Pisut enam kui kolm ja pool aastat tagasi tegi toona riigikohtu esimehe ametit pidanud Märt Rask riigikogu kõnepuldist talle omase värvika ja ehk ka mõningaste kunstiliste liialdustega šokeeriva avalduse. Ülekriminaliseerimine tegevat Eestist vaat et kurjategijate riigi. «Tuleb tõdeda, et tööjõulisest 15–74-aastasest Eesti elanikkonnast on 55,6 % kantud karistusregistrisse erinevate väär- ja kuritegude toimepanemise eest,» ütles Rask välja fakti, mis leidis avalikkuses rohkesti tsiteerimist ja põhjustas ulatusliku arutelu.
Juhtkiri: vähem kurjategijaid või suurem õiguskuulekus?
6. detsember 2013, 17:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muidugi võib karistuspoliitikale alati läheneda eri nurkade alt, kuid ühes oldi üsna veendunud: karistusõigus vajab põhjalikku revisjoni. Pole ka ime, arvestades, et karistusseadustik jõustus 2002. aastal ning vahepeal on tehtud hulk täiendusi-korrigeerimisi, mis kahtlemata on kujundanud tervikpilti. Nüüd on justiitsministeerium sellega ühele poole saanud ja tulemus jõuab parlamenti.
«Neid paragrahve, mille eest me täna kriminaalkorras karistame, on ikka kuratlikult palju,» ütleb justiitsminister Hanno Pevkur tänases Postimehes. Tõsi ta on, kuid algavas arutelus karistusõiguse üle ei peaks siiski fookusesse tõusma mitte ainult seadusandlikul teel kurjategijate hulga vähendamine, vaid kodanike õiguskuulekuse suurendamine.
Ebaotstarbekalt karmid või jällegi liiga leebed karistused kõigutavad usku kogu õigussüsteemi. Seaduste seadus on teadagi kirjutamata seadus ehk ühiselureeglid, mida järgitakse eneseregulatsiooni korras. See on tihedalt seotud kultuuri ja hea tava mõistega. Seadusloome toimib efektiivselt, kui uue või reformitud õigusakti mõjul õnnestub parandada kogu keskkonda.
Teenusmajanduse Koja hea õigusloome tava ütleb: «Seadus peab olema mõjus, mistõttu eelnõuga kaasnevaid mõjusid tuleb teadvustada ning hinnata enne seaduseelnõu väljatöötamist ning prognooside paikapidavust kontrollida peale seaduse jõustumist.» Ka uueneva karistusseadustiku puhul pole põhiküsimus mitte niivõrd ühe või teise sätte, kuivõrd kogu reformi tulemusel muutuva õigusruumi mõju ühiskonnale.
Eesmärk tõmmata selgem piir kuriteo ja väärteo vahele, otsida rohkem probleeme lahendada aitavaid meetmeid kui konfliktsust süvendavaid karistusi ei peaks kindlasti andma signaali, et nüüd läheb õiguskorra rikkujate elu hõlpsamaks. Ega ka mitte seda, et mõningaid asju nimetatakse lihtsalt teiste nimedega. Kõige kaalukamaks hinnanguks plaanitavale reformile saab sellest lähtuva karistuspraktika mõju üldisele õiguskuulekusele.