Tiia Selli: vastutus iseenda vaesuse eest

Tiia Selli. Foto: Arvet Mägi

Kas olete kunagi mõelnud, miks mõned inimesed suplevad rahas, aga teistel libiseb see nagu liiv sõrmede vahelt välja? Mina olen mõelnud küll. Korduvalt. Seda muidugi põhjusel, et ise kipun kalduma nende teiste hulka…

Ühest küljest tundub, et rikkaks saavad need, kes teevad kõvasti tööd. Teisest küljest aga on maailmas miljoneid inimesi, kes rügavad hommikust õhtuni, keel vesti peal, ent rahakotist puhub ikka tuul läbi. Miks siis nemad rikkaks ei saa? Samuti on palju neid, kes ei paista rahasaamise nimel üldse eriti pingutavat, aga ikkagi elavad külluses.

Ja kõigele krooniks näib, et elu nautivad rikkad saavad tasapisi veelgi rikkamaks ja rängalt tööd rügavad vaesed jäävad aina vaesemaks. Nende faktide põhjal saab järeldada vaid üht: rikkus ei sõltu sellest, kui kõvasti keegi tööd teeb.

Kuid millest see siis sõltub? Oskusest kokkuhoidlikult elada? Oskusest säästa? Ärge tehke nalja! Üks mu tuttav seletab pidevalt, milliste nippidega ta raha kokku hoiab, aga miskipärast on ikka veel kerjus. Iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et töörügamisega ega kokkuhoidmisega rikkaks ei saa. Siin kuskil peab peituma mingi muu konks.

Kui oleme lõpuks taibanud, et rügagu me nii palju kui tahes, ikka on kuu lõpus näpud põhjas, siis hakkame otsima põhjusi väljastpoolt meid. Algab klaperjaht süüdlastele. Süüdi on riik. Süüdi on valitsus. Süüdi on vanemad, sest juba nemad olid vaesed ega osanud meilegi rikkaks saamist õpetada. Süüdi on lihtsalt saatus.

Ja loomulikult on kõik rikkad oma mammona kokku kuhjanud ebaausal teel ning meie varanduse arvelt. Küll on hea, et on olemas nii palju teisi, keda saab meie vaesuses süüdistada! Nii oleme vähemalt meie, õnnetukesed, vastutusest priid!

Kahjuks pean ma teid kurvastama, armsad kaaskannatajad, valmistugem selleks, et meil tuleb vastutus oma vaesuse eest iseenda kanda võtta. Arvan nüüd kuulvat mitmehäälset protestikisa: kuidas ma saan vastutada, kui mu tööandja ei maksa mulle suuremat palka?!

Kuidas ma saan vastutada, kui kõik on nii kallis ja hinnad aina tõusevad?! Kuidas ma saan vastutada, kui mul polegi üldse tööd?! Jne,  jne. Teiste süüdistamises oleme kõik märkimisväärselt osavad, ent see paneb meid automaatselt ohvrirolli. Kui me usume, et meie rahalise seisu üle valitsevad teised inimesed või mingid pahatahtlikud välised jõud, siis ei olegi meil endal võimalik olukorda parandada. Jääbki üle ainult istuda ja vinguda.

Aga kas te tõesti arvate, et täiuslikult toimivas universumis, kus kõigi ja kõige peale on mõeldud, on looduse kuningas – homo sapiens – jäetud saatuse uperpallide mängukanniks? Mitte ilmaaegu ei ole piiblis öeldud, et Jumal lõi inimese oma näo järgi. Mida see kirjakoht tähendab? Jumal on looja. Järelikult on ka inimene looja. Oma elu looja. Oma kogemuste looja. Elukogemuste alla läheb loomulikult ka meie rahaline olukord.

Et mõista, kuidas me oma elukogemusi loome, peame endale teadvustama, et kõik siin maailmas on energia. Nii elusad kui elutud objektid. Ka raha on energia. Ja meie mõtted on energia. Kogu universumi energia on pidevas võnkumises ehk vibreerimises. Iga mõte, mille me raha ja kõige muu poole välja saadame, tekitab energia vibreerimise ning see hakkab ligi tõmbama samasugust energiat. Põhimõtteliselt võib öelda, et meie mõtted on nagu magnetid.

Me saadame need magnetid maailma ning nad tõmbavad meie juurde asju, olukordi, inimesi ja sündmusi, mis nendega harmoneeruvad. Seda nimetatakse külgetõmbeseaduseks – sarnane tõmbab sarnast. Külgetõmbeseadus on üks võimsamaid jõude universumis. Ja nagu näiteks ka gravitatsioon, toimib seegi siis, kui me sellesse ei usu. Seega on meie praegune rahaline seis mõtete tulemus, mida oleme viimaste nädalate ja kuude jooksul maailma välja saatnud.

Üks eesti luuletaja on kirja pannud umbes sellised read: «Rikkad mõtlevad rahast hästi, vaesed mõtlevad rahast halvasti…» Ma ei tea, kas teadlikult või mitte, aga see luuletaja on tabanud täpselt naelapea pihta. Just siin peitubki see konks, mida otsime. Mõtted, mida me raha kohta universumisse saadame, ja see, milliseid emotsioone seejuures tunneme, määrab sajaprotsendiliselt ära selle, kas elame külluses või vireleme vaesuses.

Meie rahaline edukus sõltub meist ja ainult meist. Nüüd saab loogilise seletuse ka küsimus, miks raske töö ei pruugi tuua rikkust. Me rügame küll tööd teha, aga samal ajal saadame välja raha kohta käivaid negatiivseid tundeid. Mõtted ja nendega kaasnevad emotsioonid on tähtsamad kui füüsilised pingutused, mida rahateenimiseks rakendame.

Kuidas aru saada, milliste mõtetega tõmbame raha ligi ja millistega tõukame eemale? Siinkohal ongi meile abiks tunded. Iga kord, kui rahast rääkides või mõeldes tunneme end halvasti, sulgeme meieni tuleva rahavoo. Iga kord, kui rahale mõeldes tunneme end hästi, lubame küllusel kergelt ja vabalt voogata.

Negatiivset energiat saadame välja ka siis, kui suhtume rikastesse halvustavalt. Äh, mingi rikas… Kuidas saab raha meie juurde tulla, kui me oma sisemuses peame rikkust halvaks? Raha on nagu sõber, kes ootab, et me teda avasüli vastu võtaksime. Ta ei tule, kui me teda väärtustamise asemel hoopis põlgame. Mõelge ise: kas meie tahame minna inimese juurde, kes meid kirub ja halvustab?!

Psühholoogid on alati soovitanud keskenduda probleemi asemel lahendusele. Sest meie elus suureneb kõik see, millele anname oma tähelepanu ja energia. See on reegel, millel ei ole erandeid! Kui ütleme «Ma ei taha olla vaene», siis keskendume probleemile, mistõttu üha suurendame seda. Ent pelgalt ütlemisest «Ma tahan olla rikas» jääb siiski väheks. Me peaksime endalt küsima: miks ma tahan olla rikas? Mida see mulle annab?

Loetledes (kasulikum on seda teha kirjalikult) kõike seda positiivset, mida rikkus meile annab, keskendume probleemi asemel lahendusele, meie energia teeb kannapöörde soovitu suunas ning tasapisi hakkavad meieni jõudma ideed ja võimalused raha ligitõmbamiseks. Mitte mingilgi moel ei ole võimalik saada rikkaks, keskendudes oma häda ja viletsuse üle virisemisele!

Rohkem kui sada aastat tagasi andis üks maailma rikkamaid mehi Andrew Carnegie ülesande noorele ajakirjanikule Napoleon Hillile intervjueerida 400 tolle aja kõige jõukamat inimest, et teada saada, mis on nende edu saladus. Carnegie ise oli selle enda jaoks juba avastanud. Hill pühendas rikaste saladuse uurimisele 20 aastat, analüüsides enam kui 500 eduka inimese elu.

Selle töö tulemusena sündis raamat «Mõtlemist muutes rikkaks» («Think and Grow Rich»). Raamat ilmus 1937. aastal ning sellest on saanud üks maailma enim müüdud mitteilukirjanduslikke teoseid. Oma pika uurimistöö käigus jõudis Hill järeldusele, mille võib lühidalt kokku panna lausesse: kogu rikkus on mõtlemise tulemus.

Kas üle 500 jõukaima inimese elu analüüsimine andis meile piisava tõestuse, et külluse loomine on meie enda kätes? Või vajame nüüd lõpliku tõe väljaselgitamiseks veel 500 kõige vaesema inimese elu analüüsimist?

Autor on lastekirjanik.