib taluda rahulolematust pealinnas ja maa lääneosas. Ent ma ei näe ühtegi märki, et ta oleks kaotamas võimu enda pärusalade üle. Pole isegi välistatud, et Putinil õnnestub suruda Ukraina tolliliitu. Sel juhul poleks tegu enam geopoliitilise hämar­alaga, vaid millegagi, mis sarnaneb Valgevenega. Nii või teisiti on see läänele halb.

Selles ei ole midagi head ka Moldovale ja Gruusiale, kes seisavad nüüd silmitsi Kremli täissurvega. Mõned on väitnud, et Ukraina võidu järel Kreml peatub. Mina usun, et palju tõenäolisem on see, et Putin avaldab survet edasi ja läheb välja täispanga peale. Moldova ebasoodus geograafiline asend (pigistatud salakavala ja sekkuva Rumeenia ning Ukraina vahele) muudab ta eriti hõlpsaks rünnakuobjektiks.

Moldovat vaevab nagunii destabiliseeriv sisemine surve lahkmeelse Transnistria režiimi kujul. Maa sõltub täielikult Venemaa gaasitarnetest. Sajad tuhanded moldovlased töötavad Venemaal. Kui Putin käsib neil koju sõita, on raske ette kujutada, kuidas suudaks Moldova majandus ja selle habras Euroopa-meelne valitsus püsima jääda.

Euroopa ja Ameerika peavad haavad puhtaks lakkuma, kaotused kokku arvama ning pilgu tulevikku suunama. Esmatähtis on kaitsta Moldovat ja Gruusiat Venemaa sanktsioonide, õõnestustegevuse ja muu surve eest.

Nende kujul on tegu kahe riigiga, mis kõige paremini sobivad idapartnerluse algse põhimõttega ja sestap on ka kõige tõenäolisem, et nende puhul võib asi lõppeda edukalt. Üks väheseid edusamme idapartnerluse viimastel nädalatel oli küll hilinenud, aga siiski hämmastav Ameerika ja Euroopa ühisteotsemine: piiratud diplomaatilised ressursid avaldavad ikka rohkem mõju, kui neid kasutada koordineeritult. See annab eeskuju, kuidas hoida Gruusiat ja Moldovat assotsieerumislepingu parafeerimise järel rajal, mis viib lepingute lõpliku sõlmimise ja seejärel rakendamiseni.

Ukraina puhul on vaja asjad uuesti läbi mõelda. Tipptaseme kontaktid peaksid olema jäised. Detsembri alguspäevil saavad Kiievis kokku Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni välisministrid. Selle kohtumise boikott tuleks kasuks režiimile. Niisiis tuleks kohale minna, aga olla jäine Janukovõtši suhtes ning näidata välja üksmeelt protestijatega. Ukrainlased on juba pidanud kallilt maksma meie väärarvestuste eest. Me ei tohiks nüüd oma piinlikkustunnet väljendada kogu riigi isoleerimises.

Selle asemel peaksid Euroopa ja Ameerika tugevdama pingutusi, mis aitaksid Ukraina inimestel lõimuda Euroopa ja Atlandi-ülese kogukonnaga, minnes üldse mööda maad valitsevast gangsterirežiimist. Lihtsustatud viisakord, stipendiumid, kaubavahetuse hõlbustamine, kultuurivahetus ja koostöö sõbralike omavalitsustega nõuavad tublisti poliitilist tahet ja loovust. Aga see on täiesti võimalik (ja õigupoolest oleks pidanud sellega alustama juba palju varem).

Suurim õppetund peab aga olema seotud Venemaaga. Ameerika on juba üldjoontes hakanud taipama raskusi suhtlemisel Putini režiimiga. On viimane aeg, et seda taipaks ka Euroopa. EL ei pruugi tahta mängida geopoliitilisi mänge. Kuid just sellist mängu praegu Euroopas mängitakse ning mängus on ELi huvid ja liikmesriigid. Euroopal on aeg võtta Venemaa suhtes palju karmim ja skeptilisem positsioon, olgu kas või taotluse suhtes saavutada viisavaba reisimine nõndanimetatud teenistuspasside omanikele.

Venemaa taotlus ühineda Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooniga (hea valitsemistavaga tööstusriikide klubi, mille keskus asub Pariisis) tuleks määramata ajaks külmutada (siin saab kaasa aidata Ameerika). EL peaks pingutama ja senisest tõsisemalt uurima Gazpromi turgu solkivat tegevust Euroopa gaasiturul ning jätkama «kaebuse» menetlemist (mis sisuliselt kujutab endast juurdlust) täie visadusega, eirates igasuguseid üleskutseid saavutada «poliitiline lahendus».

Niisugune Venemaa-poliitika olnuks juba ammu vajalik ning see oleks tõhus ja tooks kasu. See annaks Putinile mõista, et välismaailm saab tema režiimi olemusest aru. See kaitseks Venemaa naabreid. See annaks isegi märku Venemaa rahvale, et me hoolime neist rohkem kui nende valitsejatest. On vaid kurb, et lääne õppetee niisuguse poliitika juurde on olnud nii aeglane – ja läinud nii palju maksma.